Jürgen Rooste luuletus. Baltoscandali poeem ({{commentsTotal}})

Baltoscandal
Baltoscandal Autor/allikas: Facebook

Jürgen Rooste pani 6. kuni 8. juulini toimunud Baltoscandali festivali ajal kirja poeemi. Avaldame selle täies pikkuses.

BALTOSCANDALI POEEM

*

Rakvere vihm on teise maitsega

kurbus on siin teise maitsega

siis ehk ka rõõm

lihtsalt seda rõõmu

ma praegu ei tunne ei taju

ma ei tea miks ta ei taha

enam mu sõber olla

*

söön parginurgas burgeri

äkki on lihtsalt kuidagi kaunim ja parem kõik

burger nagu päike

hammustan sust tüki ja järsku

pole vahet et ma olen

nii katki

*

panen hotellis televiisorikastis

mängima muusikakanali

ja paari tunni jooksul

laulavad mulle

britney shakira ja duffy

ja adele ja siis lana

ja kõik on nagu vanasti

siis kui ma veel inimene olin

*

kõrvallauas kuulus lavastaja

kuulus näitleja

kuulus muusik

kuulus tantsija

kuulus dramaturg

see on siin nii igas

kõrvallauas

jutt on tavaliste inimeste

tavaline loba

ainult üks dramaturg on vait

laseb mul omi mõtteid mõelda

oma luules kulgeda

ülejäänd räägivad autodest

ja jalgpallist ja rahast ja muud siukest

inimlikku paska

mida inimesed miskipärast

eluks arvavad

vahepääl räägivad isegi teatrist

küllap räägiks minagi

aga ma olen üksi

omas lauas oma joogi

ja oma märkmikuga

ja ega ei ole kellelgi põhjust ka muga

hängida-mängida-bängida

nõnda ma siis vihkan

väike ja õel

vihkan lolle sest

ma tunnen neid liiga hästi

ma olen üks neist

*

ja siis just kui sajab

ja minu sees on läind tumedaks

pressib päike läbi halli pilvevalli

ja paistab Rakvere kohal

veeauru takka sumedalt

nagu täiskuu

otse mu kiilasse sarvilisse

deemonipähe – täpselt nii vähe

nagu mul vaja on

*

vihm on mu sõber

tema ainsana räägib

mu kummalist keelt

*

polegi nii raske

tuleb inimeseks hakata ja kõik:

kui ma jaksan enda keharaskusega

maast püsti tõusta

mis mul siis häda on

mis mul peaks häda olema

kurbus on kurvastaja silmades

tuleb need silmad rõõmsaks saada

tuleb see raskus välja saada enesest

inimeseks saada jälle

ei viitsi ei jaksa ei taha olla

kurb

*

ma näen baarisabas Wauhausi poisse

ja nad on nii põrgutoredad

ehtsad soomlased

nii et ma annan neile

vaikselt andeks selle tüki

kus nad keefiri sees

libisesid ja aelesid

ja isegi selle kus nad

libesti sees

libisesid ja aelesid

(nad panid libestisse

libisema ja aelema

ka imeilusad ja andekad

eesti tantsjatarid)

ma andsid neile andeks

sest ma olen jumal

ja õiglane jumal

annab häädele soomlastele

kõik andeks

täna õhtul libisevad ja aelevad nad

pimeduses ja valguses

*

mu keha mu vaim

on natuke rabedad

hing on nõtke ja helge

kui vahel on silm ka väsinud

(kui elu mind veidi on räsinud)

siis silmade taga on selge

*

olen oma soge kuskile teatrisse unustand

otsan vanast tuttavast kaltsukast

kus sinuga mitu korda käind

(müüjanna tunneb mu eelmisest korrast ära

aga nüüd olen siin üksi – see on kurb)

viiekümnesendise öökoleda nokaka

olen nüüd teatrifestivalijõmm

*

laval tanstivad inimesed nagu mina

ja siis ka väga teistsugused

ajavad nutma ja naerma vaheldumisi

see ongi teater

aga äkki ei ole

äkki on see midagi hoopis muud

võib-olla polegi teater teater

võib-olla on see lihtsalt

üks inimeseks olemise viis

*

tahtsin tuimust

tahtsin tuimestust

nüüd tahan tagasi erksaks

see on jälle sama pikk teekond

ma ei teagi – kas on parem

vaikne ahastus

või rabelev-võppuv-väänlev

kisendav hullus

kui pää jälle tööle hakkab

järsku siis

siis järsku

saan aru

kes ma olen ses

luhtaläind lavastuses

kurb klown

psühhist sarivägistaja

loll luuletaja

tuim elukas või

erk inimeseloomake

hallis paitavas vihmas

*

mu viimane päev siin seekord

hommikune päike ja tuul ja

teatraalid taovad jalkat

romantikud küünikute vastu

 

meeletu ärevust nii et ei oska

end kuskile panna

õhtul saan sõbralt koju küüti

siis olen vähemasti end koju pand

 

teater on totaalne

elu on hullem kui lava

lava on mu jaoks

turvaline

 

vahel saan vihaseks et keegi

keerutab laval sädelevaid kerasid

keri oma keradega ka ... !

tahan karjuda

 

siis saan vihaseks

et muga manipuleerib

kuulus lavastaja kes isegi

kohale ei tulnd ise

 

vaid pani elavad ja surnud kõik

tantsima oma käsilaste kaudu

siis saan vihaseks et inimesed elus

mu ümber mind ära on kasutand

 

mina – mina loll ju ise lasen!

siis läen põlema et

ma nii loru olen –

suur geenius ikka küll

 

päris hullusti põleb

et isegi taas tõusev

hall märg ja rabisev

ei suru seda mus maha

*

lõppeks jääbki teatrist meelde

see kuidas me katki oleme

meie – inimesed-inimloomakesed

 

see kuidas me peame enda pääl

katseid tegema et aru saada

kes me oleme – millesse me usume

 

see on nagu laboratoorium

uhke – väga uhke on olla

katsejänes või punaste silmadega

 

valge rott – tuleb jälle ronida labürinti

ja hakkata otsima seda teekonda

tagasi iseenda juurde

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: