Jürgen Rooste. Sünnitava zombivanaema silma all ehk Baltoscandali esimene päev ({{commentsTotal}})

Suite N°2.
Suite N°2.

Paar aastat tagasi olin ka Baltoscandalil ERRi korrespondent. Hoopis teistel asjaoludel, hoopis helgemalt, kuigi tollalgi juba oli tumedaid pilvi taevas. Aga Rakvere on mulle armas, need väiksed kohvikud ja kohad, vanakraamikauplused, noortekambad südalinnas hängimas. Ma saan aru, miks Baltoscandal siin tahab elada. Kuigi mul on siin üksi noid tänavaid uidates palju tühjem ja kurvem tunne. Eks siis peabki teatrist, suure kunsti käest abi leidma.

Ma ei tea otse enam, kas kunstiga on ikka võimalik midagi skandaalset tekitada. Kuigi vahel see üllatab mind, et ikka on küll. Veidi paljast pinda, mõni rämedam sõna ja ikka keegi läheb peast segi ja hakkab targutama, kuidas vanasti oli kunst... No mis ta siis oli? Ikka need tulevadki meelde, kes kuidagi on suutnud raputada ja muutnud senist asjade korda. Ilusad ja korralikud, turvalised käsitöömeistrid on ikka vajalikud ja teretulnud, aga neist pole midagi rääkida pärast rääkida, nad jäävad ajaloo dekoratsioonideks. Mõni festar, mõni teatrimees või -naine lausa meelega püüab välja sõeluda neid kirbemaid-kurjemad sõklaid.

Ses mõttes mõjus üsna värskelt Baltoscandali esimese õhtu viimane tükk, Marie-Caroline Hominali ja Markus Öhrni lavastus, kus Hominal kehastab deemonlikku zombivanaema. Tõtt-öelda lugesin ma tutvustust tagantjärele ja sain alles siis aru, et siin oli mingi olemuslik feministlik püüdlus sees: Öhr lavastas tüki Hominalile oma vanaema turvalisest, allasurutud kujust lähtudes. Vanaema oli talle enne surma öelnud, et oli elus liiga leplik, järeleandlik, oleks tahtnud mõnegi pahanduse teha.

Tõsi, Öhrn ütleb seda ka korra tüki alguses, aga publikus istudes lasin minagi ennast õudusfilmide fännina sel visuaalil kaasa kanda: zombivanaema teeb jõletuid trikke. Näiteks sünnitab väikse Keni-nuku ja tapab selle, sünnitab (mädanev üsk publiku poole valla) mao ja masturbeerib sellega.

Kristjan Piirimäe leidis pärast tükki juteldes, et tema jaoks oli siin olulisem Öhrni DJ-töö ja mitte niivõrd see võigas zombivanaema pornokoreograafia, et muusikavall oli too põhi. Tõsi, see on üks võimalus seda lavastust vastu võtta, muusika oli oluline. Ma siiski arvan, et see vanaema kuju on tähtsam, ma olen üsna kindel, et see tuleb mõnel ööl õudukana mu ellu tagasi. Ütleme nii, et kui ma kaks aastat tagasi nägin siinsamas laval sünnitavat hiidmutti, siis oli see üsna tühine asi võrreldes sünnitava zombivanaemaga.

Kuidas sellesse suhtuda, kas sellist kunsti on vaja? Jah, on. See on väga lihtne, kui see raputab, kui see töötab, siis on seda juba vaja. Ma mitte mingil juhul ei saaks öelda, et see oleks mu lemmiklavastusi, esiteks juba see, et siin töötati siiski ainult ühe põhikujundiga ja sellele palju ei lisatud. Aga kas see puudutas mind? Jah, see puudutas, see on oluline. Tõsi, see feministlik element on šokielemendi taga peidus, tükki saab vaadata ka kui metal-horrorit, võib-olla mõjub see feministlik sõnum veidi külgepoogitult. Aga ikkagi. Raputas küll.

Äkki ongi juba see kuidagi feministlik, et väga ilus tüdruk mängib väga rõvedat, mädase häbemega surnud vanamutti? See dissonants, mis siis vaatajas tekib...

*

Enne kohtumist zombivanamutiga veetsin õhtu suhteliselt turvalises atmosfääris: Rahu hallis mängiti prantsuse lavastaja Joris Lacoste tükki "Suite N°2" tsüklist "Choral Suites". 26 laulu 24 Euroopa Liidu ametlikus keeles. Projekti Ecyclopedie De La Parole eelmist lavastust sai siinsamas kahe aasta eest näha. Töötatakse tohutu keelematerjali pangaga, see on juba iseenesest põnev. Tekstide valik ei ole juhuslik. Ütleks, et uus tükk on isegi teadlikult poliitiline, valib poliitilisi kõnesid ja tänavajuttude katkeid (youtuber'i jubesoolo ja tänaval kinni võetud mehe soig jne). Bianca Iannuzzi (hääl), Laurent Deleuil (hääl) ja Denis Chouillet (klaver) lõid teatavas mõttes tõesti kammerooperi. Inglise, prantsuse, saksa, hollandi, portugali, ungari, hispaania, poola, horvaadi, taani, malta, itaalia, rumeenia, tšehhi, slovaki, soome, bulgaaria, rootsi, kreeka, eesti, läti, leedu ja sloveeni keeles. Nii et ütleme, et esmalt on see juba võimas lingvistiline võimlemine, töö on tohutu.

Iseasi, kas see kõik lõpuni mind ka kõnetas: mul oli vahepeal tunne, et lavastaja on tahtnud panna mõne teksti iroonilisse valgusse, kuigi selleks pole otsest põhjust. Ühesõnaga, et ikkagi need algallikad, teksti esimesed väljaütlejad, on teatavas mõttes löögi all. See on muidugi julge temp. Mäletan, et panin kord ühe luuleteksti kokku Ansipi ja Savisaare kõnedest, mu noor kolleeg, kes raamatut arvustas, ei mõistnud seda, pidas mu originaalloominguks ja imestas, et miks ma nii halva teksti raamatusse panin.

Siin on ka teadlikult lavale tõstetud ikka väga küündimatut ja kehva teksti, kusjuures, eksole, keelte endi ilu ning muusika ja esitajate hääled vahepeal summutavad toda rumalust, vahepeal tõstavad esile. Eks ta ole. Igatahes on lubatud sarjale kaht jätkuosa ja et ma juba olen kaks esimest ära vaadanud, ootan põnevusega järgmisi. Tahaks muidugi mingisugust... lunastust? Et äkki saaks ühe osa ka puhtast armastusest? Mis mul viga on, mis puhast armastust ma tahan? Maailm ongi katkine ja räpane ning meid on liiga palju ja kõik lähebki halvemaks. Mis kuradi ilu ja häädus ja armastus.

*

Festivali avatüki lavastas Rakvere keskväljakul Kaja Kann. Eks kõik teavad, et meil on temaga alati üks raske vägikaigas vedada, me lihtsalt saame asjadest väga eri moodi aru ja Kann on paras nõiamoor. Aga seekord nõidus ta ühe korraliku tsirkusesupi kokku. Ta suutis kaasaegset teatrit vürtsitada popkultuuri elementidega, luua inimeste ja tulnukate segamaailma (sest eks me ju kunstnikena tunnegi end sageli tulnukatena, võõrelemendina), ja siis riputada selle linna kohale: luua pilte lihtsast armastusest ja ilust, maalida taeva taustale tohutu muusikavideo. Ma ei tea, arvatavasti mu enda vaimne seisund on ka süüdi, aga see oli lummav. Midagi pole teha, selle punkti ma talle annan.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: