Fringe-festar tähendab, et käest ära, siuke servaalavärk. Et "Talveöö unenäoga" samal ajal toimub midagi vabamat, hullumeelsemat, mitteametlikumat, julgemat, meeletumat, avatumat. Aga mitte mingiski mõttes vähemväärtuslikumat, teatri mõttes.

Boomchika ja Heldekese vedaja on mees nagu festival – Dan Renwick. Diplomeeritud tsirkuseartist, muusik ja hääs mõttes kloun. Neetud pagulane – Austraaliast Eestisse tulnud ja eesti keele ja eestlastega koosolemise kuidagi ära õppind. Varem on ta Telliskivis vedanud ka tänavafestarit "Tadaa!".

Ühesõnaga: Dan teab, mis ta teeb. Või siis vahel on just see hää, et ta teab, et ei ole võimalik teada: kuna elu ise on ebatäiuslik, siis miks peaks kunst olema täiuslik, vigadeta? – nii hõikas ta eile õhtal festivalikabarees Elvise "I Can't Help Falling in Love'i" lauldes.

Tõesõnu: terve see nädal on igal õhtul kella üheteistkümnest Heldekeses ka festivalikabaree, mille sissepääs on tasuta (väljumine tasuline), mis on omalaadne vabalava. Esimesel õhtul oli see suurepärane segu lavahuumorist, muusikast ja burleskist, muidugi luulest (alati on õhus luulet!). Lisaks Danile ja õhtu artistidele astusid üles imeline tantsijatar Chrissy Kiss ning Sten-Olle Moldau, kes ühena vähestest noortest laulikutest suudab siduda lavakoomika ning muusika nii, et see piinlik pole. Et see on suisa imeline. Teda tasub märgata, silm pääl hoida, sääl on kogu meelelahutuse tulevärk ja loomulik anne olemas.

Festival ise algas juba pühapäeval, esimene kontsert oli ansambli Francis sume-ilus, intiimne ülesastumine (päris esimest tükki – Ruutu 10 "Kahe vahel" – mängiti pühapäeval liiga vara, näen seda alles täna [teisipäeva – toim] õhtal). Et fringe mahutab enda alla kõik, siis näeb sel nädalal n-ö kaasaegse teatri ruumes-raames nii bände kui ka lavakoomikuid, luuletajad ning improteatrit ja klounaadi...

Esmaspäeval oli kavas Margus Tontsi ühemehetüki "Sõnad langevad nagu kirsiõied" esietendus, mis oli ühtlasi noormehe teatridebüüt. Omalaadne homaaž jaapani teatri jutuvestmiskunstile, n-ö pika vinnaga stand-up või täpsemini sit-down, milles lugu võtab kuju koos õhtuga (teda näeb uuesti neljapäeva õhtal).

Raske on ise rääkida minu, Kaur Riismaa, Ivar Silla ja Erki-Andres Nuudi tükist "Cabaret My Ass" – äge on nende tüüpidega lihtsalt laval olla ja hingata jälle (ja alati) – seda peate ise vaatama tulema täna, siis ütlete mulle, kas on asi või ei. Kordan Dani sõnu: elu ise on ebatäiuslik ja juhuslik, miks peaks siis kunst olema täiuslik? Ja kel kuradil on õigus öelda, kuidas õigesti peab näitlema või laulma või luuletama?

Kes täna õhtul Heldekeses pole, on politsei. Mine sa muidugi tea. Ei taha ära sõnuda.