Ei juhtu just tihti, et kirjanik kriitikut avalikult lolliks kutsub, eriti siinmail, kus kõik ju tunnevad kõiki, ent kui leidub üks autor, kelle suust säärane avaldus üllatavana ei kõla, on selleks Fagira D. Morti. Möödunud aasta mais ilmus Postimehes arvustus Morti uuele luulekogule "Pöörane kiskjaloom", kus tema tekstidele heidetakse ette sisutühjust ja klišeelisust. Kriitik Maarja Helena Meriste annab Morti värssidele iseloomulikule pateetikale karmi hinnangu: "… suurte sõnadega on see häda, et nad asetavad lausuja riskantsesse positsiooni: tuleb suuta lugejat veenda, et grandioosne välisvorm on sisu väärtusele vastav, sest kui see seda pole, jäävad need sõnad õõnsalt ja melodramaatiliselt kõmisema – kahjuks kaldub "Pöörane kiskjaloom" just selle viimase variandi poole".[1]

Ehk oleks asi sinnapaika jäänud, poleks Meriste võtnud oma retsensiooni Betti Alveri luuletusega "Räägi tasa minuga" lõpetada. Morti tõttas sedamaid Facebooki ning esitas eraldi "Pöörase kiskjalooma" reklaamimiseks loodud leheküljel (meilgi üha sagedasemaks muutuv nähtus) fagiradmortilikult tulise vastulause: "Kui see lugu oleks filmikriitika, siis autor ütleks, et Sarneti "November" on jama, ta võiks teha filme nagu tegi hoopis Andres Sööt ja üldse võiks film olla värviline, sest värvilisi on rohkem ja neid on lihtsam vaadata. Kui see lugu räägiks moest, siis ütleks autor, et Westwood on õõnsalt lopsakas ja parem tehku nii nagu tegi Chanel. Kui see lugu oleks muusikast, siis ütleks autor, et Marilyn Manson pingutab üle, ta võiks pigem olla nagu Frank Sinatra. Mõistate? Loo autor, kes nimetab end kriitikuks, heidab ette, et Fagira D. Morti kirjutab luuletusi nagu Fagira D. Morti, pole üldse selline, nagu Betti Alver. Nagu… Halloo?"[2]

Morti pahameel ei lahtunud isegi sügiseks, just mullu novembris ajalehes KesKus avaldatud artiklis "Hing paelaga paberil", mida võib soovi korral lugeda ka kui manifesti või kaitsekõnet, kuulutab ta Meriste – küll nimesid nimetata – lolliks ja pühendab kriitikuga arveteõiendamisele lausa eraldi segmendi, mis lõpeb järjekordse emotsionaalse hõiskega: "Ärge ainult tulge mulle rääkima, et ma peaksin kellestki teisest eeskuju võtma või kirjutama kuidagi hoopis teistmoodi taktikaga. Võtke tekst ja jätke luuletaja rahule. Ärge tulge küsima, kellele või milleks või kuidas."[3]

Viimane mõtteavaldus seab muidugi kahtluse alla igasuguse kriitika eluõiguse, mistõttu on end "kriitikuteks nimetajatel" seda enesealalhoiu huvides targem eirata ning see julgematele metatekstides lahkamiseks jätta; küll väärib Morti värske värsiraamatu ning kirjeldatud kriitiku ja kirjaniku konflikti valguses lahtimõtestamist ülal viidatud "fagiradmortilikkus".

Salat ja šampanja

"Pöörane kiskjaloom" on alles Fagira D. Morti kolmas luulekogu. Esimesed kaks, "Libamaailm" (1995) ja "Normaalsuse etalon" (2001) jäävad seejuures juba aastate taha, mispärast on küllap just uus teos nii mõnelegi sissejuhatuseks Morti loomingusse. Andrus Kasemaal on õigus, kui ta Loomingus kirjutab: "Selle luulekogu võib kindlasti kinkida neile, kes pole veel Fagira D. Morti luulet lugenud, nii-öelda tutvumiskingituseks ühelt eesti omanäoliselt poetessilt[, mis] iseloomustab autorit parimast küljest".[4] Teisisõnu, "Pöörases kiskjaloomas" on olemas peaaegu kõik, mida on harjutud Morti värssidega seostama ehk nii see, mida tema austajad armastavad, kui ka see, mis neile, kellele tema luuletused maitset mööda pole, vastukarva on.

Pilkupüüdvaimad, sõna otseses mõttes, on muidugi Morti kuulsad pokaalikujulised tekstid, mida jagub uuegi kogu lehekülgedele väga erinevates suurustes ning milles sisalduv luulemärjuke on kord kangem, kord jälle lahjem. Teise visuaalselt selgesti eristuva rühma moodustavad haikud, mis oma lihtsuses tasakaalustavad hästi piltluuletuste vormilist ekstravagantsust ja paljusõnalisust. Lisaks mahub raamatusse mitmeid tavalisi salmidesse murtud luuletusi, mis on koondatud teose algusesse ja lõppu, luues isikupärasele värsivalikule küllaltki konventsionaalse raami.

Väärib tähelepanu, et esimese pokaaliluuletuse leiame alles leheküljel 22 ning siis ka prantsuskeelse (küll ainsa omasuguse, ülejäänud tekstid on, kui üksikud ingliskeelsed fraasid välja arvata, eestikeelsed)! Jah, ega saa kohe käreda kraamiga pihta hakata, enne peab ikka natuke keha kinnitama. Kasemaa võrdleb Morti haikusid tikuvõileibadega, mida pokaalitäite vahele ja kõrvale ampsata,[5] kogumikku sisse juhatavad ja kokku võtvad vabas vormis luuletused võiksid sel juhul olla näiteks Caesari või, kellele see tundub liiga peen(utsev), lihtsalt vana hea kartulisalat. Ning kui lõpuks jookide kallale asuda, siis millega oleks veel sobivam alustada kui champagne'iga?

Alaline hingevalu

Poeesiapokaale ajendab Fagira D. Mortit aina uuesti täitma ja tühjendama armuvalu. Pole vist luuletajat, kes vähemalt korra selle üle värsivormis kurtnud ei oleks. Morti ei kannata aga ainult ajuti, vaid tema hing on alaliselt haige. "Pöörases kiskjaloomas" segunevad tume kirg ja elajalik iha ning kaotuskibedus ja meeleheide, saatjaks kord pisarad, siis jälle irooniline muie, vahel isegi sarkastiline naerupahvak. Morti on jäänud truuks oma aastatetagusele mõtteavaldusele esseekogumikus "Kius olla julge. Luuletajad luulest" (2011), kus avab muu hulgas ka oma pompoosse pseudonüümi tagamaid: "Leidsin, et ma ei saa oma täiesti harilikku nime kasutada luuletajanimena, sest kui juba luuletaja, siis olgu selles omajagu gootilikku draamat, las olla autori nimeks midagi sellist, mis sobiks tujukale draamakuningannale, kirglikule hüsteerikule, kes kirjutab nõretavaid tekste surmast ja südamevalust, lõputust igatsusest ja lõõmavast leinast".[6]

Jürgen Rooste on ristinud Morti värsid "paranormaalseks romantikaks",[7] kuigi "morbiidne romantika" või "haiglane romantika" sobiksid vast paremini. Armastus ja hingevalu pole ju sugugi para- või isegi ebanormaalsed nähtused, ka surmatungi ning öiste himude ja hirmudega põimitult mitte. Vastupidi, Morti luule on kohati äärmustesse kalduvale väljenduslaadile vaatamata käsitletavate teemade poolest väga traditsiooniline, klassikaline inimloomust lahkav kirjandus. Mortit ei huvita mitte üleloomulik, vaid üliloomulik, inimesele ürgolemuslik, ent tihtilugu teadvustamatu, siseilma varjatud alad, millele valguse heitmises ta näeb luule peamist ülesannet: "… ma valan paberile mitte omi mõtteid, vaid tähtedeks sulab hing, mingid süngemad salasopid või unenäod, alateadvus, veider poolvarjus maailm, mida sõnadega seletada on õieti üsna raske".[8] Jah, Freudil olnuks Morti tekstide kohta küllap nii mõndagi öelda,[9] kuid jäägu pikemad psühhoanalüütilised mõtisklused mõneks teiseks korraks.

Morti kirjutab muustki kui "armuvalu karikast" (lk 62) või "tsüaniidsinisest ööst" (lk 77). Haiget saanud süda kõneleb piinadest vahel ka hoopis vaiksemal häälel: "Ma võin elult tahta suuri asju aga ma poleks kunagi uskunud, / et tahta sinu käest lihtsaid asju on sama, mis soovida võimatut elult. / Alustame kõige lihtsamast. Kui sa mind näed, ütle tere. Nagu ma oleksin olemas" (lk 67). Selline tasane palve läheb palju rohkem hinge kui kurtmine: "Süda valutab kui pöörane kiskjaloom, kes hullunud näljast ja nõrk. / Ma tahan Sind armastada, kuid mu hing juba eksleb Toonela / radadel. Ma tahan Sind armastada, kuid mu silmisse on / löödud surma pitser" (lk 55). Ent viimane pole põhjuseta kogumikule nime andnud – on ju just need read Fagira D. Morti par excellence.

Poeesia või poos?

Jõuamegi nii sissejuhatuses osutatud "fagiradmortilikkuse" ja selle mõnetise problemaatilisuse, või vähemalt komplitseerituse juurde. "Pöörase kiskjalooma" äsja tsiteeritud nimiluuletus sisaldab lisaks temaatilisele tuumale ka kõiki Morti värsiloomingu stilistilisi põhitunnuseid, seda ja teisigi pokaalipoeese iseloomustavad dramaatilisus ja sentimentaalsus, teatraalne, taoti rohmakas väljendus. Või autori enda sõnadega: "… olen toores ja robustne, ülepaisutatult lokkav, vohav nagu umbrohi, kiduv nagu asfaldi seest turritav metsik paiseleht".[10] Ainult paiseleht on Morti kirjeldamiseks liiga igav ja silmapaistmatu, mis sest et kasulik taim, näiteks "metsik roos", soovitatavalt veripunane või must, nagu ühes tema luuletuses (lk 78), oleks palju tabavam. Jah, "dekadentsi õis"[11] kuulub ikka roosile, mitte paiselehele!

See on "hägusate mõtete ja eksinud tunnete" (lk 74) luule, võitlus "mõistusedeemoniga" (lk 21). Siin on ülistust kirele ja kehalisusele, nii õhkamist kui ka künismi. Ei puudu eneserefleksioon, metatasandki. Kogumiku lõpupoole paneb lüüriline mina oma täitmatule armastatule suhu järgmised sõnad: "Anna mulle magusat mürki / ja valu, kübeke / suhkurdatud / surma, / garneeringuks / rammusad / vürtsised / pisarad, / maitsebuketi / põhjanoodiks / ürgüsa / pulseerivat / pipart! / Ja tippu midagi hapramat, / Kerge õhuloss, luhtajooksmise piiri peal / lootus, naiivne hingevärin. Kõik kokku olgu: midagi magusat!" (lk 81). Mõned leheküljed varem mainitakse langenud maski (lk 78). Selle valguses tõstatub Morti tekstide tõlgendamisel ja neile hinnangu andmisel keskse tähtsusega küsimus: mil määral on autor siiras ja mil määral on luule talle mäng? On see poeesia või poos, tõeline lõhnav roos või kõigest kaunis kunstlill?

Ühest vastust on sellele, nagu säärastele küsimustele tavaliselt, keeruline anda. Ka Morti ise tunnistab oma luule polaarsust, iseloomustades "Pöörast kiskjalooma" eespool viidatud KesKus'is ilmunud kirjutises kui "ausat ja elulist", kuid nentides sealsamas ka oma värsside teatraalsust.[12] Linnar Priimägi on väitnud ühele samanimelise kirjandusrühmituse koguteoses "Õigem valem" (2000) avaldatud Morti luuletusele toetudes, et seal leiduvaid ridu "Jaheduses jalutas daame, / kõik riietunud öömusta, / dekolteed sügavamad kui / põhjatu kuristik…" (ÕV, lk 65) "ei kirjuta ju mitte säärane daam mustas, vaid akna taga sakste pitspalli piidlev ja šampanjast unistav agulitüdruk".[13]

Tegelikult on Morti korraga nii kristallpokaalide kõlinast lummatud unistaja kui säravatesse salongidesse ja hämaratesse magamiskambritesse ihalevaks agulineiuks kehastuv näitleja. Lühidalt, tema värsid on võrsunud ehedast tundest, ent paisutatud paberil "üleelusuurusteks",[14] rüütatud värvilisse pitsivahtu. Polegi vast oluline, kust piir tõsimeelsuse ja mängulisuse vahel täpselt läheb, seniks kuni Morti luule kohta järeldusi tehes mõlemat arvesse võetakse. Meriste jätab viimasena nimetatu kirjaniku arvates piisava tähelepanuta ning saab seepärast ka tema meelepaha osaliseks.

Terad ja sõklad

Segadus autori kavatsuste tõlgitsemisel on esmakordsel kokkupuutel Morti loominguga kerge tekkima. Pealtnäha lihtne tundeluule – ehkki pikantses kastmes – on tänu kirjeldatud tahtlikele ja tahtmatutele rollivõtmistele hulga nüansseeritum ja mitmekihilisem, kui esiotsa paistab. Ühtlasi mahendab tema luule muidu eredaid värve ja jõulisi pintslitõmbeid (ehk hägustab üldpilti) suurenenud siirus Morti värssides, millele on osutanud ka Kasemaa.[15] Morti on "Pöörases kiskjaloomas" varasemast avalam nii pokaaliluuletustes, nagu juba näitlikustatud, kui ka ja eelkõige just vabamas vormis tekstides valimiku alguses ja lõpus. Kogusse mahub päris mõtlikku (lk 16–17, 18–19, 90 ja 91) ja vaikset (lk 8), peaaegu pühalikkugi (lk 15) luulet. Mitmed teose parimatest paladest kuuluvad just äsjatoodud valikusse.

Peatumata ei saa jätta ka Morti haikudel, mida on raamatus arvuliselt enim, kuid mis moodustavad paraku kogumiku nõrgima osa. Neist pooled võinuks julgelt teose lõppvariandist kärpida, võib-olla rohkemgi. Märkimisväärne hulk haikudest pole nimelt enamat kui luulevormi valatud kulunud käibeväljendid, šabloonsed mõtisklused elust ja olemise raskusest laadis "Olen su peegel – / näed minus seda, mida / vaadata tahad" (lk 32), "Hullumeelsus on / oodata uut tulemust / korrates sama" (lk 50) ja "Mis siis kui uni / on tõelisem kui elu / ja muud polegi?" (lk 71). See meenutab paljuski ka meil üha tihemini sotsiaalmeediast raamatukaante vahele jõudvat nn Instagrami-luulet, mil on küll oma voorused, ennekõike noori (luulet) lugema suunav jõud,[16] kuid mis nõudlikumat publikut tavaliselt ei rahulda ning muidu kunstilist kõrgtaset taotlevasse teosesse hästi sobida ei taha.

Kaldumist "koolitüdrukulüürikasse" on Mortile ennegi ette heidetud[17] – kui pikemates luuletustes mõjub banaalsete väljendite kuhjamine barokse toretsemise, kirjandusliku mänguna, siis mõnerealistes tekstides jäävad need haledalt paljaks ja kergekaaluliseks.

Sõkaldeta paistaks ka terad rohkem välja, sest nendestki pole "Pöörases kiskjaloomas" puudust. Parimates haikudes on olemas kõik üldisemaltki Morti värssidele iseloomulik: dramaatilisus ("Agooniline / meelehärmas talv. Ei lund. / Külm luupainaja", lk 34), süngus ("Verel on õigus. / Sa oled halvaks läinud. / Kust sa küll tulid", lk 27) ja suured poeetilised kujundid ("Tulevikku ei / tule, kuni kasvatad / meelespealilli", lk 9), aga ka resignatsioon ("Tahan uinuda / ja unustada. Saada / kõvaks kui kivi", lk 71) ja iroonia ("Lesbistseenide / adressaat: heteromees / kui kapikastraat", lk 49). Tõenäoliselt jäävad Morti leivanumbriks edaspidigi pikemad, vabalt voolavad palad, ent "Pöörase kiskjalooma" haikuvaliku silmapaistvam osa tõestab, et ta oskab end ka tunduvalt napimas vormis ilmekalt ja huviäratavalt väljendada.

Kui suuri sõnu, siis säravaid ja särisevaid!

Kogumikus domineerib vabavärss, kuid leidub ka rütmilis-riimilist luulet. Kui haikud välja arvata, siis luuletehniliste küsimustega Fagira D. Morti üldjuhul pead ei vaeva. Teatavale viimistlematusest tingitud rabedusele vaatamata on tema värsid aga pigem heakõlalised. Üsna palju esineb näiteks alliteratsiooni ja assonantsi ("rahede rahutus rutus", lk 6; "Kasevihtade / karune kaisutus", lk 25; "Sünd teeb sind süüdi", lk 29; "leegitsev lein", "välja valada viha", lk 82; "hulluse / hurma", lk 83; "Las kasvada rohtu rada kannatustekaevule!", lk 87), ühtaegu esteetilist ja emotsionaalset efekti lisavad rohked (mõtte)kordused ning retoorilised küsimused ja hüüatused.

Keelelist tulevärki võinuks õigupoolest enamgi olla – kui juba suuri sõnu kasutada, siis ikka hästi suuri, säravaid ja särisevaid; kui juba haavatud looma kombel rünnata, siis midagi tagasi hoidmata, valust segase ja surmatoovana. Küllap poleks nii tekkinud ka arusaamatusi kirjaniku taotluste tõlgendamisel, kuigi eks lõppude lõppuks ole siiski tegu maitseasjaga. Praegusel kujul jääb "Pöörases kiskjaloomas" siinkirjutaja jaoks pisut vajaka teravusest ja löövusest, mida Morti on rõhutanud oma luule olulisemate omadustena.[18] See on tema seni küpseim värsikogu, ent vilumuse kasvades on luuletustest kadunud osake nende tooruses peitunud jõust.

Morti meeliskleb KesKusi veergudel: "… ehk mina just olengi see õige luuletaja, hinge sõnadesse valaja, essentsi korjaja, pelglik poeesiaputukas, kes vahepeal nukkub varjude põues ja siis lööb tiivad üheks päevaks ja üheks ööks valla. Vaadake siia, aga vaid viivuks. Ja kui sa vaatad, siis enam pilku ära pöörata ei saa, see miski, mida nägid, ei lase end enam mälust kustutada."[19] Pole kahtlust, et Fagira D. Morti on meie luuleväljal ainulaadne mutukas, ikka pigem haruldane öö- kui päevaliblikas, kuid oma tiivamustri pilkupüüdvust hindab ta natuke üle. "Pöörane kiskjaloom" on vääriline jätk Morti senisele loometööle, aga kirjanduslukku sügavama jälje jätmiseks napib sellel tõenäoliselt sisulist värskust ning kvalitatiivset ühtlust.

[1] Maarja Helena Meriste "Mitte nii pöörane luuleloom".– Postimees 16. V 2018.

[2] https://www.facebook.com/kiskjaloom/posts/236990360189642.

[3] Fagira D. Morti "Hing paelaga paberil".– KesKus 2018, nr 9, lk 26–27.

[4] Andrus Kasemaa "Fagira D. Morti baarikapp". – Looming 2018, nr 7, lk 1029–1031.

[5] Samas.

[6] Margit Adorf "Raamatukatkend: Kuidas luuletada?". – Eesti Päevaleht 17. VII 2011.

[7] Jürgen Rooste "Paranormaalne Romantika". – Sirp 27. IV 2018. Rooste kandis sama teksti ette ka eelmise aasta 5. aprillil KuKu klubis toimunud "Pöörase kiskjalooma" esitlusel.

[8] Fagira D. Morti "Hing paelaga paberil".

[9] Morti luuletuste analüüsimisel on Freudi appi võtnud Hasso Krull, kes tsiteerib tema esseed "Sealpool mõnuprintsiipi" (1920, ee 2000) värsikogu "Normaalsuse etalon" arvustuses ("Musilmadonavali", Looming 2001, nr 9, lk 1414–1415).

[10] Fagira D. Morti "Hing paelaga paberil".

[11] Nii kirjeldatakse "Normaalsuse etaloni" Sirbis (1. VI 2001) ilmunud raamatututvustuses.

[12] Fagira D. Morti "Hing paelaga paberil".

[13] Linnar Priimägi "Fagira valemid". – Sirp 31. VIII 2001.

[14] Jürgen Rooste "Paranormaalne Romantika".

[15] Andrus Kasemaa "Fagira D. Morti baarikapp".

[16] Vt Laura Byager "Roll your eyes all you like, but Instagram poets are redefining the genre for millennials". – Mashable 19. X 2018.

[17] Linnar Priimägi "Fagira valemid".

[18] Margit Adorf "Raamatukatkend: Kuidas luuletada?".

[19] Fagira D. Morti "Hing paelaga paberil".