Jürgen Rooste. Puhastav poeesia: Boom Chika Wau Wau festivalipäevik III ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Schokokokaboom'i osalustsirkus.
Schokokokaboom'i osalustsirkus. Autor/allikas: Jürgen Rooste

Kalamajas vana "saunaklubi" asemel tegutsev kabareeteater Heldeke (Tööstuse 13) korraldab sel nädalal festivali "Boom Chika Wau Wau". See on fringe-festival, pisut pöörane, lahtistest lehtedest kokku kogutud raamat, kus lugu-luuletus igal uuel pööramisel muutub.

Et saada tagasi lapselik vabaduse ja hääduse tunne, tuleb muu hulgas eneses vabaneda ka klounihirmust. Jah, mul pole küll toda USA kultuurist pärit tapjaklounihirmu, aga siiski olen pisikesest peale peljanud toda veidi lärmitsevat ja oma nägu maskiks moondavat osa sootsiumist.

Duo Schokokokaboom (keda näeb veel laupäeval, 15. detsembril kell viis) on üks südamlikum klounipaar, keda ma näind. Igasugune osalusteater on mu jaoks hirmus, aga kui lapsed kolmapäeva õhtul asjaga nii kaasa läksid, tekkis endal ka rõõmus ärevus (üks pelglik pisarapõsine pisipoiss vaatas ka lõpuks kogu seda möllu suuril silmil) – jah, klounipaari "Talvetsirkus" ongi väike jõulusoovimuinasjutt. Kõik üdini lihtne, südamlik, hurmav-hoidev.

Mingis mõttes – kuigi muidugi tsirkusekola oli neil parasjagu ühes – tõestab Schokokokaboom seda, et vähem on rohkem. Et lihtsad ideed töötavad. Kui laval on muidugi inimesed, kes neid lihtsaid ideid kanda jaksavad. See on see koht, kus kõik sõltub lavalisest energiast. Muide, südameheadus ja hoolimine paistab ka välja: kui klounid kedagi lavale tõmbavad ja tema arvel siis labaselt-kiuslikult nalja teevad, on see mu jaoks kuidagi nõme. Aga kui klounid kutsuvad kedagi kaasa KOOS nalja tegema, on see hoopis teine tera.

Muide, festivalil on lastesõbraliku kavaga veel Giraffe Royal Wau Wau Show, nendele asjakestele saab tulla kogu perega.

*

Improteater Impeeriumi trupp on küll palju suurem, aga seekord astus kavaga üles meeskond Maarius Pärn, Rauno Kaibiainen, Erki Aule ja Madis Kreevan. Ma vahel mõtlen, et kas sellist sõna- ja sõnaväänamiskeskset, publikust korjatud märksõnade ning vihjetega sõud on võimalik teha ka tõsiselt-traagiliselt? Teisalt: kas publik mitte ei tulegi kohale komöödia või stand-up'i ootuses? Muidugi, see ongi häätujukogemus, ma ka naersin mõnuga. Miks me muidu Juurt-Kivirähka kuulame, miks oli Kreisiraadio (kes – nagu Impeeriumi-mehedki – vahel oma pähekarand naljade peale itsitama hakkasid või lõkerdama purtsatasid) nii armas ja oluline asi me huumoriloos?

 Schokokokaboom'i osalustsirkus. Autor: Jürgen Rooste

Olemuslikult saab Impeeriumi moodi teatrirühm sellist kava mängida ükstaskõik kus ja ükstaskõik millal: teatud skeemid-harjutused-mängud on raamina ees ning üksteise tunnetus tugev, ühtehingamine olemas. Impro käib kindla süsteemi järgi. See tagab mingis mõttes õnnestumise, kuigi kindlasti läheb mõni õhtu rohkem lappama, aga publikule meeldib vaadata ka, kuidas artist vahel jänni jääb – hädas kloun on ka ju imeline meelelahutus.

*

Et see on fringe-festival, siis mahtus kavva ka Siidrimaja eestvedaja Kaire Jakobsoni ja siidrikoer Geoffrey II veetud siidridegustatsioon. Ma ehk ei kirjutaks sellest, kui see oleks olnud lihtsalt tootetutvustus. Asi on selles, et Kaire üldse tuli mõttele säärasele lavakunstifestarile pakkuda mitte vahele degustatsiooni. See näitab seda, et äris ja müügis on loovus kohutavalt tähtis. Kui tulevikumaailm ei vaju just apokalüptiliseks mäsuks, kui heaoluühiskond kuidagi püsib, siis on selge, et paljudele traditsioonilisi töid enam ei jagu. Siis jääb alles loovus, loova vaimu ehedus-elusus. Kuidagi peame me ju elama, eks.

Kaire Jakobson suutis muuta selle jutu- ja stand-up-õhtuks. Siidrist sai lugu, õunast-pärmist-suhkrust kujundid. Koerast tsirkusepanter. Ma mõistan, et siider polegi tema jaoks puhas äri, vaid ikka südame kutse. Et inimene, kes armastab müügihasarti ja raha lõhna rohkem (kui nt siidri või vanade raamatute lõhna), tegutseb teiste instinkide varal. Ja et fringe-festivalil näeb tõesti pea kõiki otsiva-loova vaimu nägusid, külgi ja sääri (ära unusta tisse, ütleks Dan Renwick).

*

Neljapäeva õhtul teeme me koos noore kunstniku Lisette Lepikuga ühe raviseansi, väikse meditatiivse manipulatsiooni, rituaali, New Age perfoka. Mõtlin tütarlast veidi kiusata, sest et teema (ja tema ise sellega) kiusab mind kuidagi. See uus spirituaalsus, mis põhjustab äritülisid kivikaupmeeste vahel (vaat, need pole sedasorti majaehitamiskivid), ehib ajaleheküljed taro-ennustuste ning horoskoopidega ka siin Eestis, kus me oleme nii mõistuseusku – mis loom see siuke on? Ma ise olen üldse luterliku kiriku mõtlemise taustaga, praegu küll kogudusevaba ja budismist ning taoismist huvitet, samas ei saa ma salata seda, et alkeemikute traditsioonid on mind ka köitnud ning hipivaim kasvas mulle juba teismelisena kuidagi omaseks. Ent mis mõtleb Lisette õhta eel, mil kehastume-kahestume Liziks ja Ürgeniks?

JR: Me performance-rituaal on natuke inspireeritud "Kuu-uurija" kurvast saateklipist, kus üks mees oli Jõelähtme "narkotalus" surnud vist konnalimaga eksperimenteerides. Tean, et Sulle on ka nt Hispaanias püütud ayahuasca-rituaali pähe määrida. Kuidas see juhtus ja mida Sa arvad säärasest trippimisteenusest, mida vaimseks avardamiseks nimetatakse?

LL: Jalutasime mööda küla ringi ning sattusime ühte püstkojaga aiakesse. Läksime aeda sisse ning jutustasime seal elava vanamehega natuke maast ja ilmast. Küsisin, miks tal püstkoda on. Siis saingi vastuseks, et too vanamees korraldab seal ayahuasca-rituaale.

Arvan, et kui keegi pakub kellelegi ayahuasca't või mis iganes muud meelt avardavat ainet, peab laskma tollel inimesel ise tajuda, kas seda pruukida. Tollel mehel aga tundus olevat sellest ükskõik. Nagu teada, maksab too rituaal palju, ning tema aina rõhutas mulle, kui palju odavamalt tema juures seda teha saaksin.

JR: Kas me üldse vajame keemilisi psühhomanipulatsioone? Loed üht parajalt pöörast autorit praegu just.

LL: Inimese vajadus võiks ju olla sisemaailma avastamine. Jah, ja Timothy Leary (tuntud psühhotroopsete ainete uurija, isegi omamoodi guru – JR) on ka enda raamatus ''Ekstaasipoliitika'' välja toonud erinevaid aineid vastavalt sellele, kuhu tasandile jõuda tahetakse.

Ma ei ole keemilisi psühhedeelikume tarbinud, aga sellegipoolest tean, mis tunne see on.

Schokokokaboom'i osalustsirkus. Autor: Jürgen Rooste

JR: Milline on hipiilmavaate ja uue vaimsuse koht praegu maailmas, kas sind tõmbab selle poole?

LL: Kurb on see, et uus vaimsus tundub trend. See teema võiks inimesi huvitada ka siis, kui see ei oleks trend. See võiks olla loomulik osa meie õpetusest. Kuidas inimvaim toimib, seoste loomine iseenda ning ülejäänu vahel.

JR: Kas selline spirituaalne rituaalitsemine, mida Eestiski väga armastatakse, on päris või puhas hookuspookus ja pettus? Ja kas me reedame, kuhu me enda seanss-perfokas pürib?

LL: Oleneb, kas rituaalil osaleja ise sellesse usub. Olgu ta siis platseebo või päris.

Päris on siis, kui rituaali läbiviija teeb seda seetõttu, et talle meeldib, et talle endale on oluline. On absurdne ja naljakas, et erinevat sorti ''heaolekuid'', vastavalt siis sellele, mida tollel hetkel vaja on, saab raha eest osta.

Kurb on see, et kasutatakse teadlikult ära inimesi, kes on kinni väljapääsmatus eluperioodis. Neid lihtsate sõnade-tegevustega manipuleerides, seda eesmärgiga tekitada head tunnet ning hiljem selle eest hingehinda küsida. Minu jaoks kuidagi võõras ja ebamugav olukord. Intiimsete tunnete jagamine võõraga ning hiljem talle selle eest tasumine rahaga, mis on oma olemuselt räpane, on ebakõla. Nende kahe suhe on vastuoluline.

Usun, et seanss-perfoka sisu ei reeda. Antud teemad olid inspiratsioon, millest koorusid välja juba järgmised ideed. See on justkui proloog meie perfokale.

*

Aga fringe-festar läheb edasi: kes täna õhtul Heldekeses pole, on politsei. Mine sa muidugi tea. Ei taha ära sõnuda. Hääd inimesed Eesti Politseist on muidugi oodatud – eriti mõnusas eramundris.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: