Arvustus. Meeleheide ja meelerahu, ega üks tule teiseta ({{commentsTotal}})

Charles Bukowski portree
Charles Bukowski portree Autor/allikas: Graziano Origa/Wikimedia Commons

Uus raamat
Charles Bukowski
"Ikkagi on tore olla Bukowski"
Koostanud Carolina Pihelgas, Anna-Magdaleena Kangro ja Hasso Krull.
Kirjastus Kaksikhammas
456 lk.

Charles Bukowskil on fänne nagu muda. Temast ja tema loomingust on kokku kirjutatud kindlasti juba tonnide viisi sekundaarset kirjandust, uuritud fenomeni siit ja sealt nurgast, nina kirtsutatud ja vaimustust tuntud. Üks kohalik külamees nägi mu käes kollast raamatut ja küsis: "Mis hirmus paksu raamatut sina nüüd loed? Aa, Bukowski. Oi, puha luuletused kõik! Ei, mina luuletusi ei loe, ei ole nii õrna hingega." Aga pruukis mul talle ainult ütelda, et need luuletused räägivad naistest ja kärakast, siis läks ta kohe elevile. "Jaa, need mulle meeldivad! Kolm asja siin elus, mis mul meeldivad, need on naised, kassid ja naps."

Bukowski opereerib oma loomingus enam-vähem kolme absoluutse universaaliga, ehkki selline sedastus on meelevaldne nagu kogu kriitikakunst. Alati saab ütleda, et neid on rohkem, näiteks viis või kümme, et lisaks on veel surm, vanad parsad, sigaretid, hipodroom, viha isa vastu, vagabundlus, õlle-viina segu, konid, kannikad, siidiste jalgadega plikad (ja kõiki neid ei saa, see pole lihtsalt võimalik), vanad litsid, suhtedraamad, kõik vaesuse atribuudid jne. Kirjanik on mõjukas siis, kui ta ütleb üldiselt teadaolevat, aga kuidagi nii, et see paistab tähendusrikas või uudne. Või siis ei paista ka, paistabki just nagu vägev vänt­orel, kus lihtne viisijupp kordab sisendusjõuliselt: iga mees peab mõistma, / et kõik võib imekähku / kaduda: / kass, naine, töökoht, / esirehv … (lk 19). Ja kui nad kuhugi ei kao, siis tuleb nendega raudselt mingi jama, mõnikord ühe kassiga, mõnikord kahe kassiga, või kõigi nelja kassi ja naisega, jamadest pole pääsu.

Mis aitaks selle viletsuse vastu peale käraka? Pole vist veel välja mõeldud. Nojah / mõned söövad selleks et unustada ja mõned joovad et unustada ja mõned / armatsevad et unustada / ja mõned teevad narkotsi et unustada ja mõned lähevad kinno et / unustada (lk 300). Uskuge või mitte, isegi Bukowski tahtis elada elu, mis oleks libe nagu siidipael, kus oleks üks hea naine, üks hea töö, vaikselt sahiseb vihm, kassid magavad keras. Aga ei läinud nii. Kellelgi ei lähe.

Üks Bukowski võludest on see, et tema näiliselt pööraste ja pretensioonikate hoiakute tagant kumab sisemist rahu, flegmaatilist leppimist, ehtsat stoad. Jõin paar klaasi viskit [—] käisin jälle kusel / kustutasin tuled [—] mõtlesin surnutest ja / kuulsatest inimestest / mõtlesin suremisest / samal ajal voolas Thames muudkui edasi ilma / minutagi ja tüdrukud jalutasid kõnniteel / ilma minutagi / ja siis ma mõtlesin, et nii palju muretseda / polegi mõtet ja ma jäin magama ja / ma magasin hästi (lk 268).

Vahel arutan, et milleks issanda nimel nii palju raamatuid ja kirjutatud sõna ja kirjutatud sõnast kirjutamist, seda Bukowskit on ju ka häbemata palju, ta kirjutas vist iga päev kuus luuletust ja jutu pealekauba. Aga no sai vähemalt kuulsaks, ja kuigi nett on täis täitsa tasuta bukowskit, ainult võta ja loe, siis on vist ikka kellelegi vaja, et tehakse ühe väikese rahva keelde veel bukowskit juurde, ega küll küllale liiga ei tee, kõik said natuke tööd ja leiba, tõlkijad, koostajad, kirjastajad, trükitöölised, raamatukaupmehed, mina ka, kui ma sellel jutul ilmuda lasen, kõik teenime vanakese Bukowski pealt. Mitte palju, aga mõne õlle raha ikka. Õigupoolest mulle need luuletused küll üldse ei meeldinud, kus Buk ütleb, et lase aga tulla, ja kui ei tule, siis ära tee, siis jumala pärast, ära mitte üritagi. Mis sa vanamees ka seletad! Ei tulnud sul ka kogu aeg (küllap on kriitikutel õigus, et ma / kirjutan tihti nõrgalt, lk 145), pole ka ime sellise kolossaalse koguse peale.

Võib-olla tänada õnne, et meil ilmus ainult mingi kesine 455 leheküljega valikkogu? Wikipedia andmetel on Charles Bukowski luulekogumikke ilmunud 35 tükki! Bukowski neti andme­baas sisaldab 5203 kirjatükki, millest on kokku pandud 131 raamatut, ma nüüd kohe huvi pärast vaatan, mis Balzacil on vastu panna … Tundub, et vägevad tekstid, kui neid on liiga palju koos, hakkavad vastastikku üksteist sööma ja lahjendama, rääkimata veel sellest, kui vägevate vahele satub ka nõrgemaid, need mõjuvad massiatakis kuidagi kahvatult, nagu kerkimata tainas. Muidugi on tõsi ka see, mida Hasso Krull oma meeldivalt lühidas ja informatiivses järelsõnas väidab, et kuigi Bukowski teemaring on ahas ja ühetaoline, hakkab see kõik tööle just oma ühetaolisuse lõpututes retsitatiivsetes variatsioonides. Pole küll teada, kuidas hea lugeja üht luulekogumikku pruugib, kui suuri doose endale lubab, saab ju hoida raamatut voodi kõrval mitu aastat ja võtta ainult törts une alla, ei pea sisse kaanima kogu kompotti ühekorraga. Arvustajal sellist luksust ei ole, tema ei või mõõtu pidada, tema peab sõnajoogi sisse luristama nii kiiresti, kui vähegi kannatab ja siis pole midagi imestada, kui ta kergete mürgistusnähtudega voodist tõuseb.

Kaunis raske on mõista täit mõju, mis kirjanikul omas ajas oli. Sest praegu oleme, tõesõna, naturalismusest elus ja kirjanduses juba kergelt küllastunud. Ka selle elegantne põimimine sentimendi, valu, pihtimuse ja pohhui-mentaliteediga ei päästa alati asja, sest see näru ja kulunud olek on liiga paljude pärisosa ja pole sellepärast enam üldse eriti moes. Aga järjekindlus inimestele siiski imponeerib. Nii on igal maal ja igal ajal alati mõni joodikpoeet, enamasti mitu, kes kannavad edasi kojanarri tööd, oma naeruväärse, hirmuäratava allakäigu teel ei ole neil mingeid tõkkeid, mingeid takistusi ja tõde võivad nad välja paisata igast asendist – ebaväärikalt sopas püherdades kuulutavad nad sulle, mis on päriselt püha. Koniaugulistes aluspükstes purjus mees võib rahumeeli puistata ebamääraseid budistlikke tähendamissõnu: mitte miski ei loe / ja me teame et ei loe / ja see just / loebki … (lk 113) ning see läheb meile korda! Just kõik elu mõttest ja mõttetusest, nii ju ongi …

Sellisel pajatsil pole mingi asi ühes luuletuses anarhiliselt öelda: jumalat ei ole / poliitikat ei ole / rahu ei ole / armastust ei ole / juhtimist ei ole / plaani ei ole (lk 308) ja teises nentida: näen inimesi autodes / ja sellest, kuidas / nad sõidavad, saangi aru, / et nad ei armasta kedagi ja neid ei / armastata ka – / nad ei mõtle isegi / seksist. kõik on ununenud / nagu vana film. [—] ma ei saa aru, miks need inimesed ei / heida hinge / miks pilved / neid ei mõrva [—] nii palju palju palju / mu ligimeste / ligimesi (lk 312–314). Jah, veel midagi Bukowskist – ta ei räägi ainult endast, ei. Tal on hale meel selle sitase maailma pärast. Ja ta ei paku lahendusi. Ei poliitilisi ega ühiskondlikke. Ei võitle klassi eest, nagu öeldakse, kuigi on selge, et kui ta kuhugipoole hoiab, siis hoorade, heidikute, joodikute ja muidu paskaakide, lihtsate töömeeste manu. Jah, eks lähe seesugune hoiak massidele hästi peale, sest vaeseid on tõesti nii palju, et see mõjub täiesti mõõdutundetult (lk 193).

On ju lohutav lugeda, et ka kõige hullemaid kuserotte, kes kannavad lillelist särki ja kingi nr 37, võib vahel kellelegi vaja olla. Näituseks kui ta on võtmesepp ja sa tahad võtit teha. See omakorda ei tähenda, et tema hapu elu ja Havai särk ei võiks sulle närvidele käia. Mööna lihtsalt, et nii on. Mõned asjad lihtsalt on, nii nagu igal maal on olemas oma legend kirjanikust, kes kaotab käsikirju täis kohvri kuhugi rongi ära, ma olen kuulnud täpselt sama juttu, ja see ei olnud Hemingway kohta.* Ja kahtlemata on selline asi, mis lihtsalt on, see meeste ja naiste asi. Ma tean küll, et kasimata suuga vanamees ei meeldi ülearu teadlikele ja võitlevatele naistele. Las nad võitlevad pealegi.

Võin rääkida loo sellestsamast külamehest, kellest alguses oli juttu. Ta ütles mulle veel, et tal on palju põhimõtteid, aga üks neist on selline: ta ei ütle ühelegi naisele, et see on vana, või et see on paks, või et see on näotu. Isegi kui ta kõike seda on kolme vanamoori eest kokku. Ühtviisi kena mesijuttu veeretas ta nii purunoore piiga kui ka sellisega, kel sent surmale võlgu. Ja see polnud isegi kristlik halastustöö, vaid päris õige austus ja armastus. Ehtbukowskilik kvaliteet. Mina küll ei imesta, et Bukowskil palju naisi oli. Tal oli neid päriselt vaja ja ta päriselt hindas neid koos nende hulluse, headuse ja tagumikuga.

Nüüd oleks paslik rääkida ka tõlgetest. Nimelt sellest, mis selles kogus on tehtud, et neist rääkida ei saaks. Ei ole ma veel näinud nii mitmekordselt krüpteeritud ja kodeeritud loendeid ja sisukordi, selleks peab ikka meeleheitlik soov olema, et keset lugemismõnu sotti saada, kes ühe või teise pala maakeelde ümber pannud on. Siin on koodid allikmaterjalide jaoks, koodid tõlkijate jaoks, eestikeelsete pealkirjade alfabeetiline nimeloend, mis varustatud topeltkoodiga: allikmaterjali kood + leheküljenumber, kus luuletus originaalis paiknes, ja tõlkija kood + leheküljenumber, kus luuletus käesolevas köites asub. Samasugune loend ingliskeelsete pealkirjadega. Sisukord, kus puuduvad allikmaterjali- ja tõlkijakoodid. See ei saa olla juhuslik. Küllap on see meelega nii segaseks aetud, et sa ei jääks mingi isiku tõlkemaneere otsima ja leidma, eks minagi püüdsin lugedes mõistatada, kes ühe või teise värsi ümber pannud on, aga pea alati panin puusse. Ainult Jürgen Rooste eestindused reetsid ennast oma sääl'ide ja hää'dega. Võib-olla mõni teine kirgline arvustaja võtab vaevaks teha uurimistööd, kas Margus Ott ja Kalju Kruusa panid ümber ainult idamaiseid mõistujutte, Maarja Kangro ainult võitlevaid tekste või ei ole siin sellist ranget kihistumist, sest lõppkokkuvõttes on see ikkagi kõik üks suur Bukowski ja nii see kogumik ka mõjub, ei soleeri siin tõlkijad midagi autori üle.

Joodikupoeetika on tegelikult nõnda nakkav, et isegi võiks ühe valuga paarkümmend uut bukowskit kirjutada. Tõlkijad oleks võinud ka omaloomingut sisse sokutada, ega keegi oleks vahet teinud. Aga võib-olla nad salaja nii tegidki. Mõeldes oma naiste, meeste, autode, kasside, joomingute ja üürikate peale.

Hoia jumalast eemale
püsi ärevil

väärata

(lk 309)

* Lembit Remmelgas, Juhan Smuul unustas "Poeemi Stalinile" käsikirja Moskva rongi. – SL Õhtuleht 11. VIII 2000.

Arvustus ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: