"Kodusõdur" näib esmapilgul – vaadates kaanepilti – kui lasteraamat. Kes on see tunkedes ja sonimütsiga mustavuntsiline totralt naeratav mees, keda blond tütarlaps põsele suudleb?

Tuntud arvutimängu tegelane Super-Mario oli minu luul ja ma palusin kujundaja Margit Randmäel see joonistada. Mulle tundus, et see on minu alter ego – totter, naiivne, paks itaalia torumees, kes hüppab üle viinapudelite ja naiste, vahel komistab ja kukub, aga tõuseb ikka üles ja läheb edasi. Tekst oli valmis juba eelmisel suvel, aga siis läksime Margitiga tülli ja kõik jäi pooleli. Nüüd, aasta hiljem, ta õnneks leebus ja tegi selle viuhti valmis. Ja lisas kärbse ja õlleklaasi tagakaanele. Võib-olla olen ma nüüd hoopis kärbes, ega tea. Aga kujundusega jäin väga rahule, aitäh, Margit!

Millal need tekstid kirjutatud on?

Enamik on kirjutatud neli aastat tagasi, kui ma oma teisest naisest lahku läksin.

Raamatus on 82 nummerdatud proosaluuletust, mis on igaüks eraldi väike lugu, aga samas kuuluvad justkui suuremasse tervikusse. On see luulekogu või poeem?

Seda žanri on tegelikult võimatu määratleda. Hakkasin sedasorti tekste kirjutama juba aastaid tagasi, sest avalikel esinemistel on jube tüütu ette lugeda proosat. Ei taha seda keegi eriti pikalt kuulata. Ja kui kuulajad muutuvad nukrameelseks, siis ei viitsi ju edasi lugeda, tahaks hoopis nutta ja end kuhugi ära peita. Mõtlesin siis proovida kompaktsemaid, lühemaid, miniatuuri moodi asju. Kui leiad ühe nõksu, siis on kerge selle peal liugu lasta. Luulet ma aga kirjutada ei suuda, selleks on vaja erilist keeleandi. See on nüüd neljas sedalaadi raamat. See võib olla poeem, aga kord mõtlesin, et kirjutan eepost, siis on põhjust seda muudkui edasi kirjutada. Aga ma ei loo seda üksi, vaid koos kõigi sõpradega. Võib-olla tekib juurde veel teisi, kes jätkavad. Sarnased teosed on näiteks "Eesti rahva elulood", Mats Traadi "Harala elulood" või Kaur Riismaa "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd".

"Kodusõdur" sarnaneb veidi päevikuga – tekstid algavad mingi argielu toimingu või nähtuse mainimisega, mis vallandab mälestusi ja assotsiatsioone, järgneb eneseanalüüs ja lõpuks filosoofiline järeldus või "moraal". On see puhtalt omaelulooline teos?

Kirjandus, mis mulle korda läheb, on tehtud hästi enda lähedalt. Mulle ei meeldi konstrueeritud algused, lõpud, narratiivid ja tegelased – nad on läbinähtavad, igavad, tüütavad ruttu ära. Teisalt on see omaeluloolisus siin muidugi petlik, näiteks ma ei ole oma esimesest abielust ühtki rida ilukirjandust kirjutanud [publitsistikat küll – E.L.], kuna mu naine ei tahtnud seda. Tasapisi olen liikunud omaeluloolistelt episoodidelt teiste elule, "Kodusõduris" on juba rohkem teiste lugusid kui eelmistes sarnastes kogudes.

Tuglast painas kogu elu küsimus "mis on inimene?". Kas sinagi otsid vastust sellele küsimusele?

Arvatavasti ei otsi. Kuigi see Tuglase küsimus on ju kogu kirjanduse põhi. See käivitabki kirjutamise. Loetakse midagi, tuntakse midagi ära, keegi kirjeldab sind ennast, sa erutud ja tahad ka kirjutada. Heal juhul ennast kirjeldades kirjeldad ka kedagi teist.

Ühes luuletuses räägid kirjutamisest kirjutamise pärast ja nimetad seda protsessi oma paradiisiks. Mida sa tunned kirjutades?

Heal juhul tõmbab kirjutamine endorfiinid käima. Sul on hea olla nagu palli mängides, jalgrattaga sõites, juues. Kirjutamine kirjutab end ise mingi aja. Kui sa oled end tühjaks kirjutanud, siis mõne aja pärast sa ei saa enam seda asja käima, sinna kõrgusse tagasi, ei saa seda laksu enam kätte. Oleks vaja suuremat annust endorfiini – nagu narkomaanil ja joodikul. Arvan, et siis tuleb tekst nõrgem, kui see on töö töö pärast. Teisest küljest, kui sa iga päev ei kirjuta, ei hoia protsessi käimas, siis on tõrked, valge paberi hirm, tunne, et ei oska midagi teha. Selles mõttes on hea pidevus, hoida n-ö kätt soojas, et ei oleks keeruline esimest lauset kirjutada. Sõidad iga päev jalgrattaga, aga ootad mingit tuulepuhangut või suurt lainet. Kui laine tuleb, siis hüppad peale, äkki õnnestub veel purjetada ja hooga edasi minna, kaifi kätte saada sellest, et oled jälle õnnelik kirjutades ja sind ei koti miski muu.

Sa oled neis tekstides väga mänglev, mängid keelega nagu lainetes hullav laps. Kas tekstinauding on seotud eeskätt keelega, näiteks uute kujundite loomisega?

Ma ei tea. See on tegelikult profaanne värk. Sain juba keskkoolis aru, et mu mõistus on piiratud ja ma ei saa kunagi nii targaks kui mõni teine. Näiteks Karevaks või Viidinguks ma kunagi ei saaks. Aga püüdsin leida nõksu, kuidas loll inimene võib ka kirjutada. Lollil inimesel on teatud eelised. Näiteks filoloogid, kes loevad kilode kaupa teiste tekste, ei loo enamasti ise midagi. Neil on kogu aeg tunne, et nad ei ületa seda latti. Miks Kajar Pruul ei kirjuta ise luulet? Ta võiks kirjutada väga häid tekste.

Mainisid kunagi, et lavakasse sisse astudes esitasid Toomas Liivi luuletuse "Olemisest nööpauguna" ja arvasid, et "ehk aitas see vigur tekst mind edasi". Mida Liivi luule sinuga siis tegi, mis impulsse andis?

Mulle Toomas Liiv sel ajal väga meeldis, aga ma ei osanud siis täpselt öelda, miks. Võib-olla selle nihke pärast, mis tuleb tekstidest küllastumisest. Kes on väga palju tekste läbinud, see ise saab kirjutada vaid mingis nihkes, mingis kummalises positsioonis. Näiteks Borges. Aga jalgrattasõit peab siiski olema juba enne kontides, siis läbid mingi kirjandusliku teekonna, hüppad uuesti ratta selga ja sõidad juba uutmoodi.

Mõni kriitik on teinud tähelepaneku, et vahel kunstnikud/kirjanikud toovad oma lähedasi ohvriks. Sinagi vist oled seda teinud? Avaldanud suhteliselt intiimseid asju.

Sa ei saa iial vältida, et keegi arvab, et mõni su tegelane on tema. Kord leiti, et Tiina [Peetri esimene abikaasa. – E.L.] on mu novelli "Tallinn '84" prototüüp, aga me ei olnud selle kirjutamise ajal isegi tuttavad. Teet Kallas rääkis kunagi, et Oskar Kruus arvates oli "Corrida" temast kirjutatud, mis oli absurd. Kes ise kirjandust teeb ja tajub, see teab, et kõik on subjektiivne. Võtame tagarääkimise. Kui räägin sind taga, siis ka ju edastan mingit oma pilti sinust. Ma eelistaks inimese tagarääkimisele temast luuletuse kirjutamist. Ei pea samastama inimest kirjandusliku kujuga. Teisalt on muidugi tore prototüüpe otsida ükskõik kelle loomingust ja see võib üht-teist olulist anda. Aga iial ei saa me siiski lõpuni teada, kuidas need tegelased täpselt eluga seotud olid.

Oled ise tõlkinud palju inglise ja ameerika kirjandust, nii proosat (näiteks Kerouaci "Teel"), kui ka näidendeid ja luulet ning elanud ka Inglismaal. Ajalehes Põhjarannik (04.04.2016) ilmunud intervjuus ütled, et "kogu kirjandus algab plagieerimisest. Kust sa tead, et on võimalik raamatut kirjutada, kui sa pole ühtegi raamatut lugenud? Midagi sa ikka − kas teadlikult või alateadlikult − kopeerid." Mis raamatud või autorid on sind enim erutanud, mõtlemis- ja kirjutamisviisi mõjutanud? Kas peale Salingeri, Kerouaci ja Bukowski on sul mõni eriline lemmik või eeskuju?  

Eks kõik loetu keedetakse supipotis läbi. Eri eluperioodidel on mind mõjutanud erinevad teosed. Kui teatud ajal mingi kirjanik haagib, siis loed läbi peaaegu kogu ta loomingu. Näiteks Hamsuni lugemiseks ootasin tükk aega seda õiget aega. Hilisteismelisena oli mul Dostojevski periood, kui ahmisin teda kõvasti sisse.

Kas tead, et sind on kuluaarides nimetatud Eesti Bukowskiks?

See on nii närune, nii vilets määratlus! (Ärritub.) Kindlasti ma ei ole mingi Bukowski ega Kerouac, me oleme ju nii erinevad.

"Kodusõduris" on päris palju ingliskeelseid sõnu, tsitaatsõnu, mis sai pandud kursiivi. Kas neil sõnadel on mingi stiililine lisanüanss või on see pelgalt peenutsemine? Näiteks vihane olemise asemel kasutad pissed off, kuskil ohkad oh shit jne.

Ma mõtlen ja räägin nii, see tundub loomulik, miks peaksin seda tsenseerima? Anglitsisme lisandub, aga keel ju muutub kogu aeg, mis parata. Töötasin pikalt reklaamibüroos reklaamikirjutajana, seal oli kogu terminoloogia ingliskeelne. Püüti küll välja mõelda omasõnu, aga teiste agentuuride töötajatega ei saanud nii suhelda, nemad rääkisid ikkagi ingliskeelsete mõistetega. Näiteks uudissõna "loomejuht" ei hakanud tööle. Palju hullem asi on see, kui Eestis hakatakse väitekirju kirjutama ja kaitsma inglise keeles, nagu nõukaajal tõlgiti keeleteaduslikke uurimusi vene keelde.

Üks eesti autor on arvanud, et kirjutades tuleb teha elu ilusamaks kui see on, muidu ei taha keegi seda teksti lugeda. Elu ise olevat liiga labane. Sinu printsiip on vist risti vastupidine?

Ei ole, tegelikult iga kirjutamine teebki elu ilusamaks, annab mingi subjektiivse pildi. Ajakirjanduski ei ole objektiivne. Isegi kui ta pretendeerib objektiivsusele. See näiline objektiivsus on isegi hullem, sest see petab ära. Mulle meeldib ajakirjandus, mis on rõhutatult subjektiivne, siis ma tean, mis on ta autoripositsioon. Kui keegi kirjutab justkui väga neutraalselt, siis tegelikult teeb ta seda mingilt peidetud positsioonilt. Ses mõttes varjamatu enesekesksus võib olla isegi parem, sest ta ei pretendeeri mingile tõele.

Kõigi su teoste keel on rikkalikult kõnekeelne, tihti mahlakas. Kujutan ette, et 50 aasta pärast on keeleuurijail põnev näha, missugust keelt meie ajal räägiti.

See on petlik, sest släng on tegelikult väga lokaalne. Ka kooliti on see erinev, samuti erialati. Mingit ühtset kõnekeelt ju ei ole. Hemingway ajal, kui kõnekeel toodi ilukirjandusse, oli suur murrang, siis oli see tõesti uudis, hiljem aga mitte. Ma ise ei arva, et ma väga kõnekeelne olen, kuigi Kalev Kesküla nimetas mu stiili Sauteri keeleks. See natuke puudutas tollal.

Eesti kirjanduslugu väidab küll, et su esikromaan "Indigo" (1990) "kasutab kõnekeelt ja slängi, suulise kõne hoolimatut süntaksit ja väldib kirjandusele omaseid stilistilisi markereid, 'ilusat sõna'."

Ma vist üritasin 1990ndatel teha midagi teisiti, et ei oleks literatuurne. Ega ma enam hästi mäleta ka, mida ma tookord püüdsin.

Su raamat on rõhutatult meesvaatepunktist, ka kirjutades suhetest, armastusest, intiimseist asjust. Kas oled nõus, et eri sugupooltel on kogemusi, mida vastassugupool ei saagi lõpuni mõista ega ka adekvaatselt kujutada? Samas on ju olemas ka mingi üldinimlik ühisosa, mida kogetakse sarnaselt.

Oleneb naisest. Näiteks Laura on väga mehelik, mina olen palju naiselikum. Samas võib ta olla ka teisipidi naiselik. Mind on kasvatanud naised, õppisin juba varakult naiste seljas liugu laskma ja selle oskuse peal olengi elukese siiamaani mööda saatnud. Peer Gynt suutis naiste vastu armastusväärne olla, aga samas toetus neile. Juhan Viiding kirjutas ka, et "Otsis naiselt tuge". See ei ole eriti unikaalne meeskirjanike juures, et nad on üsna naiselikud. Tead, kuidas ma tahaks kirjutada päriselt naise positsioonilt, aga mida ma tean sünnitamisest, mida tean imetamisest? Mul on olnud unenägu, kus mul oli vagiina ja ma olin vahekorras. Aga kui ma sellest kirjutaks, siis see tunduks kunstlik ja odav ülepingutamine. Tuleks siiski jääda oma lihtsate liistude juurde. Olen isegi ühe algselt tüdruk-tegelase ümber kirjutanud poisiks, sest prototüübist tüdruk tegi selle maha.

Oled tuntud ka kui kirjanik, kes viljeleb naturalismi ja ületab tabusid, kasutab rohkelt nn obstsöönseid sõnu ja madaldab ka kõige privaatsemat, intiimelu sfääri.

Kunstis ei ole madalat või kõrget sfääri, on asjad, mis puudutavad või siis ei puuduta. Okse, kusi, veri, sitt ei ole kuidagi madalad. Kas see, mis kirurg teeb, on siis madal? Ei ole ju, see on elu. Ilustamine mind küll ei puuduta, eelistan kujutada elu otsekoheselt. Ja oma arust kasutan ma kõige otsekohesemaid sõnu. Jumal küll, "keppima" ei ole ju ometi ropp sõna! Mis sõna siis peaks kasutama selle kohta?

On ju inimesi, kelle kodus selliseid sõnu ei kasutata ja need sõnad, õieti vulgarismid, tunduvad ehk vastumeelsed. Näiteks on keegi tõlkija soovitanud sõna "armatsema".

(Naerab.) Aga me ei räägi ju nii, see oleks kunstlik.

Hääl saalist [Lauriito Meriloo]: Need on ju kaks täiesti erinevat sõna: keppimine on ükskõik kellega, armatsemine on ainult oma tüdrukuga.

Feministide jaoks on asi siiski keerukam. Näiteks Eve Annuk on oma artiklis (Vikerkaares 1996/11-12) öelnud, et ka pornograafiline diskursus kasutab samasuguseid sõnu, nagu sina novellis "Kõhuvalu". Ja näinud selles probleemi: "mehelik seksuaalne kõne omamoodi seksualiseerib sünnituse".

Ma ei saa sellest aru. Olen olnud sünnituse juures ja näinud, mis seal toimub. See on üpris räige, karm, jõhker, surm on lähedal. No mida ja milleks sa seal ilusamaks teed? Kasutan oma arust neid sõnu, mis tunduvad kõige sobivamad ja loomulikumad. Üks keeletoimetaja ei olnud ka rahul mu sõnavalikuga, aga minu jaoks ei ole neil sõnadel vulgaarset varjundit.

Oma memuaarideraamatus "Lapsepõlvelõhn", mis pälvis Virumaa kirjandusauhinna, omistad sa lapsepõlvele väga suure kaalu. Tsiteerin: "Kõik oluline, mida tean ja tajun, oli kohal juba lapsepõlves. Palju on nüüd hoopis ära ununenud ja mõne asja võiks püüda meelde tuletada." Mis need "mõned asjad" oleksid?

Eks see ole ikka see siiruse taotlemine. "Ära tee lapsele oma hinges haiget!" Ja omailma loomine, mida lapsed ju mängides teevad. Samas on see ka oma mina ülesehitamine. Kirjanduse tegemine on omamoodi eskapism, aga samas ka omailmas olemine ja millegi uue ülesehitamine.

Aitäh intervjuu eest!

Tänan sind samuti!