Kaleviga läks mõneti nii, nagu tema lemmiku Mati Undiga, kellest ta tahtis raamatu kirjutada. See oli meie viimsel kokkusaamisel. Päike paistis tema uue, Kadrioru servas asuva korteri suurtesse akendesse, hingamisaparaat oli kõrval. Arst oli öelnud Kalevile mineku aja. Sinna oli vist paar kuud. Mina eluaegse surmaserva inimesena ei tahtnud nii lühikest aega uskuda, meelitasin ikka veel kirjutama neid pisikesi elu sumeduse laaste. Kalev oli stoiline. Ütles umbes nii, et tahtsin "Ekspressist" ära minna ja kirjutada raamatu Mati Undist. Aga näed, läks teisiti. Undil mattis lavastaja kirjaniku enda alla ära. Kalevil mattis veinikirjanik päriskirjaniku. Igatahes niipalju, et peietel tuli teda veidi välja kaevata.

Muidugi oli Kalevil veini-hing. Ma helistasin mitu korda poest riiulite vahelt Kalevile, et küsida, kas võtta A või B või hoopis C. Tõsi, enamasti ei läinud tema pakutud õilsad joogid tavalisele tarbijale eriti peale. Ja kuigi Kalev ise oli gurmaani kuulsusega, oleme koos joonud tühjaks erinevaid poolpudeleid, mida olid täis tema Õismäe suure korteri nurgad ja nurgatagused. Ja istunud suvilas lihtsa õlle ja suitsukala taga. Ja võtnud põuepudelist viskit nii kevadises Tallinna pargis kui sünges Helsingi pooltalves Tähtitornivuori mäel, vaadates lahkuvaid laevu ja kõneldes elust ja kirjandusest. Kalev ja "Ekspressi" tollane kujundaja Tõnu Kaalep olid käinud kusagil Kesk-Soomes ajalehes kogemusi saamas ja minu juurde Helsingisse mõneks päevaks pidama jäänud.

Kirjandust tegi Kalev kolm korda ja pausidega. Alguses oli kolm kogu: "Läbi linnaöö" (1986), "Aeg rannal" (1988) ja "Eneseirooniline armastaja" (1991). See on luule varasest noorusest 1990. aastani, aeg enne vabariiki. Siis tuli pikk paus, millele järgnes millenniumi vahetuse kolmik: "Vabariigi laulud" (1998), "Külma kodumaa. 40 esseed Vabariigi ihust ja hingest 1994—2002" (2002) ja "Platoni riigis" (2002). Kõik nad kannavad pealkirjas sõna, mida eesti kirjanduses selles rollis peaaegu ei ole kasutatud: (vaba)riik. (Kuigi, jah, Johannes Lauristinil — Juhan Madarikul oli ju lõpetamata romaanisari "Vabariik".) Selle perioodi kese jääb viide aastasse, 1997—2002. Esseede kogu pealkiri näitab küll varasemat algusaega, aga tegelikult jääb 1997. aastast ettepoole vaid viis lugu. Viimane kolmik läheb juba rohkem harali. Kõigepealt kohe sündides klassikaks saanud veiniraamat "Veinijuht" (2004, täiendatud 2007), siis Mati Undi mälestuste kogumik "Undi-jutud" (2008) ja lõpus hiline kirjandushetk ehk mõtisklevate laastude kogu "Elu sumedusest" (2009). Sinna vahele jääb hulk uuesti trükkimata artikleid, arvustusi, intervjuusid, veinikirjutisi, degustatsioone-konsultat­sioone. Ja sinna järele tulevad Märt Väljataga koostatud "Kogutud luuletused" (2011), kokku oma 350 lehekülge tekste, ning Siiri Kirikali ja Kadri Krooni laiendatud "Suur veinijuht. Kalev Kesküla uuendatud veinileksikon" (2014).

On öeldud, et kirjanik on see, kes seab oma elu sisse kirjanikuna. Kalev seda ei teinud. Tema elu oli sisse seatud toimetajana, alguses Eesti Entsüklopeediakirjastuses ja siis paarkümmend aastat "Eesti Ekspressis". Ta kõneles sellest, kuidas ta sõitis Käsmu ja lihtsalt kirjutas seal kogust puuduva osa valmis. Niisiis, kirjutamine oli eesmärgistatud tegevus. Just nagu leheajakirjaniku töö, kellele peatoimetaja õrnalt, aga kuuldavalt kuklasse hingab.

Kalevi töökoht oli "Eesti Ekspressi" kultuurilisa, mis 1993. aastal sai nimeks "Areen" ja mille näo üks kujundajaid ta oli ligi 19 aastat. "Areen" ei olnud vana aja tõsine ja püha kultuurileht. "Areen" oli vaimukas, (enese)irooniline, lööv. Ja kindlasti ka elitaarne ning snooblik. Lehte kamandav rahalugejate kontor toimetusemaja ülakorruselt vaenas seda kui "rahvavaenulikku" nähtust, millest "lihtne lugeja" aru ei saa. Aga kinni ka ei pannud, sest seda loeti ja see hoidis "pintsaklipslaste" lehe sidemeid uue aja intellektuaalse eliidiga.

Oma kirjanduslikul tippajal, millenniumivahetuse ümber, kirjutab Kalev "Areenis" õieti üsna vähe. Isegi kohustuslike kultuurinuppude all on tema nimi harva. Aga tuntav on toimetaja-tellija maitse. Lehest leiab Unti ja Luike ja Kaplinskit ja üldse palju kirjanikke. Ja paljudki kirjutajad olid teada kui Kalevi sõbrad. Ise kirjutas ta mõne portreeintervjuu, näiteks aastal 1998 Kaja Taela, Eve Kase ja Jaan Unduskiga. Lisaks mõni pikem lugu, näiteks samal aastal eesti seltskonnaajakirjandusest. Kesksed ongi needsamad külma kodumaa tekstid. Mis muu hulgas võtavad jutuks kirjanduse ja ajakirjanduse teema ning kuulutavad: "Eesti kirjandus ja ajakirjandus kaksikvennad!" Alustavad vanast tõdemusest, et eesti kirjandus on ajakirjanduse lihane laps, ja jõuavad sinna, et 1990. aastate alguses oli ajakirjandus võtnud suuresti üle vaeseks jäänud kirjanduse lugejad. Leiavad, et nende kahe lähenemises ei tohiks midagi halba näha, aga et nende kahe riik ei ole siiski päris ühest maailmast.

Suurem osa "Külma kodumaa" esseedest on muide nii esseed kui olla saab. Ma vaatasin, mida olen varem ise essee kohta kirjutanud ja kõik pidas paika.¹ Essee teemaks on elufilosoofia, tõde ja õigus, moraal ja eetika. Essee arutleb, aga mitte järjekindlalt ja range loogikaga. Essee on subjektiivne. Essee on kirjandus ja tema stiil on kirjanduse stiil. Essee ei igatse eriti täpsust, vaid ohverdab selle kergesti löövale ja vaimukale lausele. Jne.

Essee on ikka olnud jõuka jõudeinimese tekst. Esseid kirjutas pikki aegu aadel, kel oli aega maailmaasjade üle mõtiskleda ja vestelda. See annab esseele tooni. Rahuliku, mitte närvilise; leebe, mitte agressiivse. Pigem mõtiskleva kui mõtleva. See on Kalevi hoiak ja Kalevi toon.

Kalevi esseed on lehetekstid, märksõnu ja teemasid pidi tugevalt omas ajas ja kohas kinni. Aga nüüd, seitseteist aastat hiljem, püsivad nad üle lugedes püsti omaenese jõul ja kõnelevad liigagi tihti sellest, millest kõneleme siin ja praegu, kuigi ehk ei tahaks. Olgu eestlase identiteedist ja maailmakodaniku tundest, naise kohast ja inimese hinnast, kliimakatastroofist ja lapikuks muutunud mõtetest. Vaid mõnel harval hetkel kaotab lugu raamatus natuke oma võluvat konteksti. Nii käis loo "Kultuur ja vaesus" juurde samas lehenumbris odava kultuuri küsitlus, millele vastasid kultuuriheerosed Mihkel Mutt, Mati Unt jt. Ja number hiljem leiab samasugusest veerust jõuka kultuuritarbija eelistused, kus pankurid ja muud rahaheerosed annavad infot oma kultuuritegude kohta.

Paistab, et juba siis kirjutas ta rohkem veinist. Ja sellest muide kirjutab ta neutraalses, isegi ametlikuvõitu stiilis. Aga kui läheb kunstiks, siis leiab sealt selgelt äratuntava Kalevi. Vanu lehti üle lapates sain järsku aru, et Kalevi stiil on tegelikult "Areeni" stiil ja vastupidi. Tema oli üks selle stiili loojatest, mis valitses Vabariiki enne praeguse kümnendi aega, mil liiga paljud inimesed on kaotanud mitte üksnes iroonia mõistmise võime, vaid kujundite mõistmise võime ülepea.

Mis on Kalevi stiil? Esimene asi, assotsiatsioonid ja intertekstuaalsus. Tekstid on tuubil täis parafraase, pooltsitaate, varjatud viiteid. Laused hüppavad laias kaares, sidudes kokku eri maailmu, eri ajastuid, kultuuri ja elu: "Kriis läheneb, häda tuleb, ennustavad poliitikud ja meedia kannab inimesteni kurja lillede hirmmagusat lõhna." Ja literaadi enda elukombed ühinevad 1930. aastate alguse kultuurirühmaga fraasis "elulähedane Kopli literaat". Kalev kirjutab, et Eesti on väike maa ("Seitse jalga pikkusele, neli jalga lai…"), ja paneb essee pealkirjaks "Väike maa". Minuvanusele tuleb meelde ammu surnud Leonid Brežnevi "Väike maa" (ilmunud 1978, just siis, kui Kalev ülikooli astus). Huvitav, kas Kalevi väike olnuks vene keeles маленькая või малая. Brežnevil oli teadupärast "Малая земля". Ja lõpuks mind sügavalt vapustanud kaksiklause: "Minu vanemate põlvkonnas on päris palju neid, kes elavad tänini majas, mille keldris nad ennast 1944. aastal pommirünnakute ajal varjasid. Ja sageli on nad neisse samadesse majadesse surnud." (Minu kursiiv — T. H.) Ja niimoodi kirjutatud tekste avaldati kunagi ajalehes!?

Teine asi, sõnad ja laused, mis voolavad kuhugi nurga taha. "Nõukogude armee aastapäeva tähistati mingi lahingu järgi, mis punasõduritel oli hästi välja kukkunud." Alguses tavaline lause, siis "mingi lahing", mis on lihtne sapisevõitu iroonia. Aga siis tuleb see "hästi välja kukkunud". Lahing? Või: "Avaldasin kahtlust, et kas ebakainete kultuuritegelaste sealkandis [Balti jaamas] hilisel ajal liikumine ei ole mitte loojate üliväärtusliku inimressursi tarbetu raiskamine." Paneme tähele neid stiilikihte, argikeelsest sealkandist ja vanaeesti piibellikust ei ole mittest bürokraatiakeele ebakainete kultuuritegelaste ja inimressursi juurde välja.

Ühesõnaga, Kalev teeb seda, mida kõik korralikud stiiliõpikud mitte ei soovita, vaid lausa käsivad vältida. Paneb nurgeti kokku keeli ja maailmu, mis kokku sobida ei taha. Muidugi võime siit leida lahjendatud sürrealismi, mille pärand laiub kogu maailma kirjanduse peal. Aga Kalev ei ole sürrealist. Ta teab lihtsalt, et väike stiilirikkumine annab õige stiili. Ja väike iroonia päästab laused lahti naisteajakirjade plärabarokist.

Teksti ehitades aga kordub loost loosse üks võte: võtta elust fakt, ehitada sellest üldistuseni tõusev lugu ja leiutada vähemalt üks lööv lause, olgu aforism, gregeriia, sugemata mõte. "…keegi ei ole ometi nii vähe väärt, kui vähe ta palka saab." — "Mõte, et mõni kirjamees peaks suutma end elatada paljalt luuletamisest, tundub juba iseenesest mõistusevastane." — "Aeglaselt sittumises peegeldub inimlik suurus…" Muide, väga kalevlik on see, et ta ei mängi neid lauseid suurelt välja, vaid paneb näiteks kuhugi keset teksti kõrvallauseks.

(Ma rääkisin siin esseedest. Luulest leiab ikka sama. Vahe on vaid selles, et seal on suurem osa proosale vajalikke laiendusi maha kustutatud.)

Kirjaniku ülesanne siin ilmas on näha oma aega ja inimesi ning nendes omakorda igavest ja üldist. Selleks on vaja vaadata ja osata näha. Ja leida see vorm, mis sobib aja ja iseenda loomusega.

Kalev sattus kirjutama üleminekuajal. Ja tema tekstid on üleminekuaja tekstid. Kui öelda üldistavalt, siis see oli aeg, mil Eestisse saabus Elu. Uus aeg tuli maa ja mere tagant, aga kohutava kiirusega. Kultuur ja majandus põimusid kokku keerlevas ringtantsus, võitlusest väsinud kirjandustegelased astusid kirjandusest Ellu. Eestlase elu muutus ratsionaalseks. Kõik asetus raamidesse. Aega jäi üha vähemaks, et suvalisel hetkel sõpradega veini juua. Ja vaid vähestele jäi alles nõukogude ajal kõigile kuulunud privileeg juua tööajal.

Kalev kirjutab oma proosas ja luules ikka ühest ja samast. Aga neis elavad siiski tihti kaks erinevat kihti. Ma sõnastaks selle nii: esseedes ja laastudes paistab ennekõike vabariigi teadvus, luules alateadvus.

Kalevi pühendus minu "Vabariigi lauludes" sisaldab kolm täpset sõna "teateid valmivast Vabariigist". Teateid andev Vabariigi vaatleja ei räägi vist kordagi iseenda nimel. Ja Vabariik ise on pidevalt muutuv ja lõpuks tabamatu, nagu tasuja vene nõukogude seiklusfilmis. Mõnikord on ta tõepoolest vabariik, kus valmib vabariigi viin ja tegutsevad inimesed ja olendid heerolditest ja vägimeestest põrgukatla hoidja ja hauakaevajani. Ja muidugi vabariigi joojad ja joodikud. Mõnikord on ta mees, kes su naise pikali paneb ja teda pruugib ("Vabariigi naine", lk 24). Ja kelle orgasm ei unune iial! (Lk 36.) Mõnikord on ta paik, milles taevas ja maa on kokku õmmeldud ("Vabariigi taevas", lk 17). Ja nii edasi ja edasi.

Sealjuures muutub Vabariik raamatu edenedes üha valmimaks ja teated üha resigneerunumaks ja ka ambivalentsemaks. Kuni lõpuks saabuvad moodsad ajad ja "Vabariiki juhivad köögitüdrukud / Huntaugu Miina, Virgu Anni ja Lutika Viiu / on selline partei, selline triumviraat" ("Moodsad ajad II", lk 56). Sellist kooslust annab otsida. Eduard Vilde, vana lorilaul, vabariigi vaimuhaige, film "Pimedad aknad" ja V. I. Lenini looming. Tõesti, tõesti, "Tänavakividki kisendavad kui neist pressitakse Vana Tallinnat" ("Vabariigi hääled", lk 62). Ja kõige olulisem, Vabariigi varjus sünnib hirmsaid asju. Seal lehvivad seks, kusi, sperma, hooramine, pettused, röövimine jm. Kõik saab lõpuks üheks "Vabariigi alateadvuses", kus "varataaralikes katakombides / piinavad paganad euroametnikke / laula laula pappi", kus ilmuvad siberi ja Wina-katk, iseseisvuse manifest ning isamaalaule laulvad Atlased ja Eurydiked, kes "kehastavad õõvaseid varjukujusid / pensionifondide alateadvust / Platoni Vabariigi seinal" ("Vabariigi alateadvus", lk 9).

Ka "Platoni riigist" teateid saatev Mina võtab väga erinevaid vorme nagu Vabariik. Ta kõneleb otsekui kaheksandal korrusel elav maitsekohtunik, kes aitab kunstil leida oma kohta ja veinil otsida inimest ("Platoni riigis", lk 15). Aga kuulutab ka: "Mina olen see tõrs millest vein välja voolab." ("Sfinksi mõistatus", lk 20.) Nagu Ilmar Laabani kunagine "Ma olen kanatiib… jäämäe öökuub… kogelev vanker…" jne. Ainult kalevlikult, pehmelt ja parajalt.

Aga siiski. Möödunud on vaevalt neli aastat, aga maailm on muutunud. Otsekui oleks millenniumivahetus tõepoolest pööranud ette teise põse, et ka selle pihta saaks lüüa. "Platoni riigis" on oma sisimas armastuse raamat, aga ka nukker ja resigneerunud raamat. Vaimu ei panda enam. Vaim on asunud ametisse. Nüüd on töövabariik, milles ka armastus on asine nagu aguli pornopood ("Armastus töövabariigis", lk 42). Inimene on vaid pisike tegelane suurte kaubamärkide ja kuldvasikate maailmas, mille keskne küsimus on "Kuidas näida?" (lk 36). Surdud on juba enne, kui uus kultuurikiht on saanud selga kasvada.

See on agulis hulkuja raamat, kus vastu satub vaid Kalamaja kalapood ja romantika asemel "Tuleb purjus pesemata öö / Kuu kuseb kassi kopsikusse" ("Kalamaja kuu", lk 40). (Kes ei tea, on selline laul, milles küsitakse "kes kusi kassi kopsikusse…".) Aga hoopis enam on see Euroopa raamat. Euroopa ise on saanud kolmipidiseks tundeks. Kord on see endiselt unistus jalutuskäigust Lõuna-Euroopas, kus on meri ja päike ja Itaalia taeva sina… Kord on see surnud Euroopa, mis saab Eestiga üheks viinas, Viinis ja "Põdrakasvataja laulukeses": "Ikka viin viin Viin" ("Euroopa, eepiliselt", lk 60). Aga kord on see taasleitud paradiis, mille kohta tuleb siiski nukrusega tõdeda "Kellelgi pole nii palju raha / et Firenzes eraldi voodeid võtta / See ongi armastus" ("Taasleitud paradiis", lk 54). (Luuletaja enda voodi muuseas on meeter kakskümmend lai ja mahutab kaks maailmavaadet — "Platoni riigis", lk 15.)

Milline on Kalevi vaade maailmale, mida ta mõnikord ka otsesõnu taga otsib? Mida ta hindab? Kultuuri, ikka kultuuri, kõigest hoolimata. Nii on see vaade servast estetistlik, nagu suuremal osal eesti haritlastel, kes kasvanud Tuglase taustal ja autoritaarses-totalitaarses-suletud-vaikimist-nõudvas ühiskonnas. Kunst, mida me noorena ülistasime, tahtis olla kindlasti puhas kunst. Vaimu tuli panna. Selles võis prevaleerida kunsti või rahva hing. Aga vaid harva ihu. Mõnes mõttes meenutab see kõik tagantjärele keskaja munkluse ideaale…

Kalev arutleb selle üle, kuidas uuel ajal asendub puhas kunst kommertsiga, näiteks konjakipresentatsiooni kunstiga. See seab inimese dilemma ette, milles hing ja keha seisavad vastamisi. Dilemma lahendus on lihtne. Selleks on vein, mis loob üksmeele, harmoonia vaimu ja keha vahel, juba Platonil. Lühidalt: "alkohol tegi ahvist inimese" (essee "Kaplinski ja viinakurat", lk 70).

Kalev ei ole egoist ja selline inimene sobib eriti hästi ego mahasalgamise ametitesse, näiteks toimetajaks, õpetajaks ja konsultandiks. Muuseas, kunagi pani Kalev mulle ühes intervjuus külge õpetaja tiitli. Tegelikult oli ta ise samamoodi hingelt koolmeister, veinivalgustaja. Ja mitte ainult degustatsioone korraldades või loenguid pidades. Ka peale teist ühist pudelit võis ta põhjaliku hoolega seletada poolpurjus profaanile kolmanda veini iseloomu kõigi sõnakäändudega, mis selle maailmaga kaasas käivad.

Kalev on linnainimene ja linnakirjanik. Tema loodus on park ja park on koht, kus saab sõpradega vesteldes veini libistada. Mitu korda tuleb ta oma tekstides selle juurde, et laisklemine ja pargipingil veini joomine on talle loomu poolest passinud. Maa on olemas, aga see on kultiveeritud maa, veinimõisade maa Prantsusmaal või Itaalias.

Kalev on nimetanud ennast flanööriks. Flanöör jalutab ja vaatleb. Ja näeb. See viimane on tähtis. Ta näeb midagi ja seostab selle oma mäluga, mõtetega, mälestustega. Flanöör kirjutab ja paneb nähtu kokku sellega, mida ta näeb vaimusilmas ja iseenda sees. Flanööri ideaalajad on need, kui midagi muutub. Siis saab näha seda muutumist, kas või päevade kaupa. Poe asemel võib homme olla auk ja augu asemel pood. Pink, millel eile veini joodi, võib olla vahepeal kadunud. Nii sattus Kalev elama õigesse aega.

Flanöörist on kõneldud kui üksildasest uitajast. Kalev ei olnud üksildane uitaja. Tema uitamistes on alati kaasas keegi, kellega vestelda. Ja flanöör minu arust ei joo pargis veini. Kas prantslased üldse pargis veini joovad? Hea küsimus. Mina olen pariislasi näinud pargis söömas ja kusemas, aga lihtsalt veini joomas nagu mitte. Aga seal on ka teistsugused pargid.

Kalevi ideaal on sama, mis noorel Gustav Suitsul: jääda eestlaseks ja saada eurooplaseks. Suits ja tema sõbrad kõnelesid aina Euroopa kultuurist. Kalev kõneleb eluviisist. Anno 1997 leiab ta, et me oleme euroopalikuks eluviisiks küpsed. See tähendab, et vaid veidi on veel minna. Aga anno 1998 kirjutab ta kuulsa essee "Pestud eestlane", mida praegugi tsiteeritakse. See kõneleb eestlasest, kes on alles poolel teel puhtuse poole (juba 20% on puhtad, aga siiski 30% mustad). Aga "Pea puhtus on vaimu seisu parim indikaator…" ("Pestud eestlane", lk 109.) Pesemine, lõhn jms jagavad inimesed klassidesse. Mitte haridus, töökoht või vanemate pangaarve suurus. Hügieen oli XX sajandi haigus. Juba Stefan Zweig kirjutas oma mälestustes hügieeni mõjust elule, avangard XX sajandi alguses nõudis pateetiliselt kogu maailma hügieeni ja veidi hiljem asus samale teele hoopis teistpidist maailmavaadet esindav Adolf ja Co. Ja mõtleme korraks vaesele Eliza Doolittle'ile, täpsemalt sellele, millest algas tema muutmine kõrgklassi daamiks. Ta topiti vägisi vanni ja pesti röökimisest välja tegemata puhtaks. Just nii, nagu tegi kuulus Soome estofiil Eva Lille eestlastega. Aga… puhtusest jõuab Kalev sealsamas hoopis maailma looduse säilimise maailma. Mis on tegelikult puhtuse ideaaliga otseses vastuolus.

Lõpus on "Elu sumedusest". See on nostalgia, argise elu ja lihtsate asjade rõõmu raamat. Hea elu ja headuse väärtustamise raamat. Mõnes mõttes on see tarbetute asjade ja tarbetute mõtete kataloog. Aga see on ka muutunud kirjutamisviisi raamat. Iroonia on peaaegu kadunud, jaheduse on asendanud soojus. Siin pole enam kuigivõrd sädelevaid kilde. On mõtteid, mis võiksid olla aforismid, aga mis on jäetud teritamata. Mis on teadlikult teritamata aforismid. Need lood ei lõpe kuhugi. Tekstide tempo aeglustub. Ja aeglustuma peab ka lugemise tempo, muidu ei jõua kihid kohale. Need tekstid on tõeline slow food.

Kui "Külma kodumaa" rääkis sellest, et oleme kohe-kohe saamas eurooplasteks, ja käis ühte jalga "Vabariigi lauludega", siis "Elu sumedusest" räägib sama juttu kui "Platoni riigis", sellest, kuidas see igatsetud Euroopa on lõppenud või lõppemas. See on nostalgia kadunud Euroopa järele. Kadunud aja mäletamise raamat. Ma ei saa midagi teha, aga seda lugedes meenub mulle aina "Noor-Eesti" aeg. Sõjaeelne aeg, mida on kirjeldanud nii kaunilt Stefan Zweig ja mille lõppu ta nägi Esimeses maailmasõjas. Kalev oli sügavalt selle Euroopa inimene, mis on nüüdseks kadunud räige populistliku röökimise alla. Kuidas ta kirjutaks siin ja praegu? Karjuv Kalev on minu silmis kujuteldamatu nähtus.

Viiekümne ümber inimesed leebuvad. Ka niigi leebe Kalev muutub veel leebemaks ja jõuab sinna, kuhu paljud on enne teda jõudnud. Armastus ja kodu saavad üha tähtsamaks. Vein tõuseb vaikselt kultuuri ja elu ühendavaks suureks sümboliks. See on hilisõhtuse kojumineja kirjandus, veinipudelid kotis.

"Joomine kestab ka pärast tõenäoliselt viimset õhtusöömaaega, viimset maali ja viimset luuletust." ("Tõenäoliselt viimne õhtusöömaaeg", lk 43.)

Kalev kirjutab oma testamendis: "…ma olen vist osanud inimesi ja elu armastada. Ma arvan, et ma olen osanud seda kogunisti paremini kui midagi muud…"² Nii võinuks öelda Colas Breugnon, vana joviaalne burgundlane, kes armastas veini, hüva rooga ja elu.

Ilmunud Loomingus nr. 10/2010.

1 T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 8. loeng: esseistlik vahepala artiklist ja esseest. "Vikerkaar" 2007, nr 6, lk 86—96.

2 K. Kesküla, Viimsed korraldused, lk 903.