Aasta on 2009.

Võib vast öelda, et see on aasta nagu iga teinegi: maailmas sõditakse ja tapetakse, lennukeid kukub alla, ööklubid ja elektrijaamad põlevad ohvriterohkelt maha, mässatakse ja pööratakse riike ning Siberi kohal põrkavad kokku kaks tehiskaaslast, üks Vene, teine USA oma. Nii tihedaks on liiklus maalähedasel orbiidil läinud...

Juulis toimub Tallinnas üldlaulupidu, oktoobris valitakse aga kohalike omavalitsuste volikogusid.

Poliitikast tähtsam on, nagu ikka, kirjandus. Väliskirjanduses teeb ilma Herta Müller, kes saab Nobeli kirjandusauhinna ning selle puhul ei tule põhilised kiidusõnad mitte sakslaste suust vaid pigem rõõmustab Ida-Euroopa: Transilvaania sakslanna saab ju auhinna kommunistliku režiimi koleduste kujutamise eest.

Kõike muud kui koledusi kujutab aga esseist, luuletaja ja veinisõber Kalev Kesküla, kelle sulest ilmub esseekogumik "Elu sumedusest“. Poeetilistes proosapalades vaatleb Kesküla maailma ja inimesi sooja, leebe ja sõbraliku pilguga. Kriitik Maire Liivamets tituleerib Kesküla „hea ja mugava inimese“ võrdkujuks, kes sõnastab aforistliku täpsusega hea inimese mõtteid. Liivametsa hinnanguga tuleb vaid nõustuda.

Eesti Kultuurkapital otsustab samuti pärjata „Elu sumedusest“ aastapreemiaga ilukirjandusliku proosa valdkonnas.

2010. aasta suvel meie seast igavikku lahkunud Kalev Kesküla on tõesti Eesti luules ja esseistikas esindanud mõistvat, leebet ja heatahtlikku positsiooni. Samas ei olnud veinisõbra pilk hägune, vaid vastupidi: Kalev Kesküla loomingut iseloomustab hea detailitundmine, tähelepanelik huvi Eesti elu vastu ning mõistev suhtumine inimloomadesse, kes on kõik – või noh, peaaegu kõik – omal moel armastusväärsed.