Vikergallup: Eesti kirjandus 2014 ({{commentsTotal}})

Müürilehe kirjandustoimetaja Maia Tammjärv
Müürilehe kirjandustoimetaja Maia Tammjärv Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Värske artikkel Vikerkaare numbrist 4-5

Küsisime 40-lt kriitikult, vastas 26. Nagu ikka, oli ka nende seas mitmeid, kes ühes või teises kategoorias jätsid otsuse tegemata.

Viis korda nimetati PARIMA 2014. aastal ilmunud UUDISTEOSENA HASSO KRULLI luuleraamatut „KUI KIVID OLID VEEL PEHMED“ (Eesti Keele Sihtasutus). Jan Kausi „Tallinna kaart“ (Kultuurileht) pälvis nelja ja sama autori romaan „Ma olen elus“ (Tuum) kolme kriitiku toetuse. Maarja Kangro novellikogu „Hüppa tulle“ (Nähtamatu Ahv) ja Urmas Vadi novellikogu „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“ (Tuum) eelistas kumbagi kaks kriitikut. Üks hääl jagus Andrei Ivanovi romaanile „Bizarre“ (Varrak), Kätlin Kaldmaa novellikogule „Väike terav nuga“ (Tuum), Andrus Kasemaa romaanile „Minu viimane raamat“ (Varrak), Jüri Kolgi luulekogule „Otse aia taga“ (Jumalikud Ilmutused), sama autori proosaraamatule „Teisipäevamaa“ (Jumalikud Ilmutused), Mudlumi proosaraamatule „Tõsine inimene“ (ZA/UM), Carolina Pihelgase luulekogule „Kiri kodust“ (Eesti Keele Sihtasutus), Lauri Pilteri novellikogule „Vilekoor ja teisi jutte“ (Tuum) ja Tõnis Vilu luulekogule „Ilma“ (Tuum).

PARIMAKS DEBÜÜDIKS pidas kuus arvustajat KRISTJAN HALJAKU luulekogu „PALAVIK“ (Värske Rõhk). Janar Ala „Ekraanirituaale“ (Jumalikud Ilmutused) eelistas viis, Mudlumi „Tõsist inimest“ neli ja Kelly Turgi luulekogu „Reaalne elu“ (Värske Rõhk) kaks vastajat. Korra nimetati Lauri Isotamme romaani „Päev pole öö ei ole“ (Eesti Keele Sihtasutus), Leelo Lauritsa žanrikirjut kogumikku „Kütioru tillukesed asjad“ (Eesti Keele Sihtasutus), Priit Põhjala „Militaarseid miniatuure“ (Tammerraamat) ja Kristina Viina luulekogu „Nõtkel elevandisammul“ (Värske Rõhk).
PARIMA TÕLKERAAMATUNA tõsteti kahel korral esile ELENA FERRANTE romaani „ÜKSILDUSE PÄEVAD“ (tlk Tiina Randviir, Varrak), KONSTANTINOS PETROU KAVAFISE „KOGUTUD LUULETUSI“ (tlk Carolina Pihelgas, Eesti Keele Sihtasutus) ja IVAN TURGENEVI proosaluulekogu „SENILIA“ (tlk Ants Paikre, Kultuurileht). Korra leidsid märkimist kolmteist teost: Walter Benjamini „Lapsepõlv Berliinis 1900. aasta paiku“ (tlk Mati Sirkel), Maurice Blanchot’ tekstivalik „Kirjandus ja õigus surmale“ (tlk Anti Saar), Dimitri Gluhhovski romaan „Metro 2033“ (tlk Ülar Lauk), Henrik Ibseni dramaatiline poeem „Brand“ (tlk Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Tooming), Jonas Jonassoni romaan „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ (tlk Kadri Papp), Marusja Klimova romaan „Siniveri“ (tlk Ilona Martson), Milan Kundera romaan „Naeru ja unustuse raamat“ (tlk Pille Kruus), Ulla-Lena Lundbergi romaan „Jää“ (tlk Tõnis Arnover), Bruno
Schulzi jutu- ja esseeraamat „Kaneelipoed“ (tlk Hendrik Lindepuu), Lionel Shriveri romaan „Suur vend“ (tlk Johanna Ross), Arkadi ja Boriss Strugatski romaan „Väikemees“ (tlk Veiko Belials), Fujiwara no Teika koostatud jaapani luule antoloogia „Sada luuletust, sada luuletajat“ (tlk Alari Allik), Enrique Vila-Matase romaan „Dublinesk“ (tlk Triin Lõbus)

Ja kirjastuste skoor (kõik üheskoos – kui üksnes eesti kirjanduse väljaandeid arvesse võtta, näeks see muidugi välja mõnevõrra teistsugune): Eesti Keele Sihtasutus 10, Kultuurileht 10, Värske Rõhk 9, Tuum 8, Varrak 8, Jumalikud Ilmutused 7, ZA/UM 5, Nähtamatu Ahv 2, Eesti Raamat, Fantaasia, Tallinna Ülikool, Tammerraamat, Toledo Kirjastus, Tänapäev – igaüks 1.

VAHUR AFANASJEV:
Kogu elu on dünaamiline, nii kirjanduski. Eesti kirjandus on praegu nõnda laugja laine harjal, et ei saa aru, kas tõuseb või langeb. Head autorid hoidsid taset või läksid paremakski, proosas näiteks Vadi, Kaus, Tohvri, Kaldmaa ja Pilter, luules näiteks Riismaa, Ahi, Vaino, Kivisildnik. Raudam üllatas toreda luulega. Nii mainituil kui teistel – Mudlum, Mait Vaik – oli omajagu tumemeelsust, mis võib tulla sellest, et lõunaeestlased olid mullu laisemad kirjutama, Tallinnas on aga teadupärast kohutavalt halb elada. Kui kultuurirevolutsioon oleks minu korraldada, kingiksin igale kirjanikule männipuu Värskas. Igal hommikul peaks kirjanik puud värskete lintidega ehtima, saades selle eest mõistagi tublit palka. Küll siis tulevad elujaatavad teosed, millest Hollywood hakkab filme väntama, ning näeme Eesti kirjanduste tsunamitki Rootsi Akadeemia jalamile suhisemas.

SIREL HEINLOO:
Parimat debüüti ei oska ma sel korral välja valida, aga parima raamatuna, mille puhul ka lugemiselamus jäi peamiselt 2014. aastasse, tõstaksin esile Carolina Pihelga luulekogu „Kiri kodust“. See on just üks isiklik lemmik. Raamat, mis mõjus kargelt ja värskendavalt – ja puhtalt, nagu võiks mõjuda hommikune vesi, millega nägu ja silmi kasta!

Üldiselt aga tegi heameelt, et nii mõnedki kirjanikud suutsid taas kord loomingusse valada oma kaua setitatud ideid ja plaane. Näiteks sai sellega hakkama Jan Kaus, kes kirjutas uuesti ja süvenenumalt lahti oma Tallinna-teema, mida võis kripeldama jäänuna tajuda tema romaanis „Koju“ (2012). Veelgi suurejoonelisemalt realiseeris oma kauaaegseid ideid loomulikult Hasso Krull. Kui veidi sarkastilisemalt väljenduda – hea on, kui kirjanik tunneb oma kohust! Krull ilmselgelt on tundnud, sest kes teine olekski saanud kirjutada suulisest traditsioonist just nii nagu raamatus „Kui kivid olid veel pehmed“?

Kui Krull oma pika luuleteosega otseselt ei üllatanud (sest ta on seda varemgi teinud), oli väga meeldiv tõdeda, et pikema luule kirjutamise võttis ette ka Tõnis Vilu. Kuna poeem iseenesest on veidi rohkem keelegurmaanidele ja neid lõputult pole, tahaks näha, kas selle žanriga katsetamist jätkatakse ka 2015. aastal.
Minu lemmik-kirjandusinimene aastast 2014 on kujundaja Maris Kaskmann. Ma ei ole veel näinud sellist kujundajat, kes nii palju luuleraamatuid nii kauniks ja isikupäraseks oleks teinud kui tema. Kusjuures alati on tema kujundus jäänud siiski raamiks ega ole võtnud kunsti rolli kirjasõnalt üle (nagu juhtub Asko Künnapil).

PEETER HELME:
2014. aasta parima raamatu hõikasin välja ka märtsikuises Loomingus proosaülevaates – selleks on Jan Kausi „Ma olen elus“. Suuresti on teoses olemas kõik see, mida oleme Eesti kirjanduselt nii pikalt oodanud – tegu on tänapäeva Eesti ühiskonna läbilõikega, perekonnaromaaniga, mis räägib meist sellistena, nagu me praegu oleme. Enamat on raske tahta.
Parima debüüdi nimetamine on raskem. Kerge oleks öelda halvasti nii mõnegi nõrga debütandi kohta, kuid milleks – liiati oli ka nõrgemaid teoseid lugedes sageli äratuntav autori õppimisvõime ja tahe oma mõtteid sõnastada. Ja sealt ju kirjandus algabki. Nõnda mõjus kõige küpsema debüüdina Janar Ala „Ekraanirituaalid“.

Vastupidisel põhjusel on raske nimetada ka parimat tõlketeost – neid ilmus lihtsalt nii palju. Seega kasutan siin võimalust juhtida tähelepanu žanrikirjandusele – Dimitri Gluhhovski „Metro 2033“, mille on eestindanud Ülar Lauk, on võimas düstoopia tuumasõjajärgsest Moskvast, kus inimelu on võimalik vaid suurlinna metroos. Teos mõjub eesti keeles veenvalt ja lummavalt. Ma ei väidagi, nagu poleks ilmunud paremaid tõlkeid, kuid kindlasti kuulub käesolev teos möödunud aastal avaldatud võõrkirjanduse paremiku hulka ning seda lugedes tekkis vaid harva tunne, nagu raamat polekski kirjutatud eesti keeles.

MARI KLEIN:
Nagu ikka, imestan Vikerkaare saadetud nimekirja lugedes esmalt, kui palju eestikeelset ilukirjandust tegelikult justkui ilmub. Ja teisalt tükib pähe mõte, miks neist suur osa mu lauale pole jõudnud või tähelepanu pole pälvinud. Küllap on sel oma põhjus, aga ma ei hakkaks siinkohal seda lahkama. Las igaüks mõistab oma. Välistamismeetodit kasutades jäi väärikalt vaagimiseks peaaegu veerandsada teost. Mida tegelikult nii vähe polegi – kuu kohta koguni kaks, ja palju see inimene ikka lugeda jaksab, vahepeal tuleb mõelda ja kirjutada ka. Lõpliku lahingu pidasid mu peas maha Kaus ja Veidemann. Vabandav kummardus vanameistrile, aga kaalukauss langes Kausi kasuks, sest minu jaoks oli tema tänavune suurim üllataja. Ühelt poolt mitme värske teosega: esmalt „Tallinna kaardiga“ ja seejärel romaaniga „Ma olen elus“, aga teisalt ka vaimses plaanis – mingil eneselegi mõistetamatul põhjusel jõudsin ma tõenäoliselt lõpuks temaga samale lainepikkusele. Tõestus sellest, et igaks asjaks, igaks raamatuks on oma aeg, vahel tuleb seda oodata, vahel tuleb ta ootamatult. Veidemanni tahaks julgustada kirjutama proosas läbi rohkem pikemaid memuaare (vihjeks „Kõnekirjutaja“), romaane, mitte piirduma novellidega – tunamullune „Tund enne igavikku“ jäi mu riiulil „Arkaadia ööst“ kõigutamata. Üsna sarnane lugu oli Rein Põdraga, kes „Vooriga“ oma lati nii kõrgele seadis, et nüüd enese ületamiseks end küllap pisut koguma peab. Aga üllatajaid oli tänavu teisigi, möödunud aasta jääb minu lugemuses meelde pisut kui jutukogude aasta, kus lisaks Veidemannile väärivad tunnustust ka Livia Viitol ja Lauri Pilter, kes tegid ehk Kausini jõudmiseks pisukese eeltöögi ära. Nii otseses kui ka kaudses mõttes piltlikult leidsid mus toetust kaks näidendit: Tõnu Õnnepalu „Vennas“ ja Indrek Hargla „Wabadusrist“, mis mõlemad draamateatris meeldejäävalt etendusid. Kätlin Kaldmaa lõi sõna otseses mõttes hinge kinni. Pisut sarnaselt Mudlumiga, kelle tekstides, peab tunnistama, väärtus igati olemas on – küsimus on lihtsalt maitses. Luuletustest maitses see aasta Eda Ahi, Kaur Riismaa ja Doris Kareva järele. Debüütteostega oli asi oluliselt – kuidas võtta – kergem/raskem. Välistamismeetodil jäi nimelt lõpuks alles ainult üks: Priit Põhjala. Kui žanriliselt ongi seda miniatuuride kogu ehk kuidagi pisut ebalev novellide-romaanide kõrvale üles seada, siis keeleliselt tõuseb „Militaarsed miniatuurid“ nii kõrgele, et kõik teised on lihtsalt juba eos mängust väljas. Väliskirjandusest tahaksin esile tuua Ulla-Lena Lundbergi „Jääd“, mis ilmus Eesti Raamatu „Põhjamaade romaani“ sarjas. Loodan väga, et see peenelt ja pieteeditundeliselt kirjutatud lugu noore pastori ja tema pere kohanemisest sõjajärgsel Soome väikesaarel, lugu sisemisest sundusest, enesega toimetulekust, tühjusest ja üksindusest, juhatab selle väärika sarjani paljusid teisigi lugejaid peale minu.

IGOR KOTJUH:
Tundub, et eesti kirjanduses kestavad jätkuvalt head ajad. See hinnang käib väärtkirjanduse kohta, mida iga aasta ilmub rohkem, kui mahub Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominatsioonidesse. Mis omakorda paneb küsima, mida ette võtta, et see info jõuaks paremini meediasse, raamatukogudeni ja loomulikult lugejateni. Kas teha võimalikuks mainida Kultuurkapitali auhinna puhul rohkem kui kuus teost ühe nominatsiooni kohta? Või kaaluda longlisti rakendamist? Või mõelda veel paari-kolme väärika auhinna tekitamisele?
Samuti leian, et on oluline märkida Eesti kirjanduselu stabiilsust ja sisukust. Olemasolevad institutsioonid töötavad oma väljakujunenud rütmis, viimaste aastate projektid saavad järjest küpsemaks (näiteks Müürileht ja Plug), siin-seal saavad alguse uued algatused (näiteks romaanivõistlus ja Maastiku luulefestival Tartus). Inimesed tahavad töötada, inimestele meeldib töötada. Näen seda

Eesti Kirjanike Liidu juhatusekoosolekutel ja HeadRead-i toimkonnakoosolekutel – mõlemad on kasvanud suuremaks, arutelud on põhjalikud, ideederohked ja tulemuslikud, osalejatele meeldib rääkida asjast ja suhelda teineteisega ka pärast koosolekut.

See kõik ei tähenda, et Eesti kirjanduselule on igasugused probleemid võõrad. See ei ole nii. Kuid teotahtelised ja heasoovlikud inimesed saavad nendest varem või hiljem jagu.

MIHKEL KUNNUS:
Valdur Mikita on kenasti resümeerinud: „Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega. Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker paksuvõitu ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi. Hämmastav on see, et maagilisele sõnale ei ole inimene leidnud asendajat. Selle üle tasub järele mõelda“ („Metsik lingvistika“, 2008, lk 41–42).

Küllap tasub tõesti. Võtta segadusest ja liigikaaslaste vihkamisest puhkus ning vaadelda maailma liigse nõudlikkuseta. Mudlumi ja Priit Põhjala teostes ongi sellist toredat kummastust, mis tuleb kireta jälgimisest, heast huumorimeelest ja totrusetajust, mis samas on leebe ja an-deksandev. Lähedale paigutaksin ka Jüri Kolgi proosalaastud (ja lähiminevikust Kalev Kesküla kunagise šedöövri „Elu sumedusest“). Nii Põhjala kui Mudlum on täiesti ebarepresentatiivselt sõnaselged, sõnavaldavad ja arukad debütandid ja nende vahel esimuse selgitamiseks kasutasin mündiviset. Tuli kiri ja Mudlum.

2014. aastal tõlgiti mitmeid mahukaid ja raskepäraseid teoseid, mille eestindused teevad nende tõlkijatele au, ent propagandistlikel kaalutlustel annaks hääle pigem kergesti tõlgitava Milan Kundera teosele „Naeru ja unustuse raamat“ (Varrak, prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus). Nüüd on Kundera peamised ilukirjanduslikud teosed kõik kenasti eesti keeles olemas.

PILLE-RIIN LARM:
Kui vaadata Eesti Kirjastuste Liidu edetabelit, oli Indrek Hargla „Apteeker Melchiori ja Tallinna kroonika“, Valdur Mikita „Lingvistilise metsa“ (2013) ning Juhan Aru, Kristjan Korjuse ja Elis Saare „Matemaatika õhtuõpiku“ (2013) aasta. Kui vaadata kirjandusauhindade laureaatide nimekirja, oli selgelt Jan Kausi ja Kaur Riismaa mitme teose aasta. Menu ja tunnustus on kahtlemata kõigil auga välja teenitud. Õnneks „Vikergallup“ au kohta siiski ei küsi, vaid võimaldab lasta subjektiivsuse valla.

2014. aastal ilmus suhteliselt palju head lühiproosat, millest tõstan minagi esile Jan Kausi väga täpset ja tundlikku miniatuuri- või proosaluulekogu „Tallinna kaart“. Ühtaegu paelusid ja kummastasid mind Lauri Pilteri ja Mait Vaigu teosed. Lugemisväärse pikema proosa hulgast läksid enim korda Lauri Sommeri „Sealpool sood“ (eriti mustad leheküljed) ja Kausi „Ma olen elus“. Luules kõnetasid Marko Kompuse „Poeedinahk“ ja Hasso Krulli „Kui kivid olid veel pehmed“, kordaläinuks võib pidada ka õhtut Helena Läksi „Korrosioonikihuga“. Debütantidest jätsid tugevaima mulje Janar Ala, Märten Kross ja Mudlum.

Meelde on jäänud ka mõned huvitavad eksperimendid ning üllatavad (seejuures õnnestunud) keelevahetused. Temaatiliselt täheldasin hullumaja- ja militaarhoovusi ning mütoloogilise kirjanduse väikest lainet. Kui aga arvasin, et näiteks Eesti venekeelne kirjandus on nüüd juba omaks võetud, eksisin – meenutatagu hiljutist möllu Andrei Ivanovi või Jaan Kaplinski ümber. Aasta lõpukuid iseloomustas üldse permanentne häireolukord (olgu siis põhjuseks debüüdipreemia, Rahvusraamatukogu saksa saalide sulgemisteade, klassikud valimisplakatitel vms), mille kordumist küll ei soovi. ;paranoia kirjastuse kevadine „Olematute raamatute…“ aktsioon oli selle kõrval mahe ja teretulnud nähtus.
Tõlkeraamatu puhul ei ole ma kompetentne hindama parimat, küll aga võin esile tuua mõned väga vajalikud, ja need on Tallinna Ülikooli Kirjastuses ilmunud „Amenemhet I õpetus oma pojale Senusertile“ (tlk Sergei Stadnikov), Carlo Ginzburgi „Ükski saar pole saar“ (tlk Aet Varik) ja „Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste“ (tlk Märt Väljataga, Boris Kabur, Kajar Pruul, Jaan Ross, Aare Pilv, Heli Allik). Jätkatagu!

TÕNIS PARKSEPP:
Aasta 2014 tundus eesti kirjanduses eelkõige vaheaastana. Esiteks proosa mõttes, sest nii Tänapäeva kui ka Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluste paremad tööd näevad trükivalgust alles 2015 või 2016. Teiseks seetõttu, et kasvav arvustamist vajavate teoste hulk survestab aina enam kriitikute ja toimetajate tegevust. Kuna kõigest rääkida ei jõua, peaks iga arvustus olema sisulises mõttes sündmus. Ja kuigi eelmisel aastal jätkus eri kanaleid pidi kirjanduskriitika mitmekesistumine, jäi (nagu alati) puudu selle valdkonna enesepeegeldusvõimest. Sealt tuleneb ka Pille-Riin Larmi (ja mõnede teiste kirjandustoimetajate) mure asjatundlike arvustuste vähenemise pärast ja idee seda kunsti auhinnaga väärtustada. Ega midagi otseselt katki ei ole, sisukaid teoseid ning neid avavaid arvustusi ilmus ka eelmisel aastal, kuid edenemisruumi kirjanduse paremaks mõistmiseks ja mõtestamiseks on veel küllaga.

MÄRTEN RATTASEPP:
Vahel aastaülevaateid tehes ikka öeldakse, et seekord oli tugevam luuleaasta või tookord oli tugevam proosa-aasta, kuid 2014. aasta puhul on mul isiklikult üsna raske öelda, kas mõnes žanris professionaalsuse tase teiste omast suurt kõrgemaks osutus. Iga vormi jaoks leidus tugevaid esindajaid, kuigi võib-olla ühtegi erakordselt säravat, radikaalselt esiletükkivat teost ei olnud märgata. 2014 on mõneti jätk ja osalt isegi kulminatsioon (aga tulevik on veel ennustamatu) viimase aja lühivormi populaarsusele – leidus ohtralt miniatuure ja muud lühiproosalist. Seega korralik lühivormiaasta oli kindlasti, kuigi on suhteliselt ootamatu, et see alažanr või suunitlus niivõrd levinuks on osutunud. Et üldse nii palju kirjutatakse. Vahest on siin midagi hetke kultuuriruumile sümptomaatilist, mis iseloomustab tänapäeva lugemisvõimalusi (või -aega); kuid lisaks tundub, et need miniatuurid on paljuski ruumi- ja geograafiakesksed, nii et justkui leiab aset mõningane ümbritseva maailmaruumi omamoodi fragmenteeritud tunnetamine ja mõtestamine. Üllatusi üleliia ette ei tulnud, tugevate teoste autorid olid enamasti ikka needsamad, kellelt seda oodata võiks, ühtegi ebaõiglaselt varjus lasunud pärli seekord ette küll ei sattunud. Siinjuures ei soovi ma olla kuidagi ülekohtune debütantide suhtes, kelle käest ilmus tõepoolest häid teoseid, kuid paljuski jõudsid kaante vahele just sellised kirjutajad, kellelt võis head sooritust tegelikult eeldadagi. Tõlkeraamatute nimekirju läbi uurides tuli see-eest välja, et midagi üleliia võimsat justkui silma ei hakanudki – vahest ma ei leidnud lihtsalt üles? Uurimise tagajärjel tundus tulemus igatahes üsnagi ebamäärane, tõlgiti vaid üksikuid tuumakaid teoseid. Tunnistan küll, et väliskirjandust olen viimasel ajal sattunud pigem vastavates algkeeltes lugema, harva satub ette, kui mõnd eestikeelset tõlget vaevun otsima (või ostma, sest paljude raamatute hinnad on absurdselt kõrgeks kasvanud – poodi pole mõtet vaadatagi, kui juba huvi, siis parem pöörduda otse kirjastaja poole). Luule koha pealt olen muidugi tuhm nagu kombeks, midagi üleliia erilist öelda ei oska, kuigi Hasso Krulli filigraanse müüdiloome valisin siiski parimaks teoseks, sest see avaldas üsna palju muljet ka minusugusele luulevõhikule.

PAUL RAUD:
Eelmine aasta oli ääretult viljakas lühiproosa poolest, mida näitas ka Kulka kirjandusauhindade nominentide nimekiri. Luulehuvilisena räägin hoopis sellest, mis toimus seal rindel. Ausalt öeldes oli 2014. aasta luulesaak väga kasin. Uute tulijate seas oli vähe üllatusi ning näis, et ka vanad olijad võinuks rohkem pingutada. „Ninniku Raamatukogu“ on naasnud uue kujundusega ning lubatakse peatselt uusi tõlkeid – jään huviga ootama. Kahjuks jäi mõni suurepärane kogu täiesti tähelepanuta, samas mõni kehvem sai seda jällegi üleliia. Ega liigselt pole ka mõtet viriseda, hea, kui keegi ikka luuletab, keegi loeb ja keegi midagi arvab, ent võrreldes 2013. aastaga jäi seda minu jaoks kuidagi väheks. Tulgu 2015 selle võrra tihedam!

JÜRGEN ROOSTE:
Kirjandusaasta kõnelduimad kirjandusteosed on kindlasti need, mis kirjutati selleks, et neist kõneldaks, mistõttu lugemisnaudingu ja lustiga on neis, nagu on, sest aur läks kontseptile, publiku intrigeerimisele, enesepromole jne. Olematud raamatud, mis siiski käegakombatavad ja täitsa raamatuna loetavad, pornotekst, mis ei olegi porno, st on muidugi pornograafilise stiili ja alatooniga, aga ei saa kirjandustekstina tegelikult olla muud kui kirjandus, olgu kui jõnk tahes… Mulle meenub ühe hää USA krimiseriaali osa, kus pedofiili ei saanud süüdistada selles, et ta oli kirjutanud peaaegu käsiraamatu, kuidas väikseid poisse emotsionaalselt ja füüsiliselt alla suruda ja ära kasutada: see on ju kõigest tekst. Nii peaks see ka Eestis olema, et aur ei läeks ropu laadiga kirjanike kiusamisele, vaid ikka päris lasteahistajate kinnipanemiseks ja kõrvaldamiseks ühiskonnast.

Aga perfokate juurest kirjanduse juurde tulles leiab seda, mis oluline, küll: Kristjan Haljaku luuletused on mu jaoks tähtis debüüt, kuigi tunnistan, et olen näiteks jupikaupa Mudlumit lugenud ja see on põnev, ma lihtsalt pole kuidagi päris endale saand seda raamatut veel. Aga Haljak on hää vanakooli modernist, dekadent ja diletant, mulle üdini sümpaatne sellisena. Üldse: K-tähega kirjanikud on kõvad, Jan Kausi „Tallinna kaart“ on mingis mõttes mu unistuste raamat, teejuht, või miskit, mis mus endaski vormi otsinud. Väga oluline miniatuurikogu. Muidugi Kangro novellid, jälle. Kivisildniku, Krulli, Kompuse uued luuletused, kusjuures nad ei pea miipima või kuidagi kuulutama, et see on uut sorti kirjandus või mittekirjandus, mis nad teevad, nad lihtsalt kirjutavadki seda uut maailma ja keelt, ilma manifeste loopimata. Jah, ja Kaur, see Riismaa muidugi, tema on nii poeedinahkne, et elabki tollele kirjutamisele. Mul on tunne, et alles praegu hakati ta väärtust nägema, kuigi see on aastaid sääl olnud, tema sees, see hingamine. Peeter Sauter, mis siis, et ta nagu nuriseb natuke, et ta luuletused pole luuletused, no on küll, kõigi mu parameetrite järgi. Sauter on end jälle leidnud viimastel aastatel, tal on nagu veidi uus keel, uus hingamine, siuke vabadus taga tekstidel… Hinge pääl raskus, aga tekstides – tostsamast kõneldes – heeliumitung.
Halba, ilma nägemuseta, ilma lugemuseta-lugemiseta kriitikat ilmub liiga palju, ka väärikates väljaannetes, väärikate autorite sulestki, rääkimata päevalehtede nõrkusest ses osas – mõni ei paista enam püüdvatki – ju see kirjandus üks vilets nurgatagune harrastusvärk on. Aga kes viitsikski mõnekümne euro eest sügavalt vaadelda seda, mis eesti keelest eesti keele teeb, eks. Mulle tundus ka – aga eks see ongi tundumise tunne? –, et kiideti ja tõsteti esile mõndagi keskpärast või alla keskmise raamatut, internetis sõpradele muhedaks lugemiseks valminud niisamaloba või lembevärsse. Ja sellega said hakkama isegi paar mu lemmikkriitikut, nii et ju peab kruvi logisema minu pääs. Küllap logisebki, küllap mõnigi.
Ja üleüldse. Sellegi aasta parim raamat on mu jaoks ikka edasi „kes kardab sveta grigorjevat“, no lihtsalt on…

JOOSEP SUSI:
Mullu ilmunud tekstide puhul torkab iseäranis silma eri tasanditel toimunud vastassuunaline teisenemine.
Kõne- ja lausekujundeid iseloomustab hägustumine, konkreetsuse kadumine, mööda laiemat tekstipinda laiali valgumine. Näiteks metafoor ja metonüümia ei esine enam klassikalisel kujul, vaid hõlmavad mitut värssi, piirjooned pole selged.

Võiks isegi öelda, et värss on kaotanud oma iseseisvuse, olulisemale kohale on kerkinud värssidevaheline pingeväli. Stroofid taanduvad luuletuse ees, luuletused raamatu kui terviku ees (ilmus kolm tugevat terviklikku poeemi – Hasso Krull, Peeter Sauter ja Tõnis Vilu). Ehk teisisõnu, osa on allutatud tervikule.
Raamatud tunduvad sestap jällegi konkreetsemad, läbimõeldumad, mida ilmestab ka puhtmahuline kokkutõmbumine (näiteks Helena Läksi vaid 15 luuletusest koosnev kogu).
Konkretiseerumine tuleb vastuoksa esile ruumi ja temaatika representeerimises. Suured ruumid on asendunud väikestega, ruumgi on kokku tõmbunud. Eelistatakse lähedasemaid, argisemaid ja tuntumaid objekte. Osutused on kindlapiirilised ja muudavad tekstid laiemalt staatiliseks, dünaamika luuakse staatikasisese liikumise või näiteks häälte paljususe ja vaheldumisega (sellise loogikaga näikse kõige tugevamalt ühtivat Jan Kausi „Tallinna kaart“).

Toimunud on rahunemine, äärmuste taandumine. Esiplaanilt on kadunud eksplitsiitselt esitatud mõte, selle asemel ehitatakse aegruumi lihtsa representeerimise toel üles kompaktne dünaamiline tekst. Ilmselt just seeläbi on suurenenud ka ennastunustavat sisselugemist pakkuvate tekstide hulk, kontseptuaalsed katsetused jäävad kas tagaplaanile või toimuvad sisselugemisega paralleelselt nagu Krulli lüriseeriva poeemi puhul.

MAIA TAMMJÄRV:
2014 oli mu jaoks samavõrd debüüdi- kui lühiproosa-aasta, seda olin ma oodanud. Janar Ala ja Mudlumi raamatud, lühiproosa debüütteosed, olidki mõlemad esmaklassilised ja valiku tegemine nende vahel oli raske, aga kuna pidi, siis valisin Mudlumi. Mudlumit on lihtsalt rohkem, jätkus kauemaks, tekstid olid pikemad ja kirjeldused lihtsalt suurepärased. See on midagi uut ja kuidagi täiesti autonoomset. Ammu pole olnud, et üht raamatut ootaks nii kaua (eriti debüütide puhul ju). Janar Ala raamatut ootasin ka kaua, aga see kvalifitseerub ehk rohkem meelelahutuskirjanduseks (muidugi kohutavalt kvaliteetseks meelelahutuskirjanduseks, aga ikkagi). Mudlumi isiklikkus (varjav-peitev isiklikkus, aga ikkagi) on midagi sellist, mida ma kirjanduses ikka rohkem näha tahaksin. See on midagi, mis on mulle vaadanud vastu näiteks Piret Bristoli proosast (ja selles ongi midagi väga heas mõttes väga naiselikku) – soovitaksin autoritel näiteks vastastikku üksteise teoseid lugeda, kui nad seda mingil põhjusel veel teinud ei ole. Mudlum on oma debüüdiga juba üsna palju tunnustust saanud, Bristol minu meelest asjaolusid (s.o teoste kvantiteeti – kvaliteeti niikuinii – ja me kirjandusmaastikul tegutsemise ajalist skaalat) arvestades siiani mitte piisavalt. Ka 2014. aastal ilmus tal üks raamat, romaan „Buss number neli“.

Tugevaist proosadebüütidest tahan nimetada veel Lauri Isotamme romaani „Päev pole öö ei ole“ ja Taavi Noveki „Valegiidi“, luulest Kristjan Haljaku „Palavikku“. Nagu öeldud, suurepäraseid debüüte oli meil seekord uskumatult palju.

Väljaspool debüüte kaalusin pingsalt jällegi kahe – sedapuhku väga erineva – teose vahel. Proosateostest jäi Kätlin Kaldmaa „Väike terav nuga“ enim meelde – jälle on märksõna siin väga heas mõttes naiselikkus, see on empaatiline, kohati naljakas, kohati ääretult kurb kogu. Luulest muidugi Hasso Krulli „Kui kivid olid veel pehmed“, sellest ei saa niikuinii mittekuidagi üle-ümber. Võib-olla kuidagi afektiivselt mõjusam oli Krull, aga selle võti võib peituda terviklikkuses – ja just ma ju ütlesin, et lühi- on hea (ja ongi).

Hea aasta oli.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: