Igapäevaelus ajakirjanikuna tuntud Janar Ala värske raamat „pöördub argise kirjeldamise poole ning sobib meelelahutuslikuks lugemiseks väga laiale lugejaskonnale. Sellised tähelepanekud ja huumor võiksid kõnetada inimesi eri elualadelt ja eri põlvkondadest. Teosest võiks mõelda kui humoorikast kõrvalpilgust Õnne 13 stiilis eludele. Siin ei ole väiksemaid või suuremaid elusid, tähtsusetumaid ja tähtsamaid isikuid – kõik sündmused võivad saada oluliseks ja saada tähenduslikena talletatud.

Ääretult tabav ja ironiseeriv on jutt „Mees ja naine käivad teatris“, mis valmistas palju nalja ja äratundmist, iseäranis mulle kui teatrikriitikule ja teatrites töötanud inimesele. See tekst joonis alla ja võimendas paljusid teatriskäigu kui rituaaliga ning teatri hindamisega seotud stereotüüpe, keerates veel mitu vinti pealegi.

Lisaks argitasandi vaimukale kirjeldamisele on autor mõnes loos leidnud metafoori või kujundi, mille kaudu iseloomustada mõnd kultuuri või ühiskonna tahku. Näiteks saab ühes loos võtmetegelane lappi kujutavast maalist, mille kirjeldus näib viitavat nüüdiskunsti kontseptuaalsusele. „Pole tõsisemaid ja vähem tõsiseid teemasid, vaid tähtis on see, rõhutab ta, et lapi olemus saab sellel pildil väga hästi edasi antud, vaadake see materiaalsus, see lapi materiaalsus,“ (lk 12) kirjeldab kunstikoguja uhkustundega.

Jutte, kus kõne alla tuleb filosoofilisem ja kultuuriteadlikumat inimest muigama panev teema, on teisigi. Näiteks ka teose ühe tugevama kujundlikkusega silmapaistev lõik filosoof Gille Deleuze’ist: „Ajakirjanik mõtles, et Deleuze’i silmad on nagu röntgen ja et filosoofis on midagi elutut, objektiivset, masinlikku. Et ta oleks pigem nagu mõiste kui inimene. Sõnaks saanud liha. Homseks saanud tänane. Kontseptuaalinsener.“ (lk 50) Pakun, et väljend kontseptuaalinsener sobiks hästi mõnede tänaste arvamusliidrite ja sõnavõtjate iseloomustuseks, eriti juhtudel, kui õhemapoolset sisu vänge terminoloogia varjama kiputakse – kui mõttest enam tõuseb esile sõna, tähistaja.

Filosoofiliste ja tähendusi puudutavate küsimustega tegelevad ka noored tudengid loos „Pool muna“: „Me hakkasime suhtuma tähistajasse kui meelevaldsusse. Võtsime nõuks järjekorra igavuse leevendamiseks korduvalt toite tähistavaid silte vahetada, võiroos vahetus ekleeriga ja Tallinna leivake Viini saiaga.“ (lk 77) Mainitud lõigud viitavad ilmselt autori enda akadeemilisele taustale ja õpinguaegsetele kogemustele, seda enam, et „Pool muna“ on kirjutatud autobiograafilise meenutuse stiilis. Sedalaadi argielu lihtsuse ja enesestmõistetavuste ühildamine filosoofiliste küsimustega lisab teosele tuumakust ja kihte ilma milleta jääks see pelgaks igapäeva portreteerimiseks, olgugi, et vaimukaks ja läbinägelikkuks.

Ala suurimaks trumbiks näib olevat argielulise ja igapäevase kujutamine ilma filtriteta ning just selline detailne ja ülinaturalistlik kujutusviis võib luua aluse humooriks ja kohati isegi argise metafoorseks või maagilisemaks muutumiseks. Mõneti võimaldab säärane stiil tõmmata paralleele mitmete teiste kirjanikega, kes on keskendunud tavalistele eludele, kuid kelle loomingust ei puudu ka mingi vimka või veidrusenõks. Näiteks kerkis minu lugejateadvuses esile kõrvutus Andrus Kivirähki jutuvestmisstiiliga, küll aga on Ala sageli napim ja minimalistlikum. Tõdemuslik, esmapilgul kuiv vaatlus, kuid järele mõeldes omapäraseid detaile säilitav ja lõbusust loov vaatenurk on omane mõlemale autorile.

Teose vaimukaimad ja võluvaimad kohad on need, kus Alal on õnnestunud kirjeldada pildikesi ja omapäraseid, kiiksuga tegelasi meie ümber, olgu need tõestisündinud või kirjanduslik konstruktsioon. Nii vilksavad raamatust läbi juuksuritoolis Jüri Kuuskemaa soengut paluv mees, jõuludest eemalehoidev kuid Lasnamäe korteris siiski elektripirnid süütav elanik kui ka suvitajad. Viimaseid kirjeldab kogu raamatu üks tabavamaid ja seeläbi ka naljakamaid lõike: „Eraomandi olekuga puhkajad istusid rannas ja tundusid puhkavat sellise jõuga, et ikka iga makstud euro eest puhatud saaks. Mitmel mehel olid jalaas nilbed kaja tüüpi ujumispüksid või trussiku tüüpi ujumispüksid nagu narkodiileril filmis „Boogie Nights“. Pingeline pagev makstud neurootiline puhkus Eestimaa suves.“ (lk 126-127)  

Ala on suutnud luubi alla tõsta olukorrad ja inimesed meie seast, kelle iga lugeja ära tunda võib. Vaimukas ja meelelahutuslik lugemine. Pärast kaane sulgemist on mõistlik tänavail käies silmi lahti hoida, sest märgata võib rohkem naljakaid seiku, kui enne teose lugemist.