Arvustus. Sült, Proust ja kultuuriajakirjanduse jääknähud
Uus raamat
Janar Ala
"Oma rahva lood"
J. Ala
172 lk.
Janar Ala debüütteos "Ekraanirituaalid" ("Jumalikud Ilmutused", 2014) võeti hästi vastu, jagus lugejaid ja kriitikutegi kiidusõnu. "Ekraanirituaalide" puhul kordusid mõisted "olmekirjandus" ja "hipster", mis olid enam või vähem asjakohased, kuigi kõige lähemale kultuuriajakirjanikust kirjanikuks tõusnud (või langenud) Ala loomingu iva leidmisele jõudis ehk Maia Tammjärv, kes sedastas, et tema meelest on Ala jutud "pigem eluhoo ja -rõõmu kirjandus, see on tore ja naljakas, see on meelelahutus".
Ala 2018. aastal ilmunud jutu- ja miniatuurikogumik "Oma rahva lood" jätkab põhijoontes seda, millega autor "Ekraanirituaalides" algust tegi. Sellegi raamatu puhul võib lahtise käega kasutada mõisteid "olmekirjandus" ja "eluhookirjandus". Hipsterlusega on nii ja naa, sest see ei kirjelda õigupoolest midagi ja on nähtusena sama tühi kui kummid vanaisa jalgrattal, millega viimati sõideti viiekümnenda aasta külmal kevadsuvel.
*
"Oma rahva lood koosneb valdavas osas lühikestest paladest, Facebooki-põlvkonna lemmikžanrist, parimal juhul on need terased pildikesed argipäevast, halvimal juhul harilik totrus, milles ei puudu sügavama tähenduse otsimine, kuid samavõrra ei puudu neis mõningane kistus, punnitatus ja soov anda fännidele seda, mida nad ootavad.
Harilikul ehk argisel totrusel on Ala miniatuurides — nimetagem neid mööndustega nõnda — siiski sedavõrd raudne positsioon ja võluv orgaanika, et isegi halvimatel hetkedel, näiteks palas "Aivar Kuusmaa" (lk 98), ei hakka see häirima, sest lühike pealiskaudne tekst sisaldab lugejale antud lubadust olla samamoodi pealiskaudne.
Võib-olla oleks liialdus öelda, et mõni Ala lugu on nii halb, et on juba hea, kuid omajagu tõde selles on. Heaks suudab Ala oma täiesti suvalised mõttekäigud ja järeldused muuta stiiliga, tähenduses stiilne autor võrdub stiilne tekst, ning stiilist autoril puudust ei ole, ja see on suurepärane ("suurepärane tuleb siinkohal lugeda inglise keeles: ja mister Beani häälega").
Kõige õigem viis Ala harilikule totrusele lähenemiseks ongi see lihtsalt alla neelata nagu klaasitäis kolmekopikalist gaseeritud vett palaval suvepäeval. Liialt nautida pole vaja, liialt süveneda samuti mitte, aga omalaadne kosutus on kindlustatud.
Kui viia Ala totrused eesti nüüdisaegse kirjanduse laiemasse konteksti, jõuame paari sammuga jauramise juurde. Jaurab Mait Vaik oma helgemates novellides ja jaurab Paavo Matsin põhimõtteliselt kogu aeg. Jüri Kolk jaurab samuti vahel, aga Kolk teeb üldse kõike. Järjest laiemalt leviv jauramine peletab — olen kuulnud — klassikalisemaid kirjandusžanre austavad asjatundjad-kirjandusteadlased eemale, ja olgu neil see rõõm, aga jauramist võiks eesti kirjanduses olla alati ja palju, ning kui see on sedavõrd heal tasemel jaur, nagu pakuvad Matsin, Vaik ja Alagi, siis olgu jaur meile kerge. "Oma rahva lugudes" saab lugeja suure annuse jauramist. Sardellisõltlaste võõrutuskliiniku elust kõnelev "Cedrars-Sardelli kliinik" (lk 42) võinuks ilmselt maha käimata mõnegi lehekülje võrra pikem olla, aga ega see pole viga, sest jaur sai jauratud.
*
Janar Ala on pikka aega töötanud kultuuriajakirjanikuna ehk siis kuulunud ajakirjanduse ja kirjanduse põhjakihti ning jätkab sama põllu kündmist siiani. Kultuuriajakirjanduse jääknähud moodustavad "Oma rahva lugude" ühe huvitavama ja ühe ebahuvitavama osa.
Dialoogiseeria "Mees ja naine käivad teatris" (lk 14) kajastab ühe paari ülimalt ebaloomuliku ja kunstliku kõneluse kaudu seda, mida inimesed mõtlevad ja tunnevad enne Linnateatrisse, Draamateatrisse, Kanuti Gildi saali, Endlasse ja NO99-sse minekut, etenduse ajal ja pärast seda. Need viis keskustelu annavad täpse ülevaate nii eesti teatripublikust, teatritest kui ka meie kultuuripubliku intelligentsist ja selle puudumisest. Oletatavalt lähtub autor selles seerias oma laialdastest personaalsetest kogemustest ning tulemus on muhe, ülevaatlik ja terane.
Kui siin ja seal juttudes läbikumavad kultuuriajakirjanikupõlve kogemused, mälestused ja järeldused on omal kohal ja põhjendatud, näiteks palas "Peremees ja kana" (lk 8), siis varem kultuurilugudena "Postimehes" ilmunud palad "Rahvaskulptor ja tema juubelijeebelid" (lk 142), "Pete Doherty rikutud jahisõit" (lk 152) ja "Popmuusika-aasta 2014 — kesköine välgusähvatus" (lk 155) mõjuvad raamatus kohatuna, pigem ballastina, mis ei anna tervikule midagi juurde. Kenad lood küll, aga siiski lihtsalt kenad lehelood, mitte niivõrd oma rahva lood.
Samal ajal ei ole päevalehes ilmumine tingimata midagi sellist, mis nii-öelda päriskirjandusse kuulumise välistaks. Hea näite pakub "Lugu ühest lapist" (lk 12), mis oli küll algselt samuti päevakajaline ja vist ka omal ajal palju vastakaid vastukajasid kogunud lehelugu, kuid sobitub raamatusse sama hästi nagu käsi kindasse ning Ala mütoloogiasse sama hästi nagu praegusaja kunst... jah, kuhu sobitub praegusaja kunst... Jäägu see lõpetamata võrdlus siinkohal kontseptuaalseks aktiks.
*
Oma parimates lühivormides — mõni raamatusse trükitud luuletus ei küündi keskmisest paroodiast kõrgemale — jõuab Ala samale mängumaale, kus ees Juhan Viidingu miniatuurid ja proosaluuletused, ning kannab võrdluse auga välja. Vahest silmatorkavaim sellest suunast on seeria "Matrjoška" esimene episood "Vanem proua suri ära" (lk 47). Selles loos on kõik paigas. Ala sujuv ja eluline kirjutamislaad on väga hästi eksponeeritud ning oma koht on nii poeetilisel olmehetkel kui suurepärasel absurditunnetusel.
Jauramisest väsinud vanadele kirjanduskriitikutele võivad leevendust pakkuda üsna klassikalises vormis novellid "Pole hinge" (lk 69), "Ain Sepik, kui mälu mind ei peta" (lk 80) ja üks raamatu parimaid lugusid absoluutkategoorias "Ülestähendusi seitsmendalt korruselt ehk Lasnamäe jõulud" (lk 106). Kõik kolm demonstreerivad Ala jutustamisoskust parimal moel ja võimaldavad heita pilku tulevikku, milles tema Palamuse kandi rahvajutud, süldi- ja kummikuromantika on ammendatud ning hakkab kõlama uus muusika.
Janar Ala senise loomingu kvintessentsiks võib pidada jutustust "Jõulupäevik 2014" (lk 160). Selles loos on esindatud kõik tema senised põhiteemad: töö kultuuriajakirjanduses, linnaelu ja maaelu, nukrus, olmeabsurd, Luua kangelane Sepa Andu, viited muusikale, raamatutele ja filmidele, ning üdini siiras stiil.
"Jõulupäevik 2014" olnuks raamatule ideaalne lõpupala, kuid kahjuks järgneb sellele lühilugu "Rudolf" (lk 171), mõnusalt irooniline pala, mis töötanuks aga hoopis paremini "Oma rahva lugude" avajutuna. Ju siis oli autoril ja toimetaja Anti Saarel teine nägemus, kuigi ma ei suuda seda mõista.
Muuseas, toimetajast rääkides, raamatust jäi mulje, et Saar kas väsis käsikirja teise poole toimetamisel ära, sest lohakusvead hakkasid silma just kogumiku edenedes, või siis ütles, et toimetas, aga tegelikult ei toimetanud. Kui üks ja sama tõsielunali sellest, kuidas keegi naine oli Rakvere tarvaskulptuuri autoriks pidanud Guido Kangurit, esineb nii leheküljel 22 kui ka leheküljel 146, siis kas nüüd just toimetaja pihta, kuid tema kapsaaeda tahaks paar kivi visata küll.
On, mis on, mis on, on hää — Janar Ala on suutnud endast tahes või tahtmata kujundada meeldiva nähtuse, kes või mis on ühe jalaga maal ja teise jalaga linnas, ühe jalaga süldis ja teise jalaga Marcel Proustis. Tema tugevusi tuleks võtta tugevustena ja nõrkusi samamoodi tugevustena, sest nõnda tundub kuidagi õige ja turvaline.
Janar Ala kreedo, nii nagu tema seda näeb, võime leida jutust "Mees, kellel läks duši all kõvaks ehk lugu sellest, kuidas me kõike ei tea": "Ja üldse on aeg-ajalt hea mõelda sellise elufakti peale, et me vist paljusid asju ei tea, mida teised meie kohta teavad või mida me arvame neid mitte teadvat. Mõnus on mõelda sellest, et meie ümber on meie kohta teadmistekorpus, mis on suurem kui me ise ja mis koosneb sajast tuhandest erinevalt kokkumängivast peegeldusest, millest kõik ei ole päris tõsi." (Lk 96.) Võta või jäta.
Arvustus ilmus Loomingus.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Looming