Arvustus. Krutskitega olmepildid
Uus raamat
Villem Valme
"Öömüük aknast"
Kirjastus Kirimiri OÜ
77 lk.
Villem Valme "Öömüük aknast" Villem Valme teine luulekogu "Öömüük aknast" koondab pildikesi elust enesest, kohati läbi huumoriprisma, kohati mõtlemapanevate sõnamängude ja üldinimlike teemadega. Luulekogu võib soovitada kergemaks suviseks lugemiseks, kust leiab nii koomilisi seiku kui ka tõsisemaid, vananemise, armastuse ja maailmatunnetusega seotud tekste.
Kõige otsesematel sõnamängudel on siin kogus tihti humoorikas maik, mis mõnel juhul jõuab ka kirjanduse metakriitikani, nagu tekstis "Eesti Mittekirjanike Liit, 17.04.1006 seisuga" (lk 61). autor on minimalistlikus vormis avastanud eesti keele leidlikke võimalusi, mispuhul mängitakse homonüümia ja samatähenduslikkuse või selle ümberpööramisega väikeste ümbertõstmiste toel. Nii sünnivadki näiteks leidlikud luuletused "vestlus Ramoga": "- lähen kutsuga õue // - kutsu õu tuppa? // - ei mahu" (lk 62) ja "kogu päev on möödunud" (lk 46) või teisal stroof "pikk peatükk ööd ega mütsi padjal" (lk 16).
Villem Valme huumor käesolevas kogus on kergelt koduse mekiga: kirjeldatakse olmelist maailma, tavaliste inimeste eluolu ja luule-mina ümbritsevat argitasandit, lisades sellele metafoorseid mõõtmeid ja kujundlikke võrdpilte. Nii saavad tegelasteks kord viiekordse paneelmaja elanikud (lk 13), kord altnaaber (lk 22). Nõnda võib tugevaid paralleele näha selle aasta kevadel Janar Ala sulest ilmunud jutukoguga "Oma rahva lood", kus luubi all on oma igapäevatoimetusi tegevad inimesed, nende kiiksud ja elu enese soe, kergelt tögav huumor.
Kõige huvitavamalt mõjuvad tekstid, kus olustiku- ja hetkekirjeldus on kujundlikustatud viisil, mis toob tavapärasele tasandile juurde teatava tabamatuse sfääri ja ülendatud meeleolu. "see on sedasorti tavaline suvine päev // mida mäletatakse seepiavärvides // sa istud avakosmoses // ühe heinamaa serval // ja vaatad kuidas pilved viivad vaikseid telegramme // sama ruumi teise punkti // kuni allasadamiseni" (lk 24). Selles luuletuses segunevad tavamaailm ja unenäoline kujutlus kergelt haikulikul toonil, see on aeglane tekst, mis sisendab lugejale rahu ja pakub võimalust suuremaks süvenemiseks kui enamik argitasandiga tegelevaid koomilise nurgaga luuletusi. Mõnel pool tekib ka filosoofilisemaid mõtisklusi, kus puänt saabub jõulisena teksti lõpus, saavutades üldeksistentsialistliku mõõtme, nagu luuletuses "ärkasin keset juba hämarduvat päeva" (lk 34), kus küsitakse inimlike vajaduste ja meie igapäevaste rolli üle tabaval ja tähelepanelikul viisil.
Harvem muutub stiil lüürilisemaks, tundlevamaks, mõjudes hapramalt ja emotsionaalsemalt. Üks õnnestunud näide sedasorti tekstidest on luuletus leheküljel 55: "su silmad säravad kui värskelt pestud sõstrad // end neisse rändu lastes // pole vaja mäletada // tuldud teed". Siin on Villem Valme ühendanud originaalse kujundi emotsionaalse puhanguga, jäädes minimalistlikult väljapeetuks, ent suutes nelja reaga öelda paljugi.
Mõnes tekstis kohtab rütmi paigutist takerdumist või väljenduse teravuse ja luulekujundi asendamist üleliigsena mõjuva täpsustusena, nagu näiteks "kõnnin neid – tohutult võimsaid aga samas ka // äärmiselt kahtlase väärtusega - // tundeid ja mõtteid endaga kandes tööle // (kus ma käin muidu väga palju // aga mitte eriti paljajalu)" (lk 14). Säärased lisandused on ilmselt tekkinud soovist lisada huumorit ja muhedust, kuid kohati muudavad need tekstivoo kohmakaks ja halvimal juhul mõjuvad isegi klišeedena.
Üldiselt on luulekogu "Öömüük aknast" tekstide tase veidi ebaühtlane. Mõni mõjub lihtsakoelisema ja "tavalisemana", kus jääb puudu üldistusjõust, mõni seal kõrval – vastupidi - tekitab huvitavaid kujutluspilte ja näitab autori keeletunnetuslikke manipulatsioone. Sestap on üldmulje ka hüplik ning autori teemafookuseid või üldist stiili keerukas kirjeldada.
Kõige tõenäolisemalt on tegu konkreetsetest hetkedest võrsunud realistlike, ent kiiksuga piltide ja kirjeldustega, mis aeg-ajalt vormuvad ka kujundlikumaks ja filosoofilisemat laadi kujundlikuks luuleks. Villem Valme viljeleb vabavärsilist, reeglina proosale lähenevat luulet ning vormieksperimentidest enam on rõhk pildi ja hetkemeeleolu edastamisel.
Toimetaja: Kaspar Viilup