Janar Ala: Philip Roth, üks paremaid kirjanikest
Täna teatasime kaasaja ühe mõjukaima kirjaniku Philip Rothi surmast. Oma sõnad annab heale autorile kaasa kultuuriajakirjanik ja kirjanik Janar Ala.
Philip Roth oli sümpaatne kirjanik ja inimene mitmes mõttes, aga ka selles mõttes, et ühel hetkel otsustas ta, et enam ei kirjuta. See juhtus vist umbes kümme aastat tagasi. Ma võin kirjutada umbes samal tasemel kui olen kirjutanud, aga midagi uut mul enam anda ei ole, kõlas tema üks selgitusi. Nägin hiljuti ETV2st Rothist tehtud dokfilmi, kus ta rääkis, kui hea ikka on olla, et enam ei kirjuta. Mure iga lause, iga sõna pärast, see viib hinge seest, umbes nii ütles ta ka.
Roth kirjutas oma karjääri jooksul üle 30 teose ja pälvis kõikvõimalikke auhindu, ainult Nobel jäi saamata. Mõjukas kriitik Harold Bloom on 20. sajandi teise poole ameerika kirjandust kõige rohkem mõjutanud kirjanikena välja toonud neli nime- Philip Roth, Don Delillo, Cormac McCarthy ja Thomas Pynchon. Ühtlasi on Bloom, kellel minu arvates on väga paljudes asjades õigus, leidnud, et ameerika kirjandus on sel ajal olnud üldse see maailmakirjanduse kõige tähtsam polügon.
Kirjandusse saabus Roth aastal 1959 jutukoguga "Head aega, Columbus". See oli teos, mis vihastas korralikult ameerika juudi kogukonda, kuna rääkis välja nende "peresaladusi". 50ndatel valitses USAs vaikiv kokkulepe, et juutidest kriitiliselt ei räägita, aga Roth rääkis. Päriselt suure kuulsuse saavutas ta eesti keeldegi tõlgitud teosega "Portnoy tõbi" (1969), mis räägib masturbatsiooni- ja seksisõltlasest juudi noormehe kasvamisloo. Oli aeg, mil Ameerikas möllasid igasugused vabastusrinded, vabastati ka seksuaalsus ning Rothi teoski resoneerus selle kõigega hästi ning lisas omalt poolt juurdegi.
Ka küllatki hästi mööda 60ndate Ameerika Ühendriikide ajalugu liikuvas teleseriaalis "Mad Men" loeb reklaamiärimehest peategelane ühel jõudehetkel diivanil lesides just "Portnoy tõbe".
Nagu Rothi loomingus üldse, oli ka "Portnoy tõve" raskuskeskmeks pinge uue ja vana, liberaalse ja konservatiivse, integratsiooni ja diasporaa vahel. Täpsemalt öeldes juudi elu moodsas sekulaarses Ameerikas. Juudid, Ameerika ja seks olid Rothi loomingu kolm sellist põhilist vaala, võib vist öelda. Aga kuna tegemist oli ikkagi väga hea ja läbitunnetatud kirjanikuga, siis ainult üldistuste peale tema loomingu määratlemisel toppama ei maksa jääda, aga mingisuguse orientiiri annab. Rothi lamp valgustas igasuguseid nurki ja palju jättis ka varje. On ka öeldud, et tema looming sisaldas rohkem küsimusi kui vastuseid.
Kui keegi peaks elu jooksul mingitel asjaoludel lugema ainult ühe kirjaniku teoseid, siis võiks see minu meelest vabalt olla ka Philip Roth. Temalt on mida õppida ning saada ka esteetilist naudingut, mis on ühe kunstiteose siiski kõige olulisem ülesanne.
Karjääri esimesel poolel peeti teda väga koomiliseks autoriks, hiljem see vahekord natuke muutus. Ise ütles ta, et ei märganud enam nii palju naeruväärsust ja liikus edasi pigem väga tumedate teemade poole, milleks oli siis peamiselt Ameerika lähiajalugu ja muidugi inimene selle ajaloo sees. Eesti keeles on peale "Portnoy tõve" Rothilt ilmunud veel "Operatsioon Shylock", "Igamees" ja "Ameerika pastoraal", väärikad teosed kõik.
Toimetaja: Valner Valme