Elas kord üks kana, ja elas ta Nõmmel. Nõmmel oli hea elada, sest Nõmme oli aedlinn. Kana oli oma elu jooksul jõudnud näha igasuguseid asju: vaesust, hävingut, psüühilisi kokkukukkumisi ja muud apokalüptilist, linnu kasvamas ja linnu kahanemas, impeeriume tõusmas ja impeeriume suremas, kasvavat kuud ja kahanevat kuud, ükskord nägi ta isegi, kuidas roostetanud plekktünnile oli asetatud seapea, see kallati bensiiniga üle ja süüdati põlema. See oli hirmus. Nüüd oli ta juba võrdlemisi vana, kuid mõistus oli säilinud teravana, küsimus oli ainult, kui kauaks. Ta oli olnud hea muneja kana. Aga mis oli, see oli.

Ükskord sattus kana aga oma aiast välja, värav oli jäänud lahti või oli keegi selle meelega lahti teinud, soovides külvata kaost. Vana, kuid jätkuvalt uudishimuliku linnuna astus kana, küll natuke nõtkuval sammul, aiasuust välja ja kohe otsejoones bussipeatusse viis ta tee. Nagu magnetiga tõmbas sinna sulgedest ja vedas kana peatusse.

Mida teha? Kana segas mõnevõrra ka liiklust ja üldse oli see keeruline olukord. Autojuhid ja bussijuhid ja traktorijuhid (üks traktor sõitis ka mööda) tasandasid kiirust ja mõtlesid olukorrast halvasti. Mis kuradi nuss see on, ütlesid mõned neist, korda ei ole.

Ega muud polnudki teha kui oodata peremeest.

Peremeest polnud aga kohe tulemas, sest peremees töötas Eesti suurimas päevalehes Postimees ja täitis seal kultuuritoimetaja funktsiooni. See ei olnud lehes kõige olulisem funktsioon, võib-olla isegi oli kõige ebaolulisem.

Juhtus ka nii, et peremees kurtis kanale: tõepoolest, kana, tänapäevast kultuuriajakirjandust ja 90ndate kultuuriajakirjandust ei saa mitte võrreldagi. Ära hakka mul seda kohe mitte võrdlemagi, rääkis kultuuriajakirjanikust peremees, habe ees, ja lõikas endale leiva peale suure viilu vorsti. Mitte et kana oleks tahtnud võrrelda, aga millegipärast jutt sinna tüüris.

Aknast sõitis mööda buss nr 36 ja selles oleks peremees näinud nagu sõitmas Sven Sesterit.

Nüüd aga peremees ei tulnud ega tulnud. Kana aga ootas. Tal tekkis juba teatav igatsus nende juttude järele, mis rääkisid kultuuriajakirjanduse allakäigust.

Kana ootas. Õhtu oli saabunud. Bussid peatusid, aga peremeest maha ei astunud. Küll aga astus bussilt maha Sven Sester, kes kana nähes peatus ja rääkis, et tavaliselt ta bussiga ei sõida, aga seekord juhtus nii, autoga oli mingi jama, see ei liikunud paigast. Sven Sester astus edasi, portfell käes, va uhke mees: kindlalt kõnnib kõndu mööda… midagi pole ütelda. Kadus nurga taha ja öösse. Tema oli rahandusminister, kuid peremees oli kultuuriajakirjanik.

Lõpuks peremees siiski tuli, peaaegu viimase bussiga. Tööl oli läinud kauem. Süsteem, millesse tuli lugusid sisestada, oli maha jooksnud ja tuli oodata. Lugesin ajaviiteks Nietzschet, jutustas peremees kanale. Moraali genealoogiast: vaidluskiri, sel teosel nimeks.

Teekonnal koju jõudis ta veel kiruda ajakirjandust kui sellist. Siis jõi ta teed, millesse pani kolm tükki tükksuhkrut, teed jõi ta nii, et kallas tassist tee välja alustassile. See on vana idamaa komme, seletas ta rahulolevalt. Kana suhtus sellesse kombesse mõningase üleolekuga. Seejärel suikus ta rahulikku ja ausasse unne ning saabus rahu pärast erakordset ja paradoksaalsel moel samaaegselt staatilist ja seiklusrikast päeva ka kanale.

Sven Sester aga töötas.