Kaupo Meieli “Turg on jumal” koondab kirjanduskriitikat, esseid ja kolumneid.

Janar Ala andis just samas sarjas välja oma unenägusid kirjeldava raamatu, kuid vaja olnuks tema kriitikakogumikku, sest Janar on hea kriitik. Tahtsin raamatut, kus oleks koos tema arvustused Underworldist, Thom Yorke’ist ja Jarvis Cockerist.

Ärge andke (tublidelt kriitikutelt) välja unenäoraamatuid.

Meiel alustab esseega turistidest. See ei ole kirjanduskriitika, Meiel tõepoolest räägib hingelt ära, mida ta arvab turistidest, ja selliseid följetone tuleb veel. Selliseid asju ma ei viitsi küll raamatust lugeda, kui ma just ei ole autori ülisuur fänn, kel peab olema vähimgi tema kirjapandu. Facebookist ehk korra kiikaks või laupäevalehe tagaküljelt. Sauterilt ma kunagi viitsisin vist ikka selliseid asju lugeda. Need olid ka ilukirjanduslikumad ja internetti siis ei olnud.

Ka kirjanduskriitikat oleks huvitavam lugeda, kui oleks esile toodud, mida arvustatakse. Meiel kritiseerib näiteks alustuseks Kadastiku ja Kivirähu viimaseid raamatuid. Raamatutest võiks ju olla pildid. Värvilised. Raamatud võiksid figureerida vähemalt arvustuse pealkirjas. Praegu on aga tegemist taas mingi lobaga, proosaga, mis ei soovi end tõsiselt võtta, kartes ehk autoreid solvata. Kuidagi kahju, et Meiel ei märka või ei soovi Kadastikku arvustades välja tuua, et Kadastiku raamatu edu põhjuseks on (naeruväärsed) seksisstseenid. Või nii ma vähemalt olen kuulnud mitmelt inimeselt. Ja mitu inimest ei saa ju eksida.

Ilmselt pakub Meieli kogumik rohkem huvi neile, kes on tema arvustatud teoseid lugenud. Aga huvitav arvustus peaks tekitama soovi materjaliga tutvuda. Meieli arvustused ei tekita. Asi pole ka ehk Meielis, sest 90 protsenti raamatuid pole huvitavad ega isegi mitte põnevalt halvad, vaid lihtsalt hallid ja keskpärased. Tea, kui kasina huviga temagi neid luges.

Kenderi „Comebacki“ arvustus huvitas mind juba veidi rohkem, aga kahjuks see on veidi kehv raamat võrreldes Kenderi varasematega.

Tore, et vaeslapse ossa pole jäetud lastekirjanduse arvustamist, aga lastekirjandus on ju juba iseenesest lapsik, eks.

Või ei peaks ehk autor ajama Eesti asja ja võiks arvustada ka välismaist kirjandust. Teoseid, mida rohkem inimesi on lugenud. Praegu on Meieli raamat rohkem omadelt omadele. Pildi meie kirjanduse hetkeseisust see ilmselt/muidugi annab.

Selle arvustuse pealkiri võinuks olla ka „Miks inimesed, kes ei loe Sirpi, ei loe Sirpi“, sest suur osa kriitikat on ilmunud Sirbis. Smiley koht. Kivisildnikule, kes on ju Jumal(ik Ilmutus) ise.