Igal ajakirjanikul olla ranitsas raamat. Postimehe kultuuritoimetaja Janar Ala on enda oma nüüd välja koukinud ja kaante vahele pannud. Protsess ise käis kuulukse üle Näoraamatu-nimelise vahejaama (pole seal, ei oska verifitseerida), kus käesoleva paberköite tekstid varem ilmusid.

Tegelikult pidanuks arvustust alustama raamatu pealkirjast – nimelt teose sinisel kaanel seisab „Ekraanirituaalid“, kuid eeltiitlil ja tiitellehel „Ekraanitseremooniad“. Ehk olen blaseerunud ja kibestunud, ent ma ei näe siin siiski hõõrdumist „isikliku ja kultuurilise ning üldise ja massikultuurilise“ vahel nagu Priit Hõbemägi Eesti Ekspressis märgib (Priit Hõbemägi. On mingi probleem wä!? – EE 15. 10. 2014). Selle asemel näen laiskust – arvatavasti on tegu hooletusveaga. Sääraseid on raamatus liiati teisigi. Pealkiri pealkirjaks, seda võib võtta tõesti nalja, tegelikkuse nihestatuse sümbolina. Kuid sõna „laevafrakis“ (lk 79) „laevavrakis“ asemel mõjub idiootlikult.

Tegelikult on Janar Ala tähelepanelik eluvaatleja. Ja mitte ainult vaatleja, vaid ka mõtestaja. Hõbemäel on iseenesest õigus – teost kannab konflikt seesmise ja välise, isikliku ja üldise vahel. Autor mõtestab ümbritsevat maailma enda kaudu ning registreerib hoolikalt momente, kus tekib siis kas nimetatud hõõrumine seesmise ja välise vahel või kui nende kahe teed lähevad teineteisest täiesti lahku.

Nii kirjutab Ala sümpaatse lookese sõbraga peetud mõttemängust, kus leiti, „et võiks olla selline cult-žanr nagu šašlõki-film“, milles soovitavalt armeenlasest või grusiinist käpardkokast saab vanglasse viivate eluvintsutuste kaudu meisterlik šašlõkimeister, kes linateose lõpus oma oskustega vaenlased võidab („Šašlõki-film“, lk 75). (Olgu ääremärkusena öeldud, et midagi sarnast on Saksamaal sealsete türklaste 2004. aastal vändatud filmi „Kebab Connection“ näol olemas, on ju kebab šašlõki veli...)

Või miniatuur „Äge pilt“ (lk 54) kirjeldab üht tänapäeval ilmselt aina sagedamini esinevat olukorda: „Skrollisin facebooki. Pilk jäi peatuma ühel pildil. Mõtlesin, kes küll nii ägeda pildi tegi. Lähemalt asja uurides sain teada, et ise olin teinud.“

Vihjetest popkultuurile ja selle mõtestajatele kubisev raamat koosnebki keskmiselt pool lehekülge pikkadest miniatuuridest. Neid võiks nimetada ka anekdootideks sõna algupärases tähenduses – avaldamata lugu. Ehk siis lugu, mida on raske allikmaterjaliga toestada, kuid mille aluseks on siiski autorile teadaolevalt tõestisündinud juhtum.

Ega Janar Ala varja oma lugude tõepõhja ning ei jää ka muljet, et kirjeldades näiteks kunstiajaloolase Jaak Kangilaski ilmet, kui viimane poes pelmeene uurib („Asja tegi põnevaks see, et Kangilaski oli kummardunud külmiku kohale ja uuris pelmeene pigem huvitatud-hämmeldunud turistipilguga, kes näeb ilmaimet, mitte asjatundlik-hindava-valiva pilguga“ loost „Kunstiteadlane ja poolfabrikaadid“, lk. 55), oleks tegu väljamõeldisega. Pigem on siin tegu päevikulike katketega, mis on isiklikud, kuid samas distantseeritult iroonilised, sest autor püüab teha kübaratrikki ja heita kõrvalpilku iseendale. Humoorikas efekt tekibki sellest, et Janar Ala jääb ühiskonna ja maailma ning enda sisekosmose vahelisele eikellegimaale – kõrvalpilk on tal varuks nii teiste kui enda tarbeks. Ja see on päris meisterlik saavutus.

"Ekraanirituaalid“ on ka justkui väike Janar-Ala-entsüklopeedia. Miniatuurid ise ei ole küll tähestiku järjekorras, kuid neid lugedes tasub hoida järjehoidja leheküljel 96, kust algab kaheksateistkümne ja poole külje pikkune „Arhiivipalavik. Tähestik alapealkirjaga nostalgia tuleviku järele“ (siit on vist kas jutumärgid või suurtähed või mõlemad puudu). Lugedes põhiteksti ja märgates mõne isiku- ja kohanime või mõiste kordumist, tasub lapata „Arhiivipalavikku“. Sealt ei pruugi muidugi soovitud mõistet leida – teinekord esineb see mõne teise mõiste nime kandvas artiklis, mistõttu nii otsust lisada „Arhiivipalavik“ „Ekraanirituaalide“ põhiosa lõppu kui ka „Arhiivipalaviku“ ülesehitust tasub käsitleda teadliku irooniana – kuid lõbusamaks teeb see niigi lõbusa lugemise küll.

Kas tegu võiks olla luuleraamatuga? Ilmub see ju Jumalike Ilmutuste luulesarjas ning mitu teost mu laual näinud inimest küsisidki: „Kas Janar Ala kirjutab nüüd luuletusi?“. Arvan, et miks mitte, tegu võib vabalt olla luuleraamatuga – on ju luule tihe, liigsuseta tekst ja just sellist teos sisaldab. Aga sama hästi sobib žanrinimetuseks anekdoodiraamat. Ja „Ekraanirituaalid“. Ja „Ekraanitseremooniad“.

Nalja saab, teos paneb aeg-ajalt lugeja mõtlema ka iseenda ja maailma vaheliste suhete üle ning kõike doseerib Ala piisavas koguses, nii et asi ei muutu liighipsterlikuks kenitlemiseks.