Peeter Helme raamatusoovitus: Piret Bristol 50 lõiget
Piret Bristol - "50 lõiget eraelu"
Vabamõtleja, 2018. 100 lk.
Piret Bristol on kirjanik, kelle sulest on ilmunud sedavõrd palju, et tema loomingut on raske ühe ja ühise nimetaja alla kokku võtta. Kõige lihtsam oleks öelda – Piret Bristol on prosaist, luuletaja ja tõlkija. Kuid säärane sedastus hirmus väheütlev. Võib-olla võiks lisada ka Tartu või Lõuna-Eesti dimensiooni, mis on tema loomingus kasvõi tegevuskohtadena tihti nähtav, kuid Raplast pärit autori kohta on see kindlasti kitsendav.
Olgu niisiis määratlustega, kuidas on, nüüd on igatahes kirjastusmärgi Vabamõtleja alt ilmunud Piret Bristoli proosakogumik "50 lõiget eraelu". Raamatul on täpselt sada lehekülge, kuid peab hoiatama – või mine tea, ehk siiski soovitama – et tekst on tihe. Seda nii sisulises tähenduses, kui ka küljenduse mõttes – vaid pisut suuremas ja hõredamas kirjas võiks raamatul olla vabalt kolmandiku võrra rohkem mahtu.
Raamatul pole mitte ainult sada lehekülge, vaid ka raamatut ennast on sada – kõik eksemplarid on signeeritud ja nummerdatud, mistõttu ma kardan, et poodidest teost ei leiagi, kuid raamatukogudes on "50 lõiget eraelu" ehk ikka olemas.
Piret Bristoli teos jaguneb kaheks osaks. Esimene kannab pealkirja "Elu tervemõistuslikuna" ja teine "Südamete murdumise kuu". Kummaski on paarkümmend teksti, millest pikemad on nelja-viie lehekülje pikkused, lühemad aga väikesed laastud, kolmandik-neljandik lehekülge ehk.
Kui algul näib valitsevat tekstide vahel mingi sisuline ühtsus või kooskõla – tihti tuleb juttu otsimisest ja leidmisest ning teel olekust, siis hiljem säärane ühtsus justkui kaob. Tekstid muutuvad mõneti juhuslikumaks või siis peegeldavad minajutustaja erinevaid hingeseisundeid ja elusituatsioone. Igatahes kohati on raske lugejana aru saada, mis alusel on lood järjestatud.
Tundub, et minajutustajast peategelase ja autori piirid on haprad. Pidevalt valitseb küll teatav distantsi tunnetamine, mis väljendub enese- ja muiduiroonias, kuid samuti suudab Bristol ikka ja jälle ajada lugeja segadusse sellega, et pole võimalik aru saada, mis kirjeldatust on unenägu, kujutluspilt ja fantaasia, mida peaks aga võtma psühholoogilise realismina. Võib-olla see polegi oluline – on ju ka autor ise rääkinud enda loominguga seoses maagilisest realismist.
Mõned lood on tõesti vaid meeleolupildid, aga – miks mitte?
Keelelises mõttes on Bristoli tekstid üldiselt tugevad. Samas torkab silma dialoogide puisus – keeruline on vahet teha, milline tegelane parasjagu sõna saab ja jällegi tekib kohati tunne, et autor ei kirjelda mitte dialooge vaid kujutluspilte dialoogidest.
Karta võib, et senine jutt on mõjunud üsna hirmutavalt ja jätnud Piret Bristoli proosakogumikust "50 lõiget eraelu" mulje kui raskest ja kõrgmodernistlikust teosest. Päris nii hull asi siiski ei ole. Bristol esitab oma tekstides julgelt isiklikke ja hingesüüvivaid pildikesi. Neis ei puudu ka huumor iseenda ja maailma üle. Enamasti valitseb küll mõtisklev toon, kuid see pole halb – endassesüüviv ning ning elu ja maailma vaatlev naishääl on Eesti kirjanduses niikuinii tervitatav nähtus. Seda eriti säärase napi žanri puhul, mida viimasel ajal on harrastanud mehed nagu Janar Ala, Jüri Kolk või Urmo Jaanimägi.
Võib öelda, et võrreldes nende kolmega räägib küll Piret Bristol rohkem endast, kuid äraspidisel moel mõjuvad mehed tema kõrval enesekesksemalt ja Bristoli vaade jätab avarama mulje. Head lugemist!
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio