Peeter Sauteri kommentaar: kirjanikud Paabelis
Põhjus, miks kirjanikud igasugu kirjanikeüritustele lähevad, on see, et nad tahavad vahel teisi kirjanikke näha.
Ükstapuha, kas nad neid armastavad või vihkavad. Kuigi tegelikult armastavad, sest kirjandus pole poliitika. Sa võid tahta konkureerida kolleegiga, aga saad kohe aru, et sel pole mõtet - nii nagu pole vahetatav nägu ja tegu, ei saa keegi kirjutada ka kellegi teise teksti. Kirjanduses pole erakondi, vaid on indiviidid. Samal moel juhtida Eesti Vabariiki nagu juhitakse Kirjanike Liitu, pole paraku võimalik, kuna kõik eestlased on indiviidid ja eri arvamustel ning kus kolm koos on, tuleb ka tüli.
Nägemise kõrval on hea, kui saad teist kirjanikku ka kuulata. Ma kuulasin kahe kikkis kõrvaga kahte. Esiteks Andrjuša Hvostovi, kes andis valusalt hagu eesti pannkoogipliidi alla nagu tal kombeks ja teiseks Valdur Mikitat, kes võttis võrrelda Piiblit Kalevipojaga ja tuvastas, kes on tõeline eesltane (soovitan soojalt mõlemat jutulõnga üle kuulata).
Nende vahel käisin kodus ahju kütmas ja ilmselt kaotasin hulga olulist. Paraku elus läheb kogu aeg oluline kaotsi. Näiteks kõnnid läbi pargi ja kuulad, kuidas laulab musträstas. Samal ajal ei pane tähelegi, et tänavarentslis siutsub varblane. Sellest on Tammsaaregi juba kirjutanud. Ta küll visati Kirjanike Liidust välja, aga õnneks mitte selle kirjatüki, vaid maksmata liikmemaksude pärast. Ilmselt oldi kadedad, et Tammsaare teenis eelmises Eesti Vabariigis teistest kirjanikest paremini. Tal oli ju ka tore häärber Kadriorus ja tänapäeval me saame seda külastada, kuigi Tammsaare valab meile teed vaid mõtteliselt.
Mis mind siis kadedaks teeb? Kas Tammsaare raha ja edu või kirjaoskus?
Paraku kõik ja samas ma ka loodan, et taoline koorem läheb must mööda. Nagu lootis ehk ka Tammsaare, kui ta oma monumendi avamisele kohale ei läinud. Enamasti meie lootused ei täitu.
Ma tahaksin teile rääkida, mida ma kirjanduspaabelis pajatasin, aga ma ei suuda üht ja sama korrata. Juttu oli kulli ja kirja viskamisest, minu klassivenna Mait Pukspuu automatismist, kui ta kirjutas ingliskeelse klassikirjandi asemel lehekülgede kaupa oma nime - ja mida ma nüüd kadestan (ei, vabandust, sellest ma kavatsesin, aga ei jõudnudki rääkida) ning veel iidamast ja aadamast.
Ma püüdsin lahti seletada oma põhilist pointi. Nimelt peab jõudma kirjutamise mitte oskamiseni. Paraku ma ei osanud seda lahti mõtestada iseendale ja ammugi siis mitte kuulajatele.
Miks ei pea oskama enam kirjutada? See on hädavajalik eeldus selleks, et tahaks ja oskaks. Mul on tunne, et samal põhjusel ei pea ka hea inimene olema. On oluline, et inimene tahaks ja oskaks uuesti avastada ja üles leida, miks ja kuidas hea inimene ollakse ja oskaks kõiges selles kahelda.
Ma räägin teile hoopis, mida inimesed lobisesid ja tegid targa jutu vahele targas Paabeli raamatukogus.
Kätlin näitas kolme armi oma nimetissõrmel ja pajatas, kuidas need on sinna tekkinud. Ja ma sain aru, et ta keha ja hing on veel igasugu arme täis. Ma rääkisin Kätlinile kirjandusest, mis mulle viimasel ajal on korda läinud, aga ma ei suutnud öelda autori nime (hiljem vaatasin järele - Mudlum).
Ma kallistasin Jürgenit, sest mulle tundus, et talle oli seda vaja ja ka mulle.
Kätlin pajatas, et Piretit avaldadakse mitmeteistkümnes keeles, aga see on osalt sellepärast, et Piret on nii kõva lastekirjanik ja graafik, teisalt põhjusel, et ta viitsib raamatumessidel mitte ainult Eesti boksis viriseda, aga laotab laiali oma teosed ka kirjastajate laudadele.
Jäin mõttesse, kas ma tahan sellist elu (kuigi keegi mulle pakkund pole). Kas ma tahan teha tekste ja olla samas ka iseenda administraator ja müügimees. Vastust sellele ma ei tea. Tegelen vastuse otsimisega. Võibolla teie tegelete millegi sarnasega.
Olgu, kaks asja räägin siiski ära oma loengupidamisest.
Ma olen läbi lugenud ühe raamatu sellest, kuidas end hästi kirjutama saab panna. See oli Ken Macrowrie "telling writing". Jah, täpselt nii, läbivalt väiketähtedes ongi raamatupealkiri. Selle raamatu põhisõnum oli, et kirjutades saad sa aru, kui ajad jama. Ja ära siis aja!
Teise raamatu pealkirja ja autorit ma ei mäleta. Selle oli kirjutanud edukas ja kuulus hästimüüv briti autor, kes õpetas inimestele, kuidas kirjanikuks saada. Õpetus oli selline: "Kui sa istud hommikul laua taha ja pole kindel, mida sa pead tegema, siis ära muretse. Sa oled otsustanud, et oled kirjanik. Kirjanikud kirjutavad. Järelikult pead sinagi kirjutama."
Ma pole sellelt autorilt rohkem raamatuid lugenud, aga ta sõnumist pean lugu!
Minu hämara mälu järgi kirjutasid ka Mark Twain ja Oskar Luts sellest, kui tähtis on teha lihtsalt ridu. Järele mõtlemata, kui ilusad või koledad need on. See on peaaegu nagu jalutamine, mis on elus samuti tähtis ja millest oskas ilusti rääkida Kalev Kesküla.
Lähengi nüüd jalutama, tsiteerides Tammsaaret, kuigi peast ja lünklikult: "Härra õpetaja! Jalutama? Värsket õhku hingama?... Soru pahemal pool taskus."
Toimetaja: Triin Kivipõld