Gaea, sa oled flaami kirjanik, Belgia hollandikeelselt poolelt. Mis erinevus on hollandi ja flaami keeles?

Tegelikult erinevust ei olegi, flaamide arvates vähemalt mitte. Hollandlased kipuvad arvama, et tegu on kahe eri keelega. Tegelikult on see sama keel, veidi erineva hääldusega. Aeg-ajalt kasutame erinevaid sõnu ka igapäevaste esemete kohta. Näiteks selle diivani kohta, millel ma istun, ütleme meie zetel, aga hollandlased bank . Kui Flandrias öelda bank, siis tundub sellel kaua istuda ebamugav, sest meie jaoks on see kõva puust ese. Kui sellised väikesed erisused välja arvata, on tegemist sama keelega.

Oled sa kirjutades nendest peentest keele erisustest teadlik? Telesse ja teatrile kirjutades ilmselt oled, aga kas ka romaane kirjutades?

Enamik flaami autoreid küllap on, sest kirjastajad on enamasti hollandlased. Minu kirjastus asub Amsterdamis. Ja saan neilt selliseid märkusi: "Hollandi lugeja ei saa sellest lausest aru." Mõtlen, et "küll on lugu!" Seega jah, me oleme teadlikud. Meid on õpetatud kirjutama mingis vahepealses keeles.

Hollandi kirjastajad näppavad endale parimad flaami kirjanikud, arvates, et teevad neist suured nimed maailmas. Keele olukord sarnaneb veidi eesti keele omaga. Meilgi on Põhja- ja Lõuna-Eesti keel. Normeeritud kirjakeel põhineb Põhja-Eestis kõneldaval. Lõunas kõneldakse teistmoodi. Nii et see on meil sarnane.

Tahtsingi vabandust paluda, et ei õppinud enne siiatulekut eesti keelt. Tavaliselt katsun õppida selle maa keelt, kuhu lähen raamatut tutvustama. Minu arust on viisakas suhelda publikuga nende endi keeles. Aga Kerti hoiatas, et eesti keel on tiba keerukam kui saksa või prantsuse keel. Et ärgu ma parem proovigugi. Seega aitäh selle eest!

Sul on keelte peale annet, räägid mitmeid keeli. Õppisid ka tõlgiks?

Õppisin jah tõlkimist ja see meeldis mulle väga, eriti sünkroontõlge. Sest see töö on nii stressirohke!

Kirjutasid kusagil, et sul oli probleem suhtumisega tõlketöösse?

Õppisin suulist tõlget ja olin praktikal EL-i institutsioonides. Mulle meeldis see töö väga, aga mul oli juba lapsena komme kõõluda välisuksel, et välja pääseda ja maailma näha. Ilmselt oleks minu elu kabiinis olnud liiga kurnav ja seda märgati. Nemad nimetasid seda suhtumisprobleemiks. Mina eelistan nimetada seda teistsuguseks elukutsevalikuks.

Sa pead oluliseks tõlkijate nähtavust. Teed palju ära, et ka ilukirjanduse tõlkijad oleksid nähtaval. Sinu teos "Trofee" on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Levib maailmas kulutulena. Saatsid oma tõlkijatele küsimustiku. Mida sa sellega peale hakkad?

See on väike projekt minu enda veebilehe tarvis. Intervjueerisin kõiki oma tõlkijaid. Libretode, romaanide jm tõlkijaid. Sageli tõlkijaid ei märgata ja see on imelik. Ilma sinu tõlketa, Kerti, ei saaks keegi Eestis minu raamatut lugeda. Pealegi on autor välismaal ainult nii hea, kui hea on tema tõlkija. Minul olevat sinuga vedanud. Kontrollida ma seda ei saa, sest ma ei oska eesti keelt lugeda. Nii et usaldan sind.

Publikuga vesteldes saan aru, et inimestel pole tõlkija tööst aimugi. Tekst on justkui olemas ja tõlkija peab ju selle "ainult" ära tõlkima. Kuigi ma tean omast kogemusest, et "ainult" tõlkimine võib olla väga-väga keeruline. Küsingi sinult, kas "Trofeed" oli kerge või raske tõlkida?

Nüüd siis räägime juba raamatust. See oli minu kõige füüsilisem tõlge. Ei ütleks, et oli raske, aga tõlkijad elavad tõlkides läbi ja üle väga palju asju. Sinu tõlkimine oli pöörane teekond. Sa võrgutad oma lugejaid. Meelitad nad võrku, see oli teekond lõksu. Tõlkija läheb tõlkeprotsessis väga sügavale teksti sisse. Kehalised aistingud selle teose tõlkimise ajal olid võimsad.

Märkisin üles mõned sõnapaarid. See oli samaaegselt barbaarne ja sensuaalne, kohutavalt hea ja täiesti kohutav. Võrgutav ja hävitav. Sinu kirjutamisstiilis on harvaesinev kooslus brutaalsusest ja sensuaalsusest. Raamatu rütmi ja tempot püüdsin samas säilitada.

Õnneks on eesti keele lauseehitus sarnane hollandi omaga. Inglise või saksa keelest tõlkides tuleb lause teisipidi keerata. Hollandi lause struktuuri ja rütmi saab eesti keeles säilitada. Rütm on sinu romaanis väga oluline. See, kuidas sa lugejal ja ka tõlkijal natist kinni võtad. Mul tulevad külmavärinad peale rääkides, mida ma tõlkides tundsin. Nii et see ei olnud raske tõlkimistöö, aga seda oli väga põnev teha.

Paljud lugejad kirjeldavad samasuguseid emotsioone. Ma tean, et see on läbinisti häiriva sisuga romaan. Seega ma palun vabandust, aga see oligi nii mõeldud.

Pole vaja vabandust paluda, mina nautisin täiega. Oled väga mitmekülgne autor, nagu juba ütlesin. Kuidas sinust õieti kirjanik sai? Labane küsimus, aga sul on päris huvitav lugu selle kohta.

Tagasivaates on asjad teistmoodi kui sel hetkel, kui nad juhtuvad. Ma arvan, et juured on väga varajases nooruses. Mäletan, et ema ütles mulle alati, kui olin kolme-neljane: "Miks sa ei võiks kordki lihtsalt tõtt rääkida!" Mina oma arust rääkisingi alati tõtt, lihtsalt paremas versioonis.

Sedasama teen ma nüüdki: proovin muuta reaalsuse looks, mis teeb sellest parema loo, kuid tegelikult räägib tõtt. Vahest ehk tõesemaltki kui faktid. Ajakirjanikuna on seda veider öelda. Samas ajakirjanikuna ma näen, kui raske on sõnumit edastada. Oleme ehitanud kaitsekilbi meid ründavate halbade uudiste vastu. Ilukirjandusel on võime pääseda selle kaitsekilbi taha. Raamat sunnib lugejat nägema lugu läbi tegelase silmade. See tekitab emotsionaalse suhte. Emotsioonid omakorda jõuavad meieni. Ajalehetekstiga võime hoida distantsi, võtta seda kui meist väljaspoolset.

Aga ma ei vastanud su küsimusele. Teadlikuks sain oma soovist saada kirjanikuks aru teismelisena. Olin vast 13-aastane, kui vanemad viisid mu kinno. Vaatasime filmi "Henry ja June", kus Henry Miller ja Anaïs Nin armuvad teineteisesse 1930. aastate Pariisis – võrratu, metsik armulugu.

Istusin kinos, vaatasin filmi ja mõtlesin: "Kirjanik olla tähendab veeta oma elu istudes baarides, vesteldes öö läbi kunstist ja elust, ümbritsetuna kaunitest naistest. Siis lähed koju ja toksid pool tundi meeletult kirjutusmasinal ja siis viid pataka pabereid kirjastajale, kes ütleb, et see on parim asi, mida ta elus on lugenud. Ja seda saadab äkki suur menu." Tegelikkus osutus veidi vähem romantiliseks.

Ema ütles mulle, et kirjanikuna lõpetan ma kütmata pööningul pudeli viski ja alkoholisõltuvusega. "Palun õpi mõni korralik amet!" Seepärast alustasingi sünkroontõlke kabiinis.

Kasvasid üles televiisorita, sellegipoolest sai sinust stsenarist.

Nagu paljude asjadega mu elus, on seegi juhuslik. Õppisin ajakirjandust, pidime taotlema stažöörikohta. Mina jäin hiljaks ning sattusin telesse, kuigi oleksin tahtnud ajalehte või raadiosse. Asi on selles, et minus tekib huvi väga kergesti. Kuna ma juba olin teles, otsustasin võtta sellest parima. Töötasin teles üsna pikalt, algul ajakirjanikuna, seejärel nende kummaliste tõsielusaadete režissöörina, mida 2000. aastate alguses tehti kõige veidramatel teemadel.

Kolm aastat veetsin politseiauto tagaistmel, konfliktikolletes. Teles ei peaks neid näitama, kuid kirjanikule oli see huvitav. Need viivad sind kohtadesse, kuhu sa kunagi ise ei satu. Kohtad eri sotsiaalse taustaga inimesi konfliktiolukorras. Kirjaniku vaatevinklist on see ülimalt põnev.

Lõpuks ma lahkusin sellest ringist, mul oli eetiline probleem kõigi nende tõsielusarjadega. Liikusin ilukirjanduse juurde. Arvan, et väljamõeldud inimeste ellu sekkumine ei ole nii jõhker kui päriselu inimestega mängimine. Hakkasin kirjutama peamiselt seebiseriaale. Ega seegi väga üllas tegevus ole, aga see oli tore. Ja õpetlik.

Sinu seepi vaatab miljon inimest, nagu see Flandrias juhtumisi on. Kui sul õnnestub miljonile inimesele öelda midagi olulist, mis muudab midagigi näiteks soolises võrdõiguslikkuses või selles, kuidas nähakse mehe ja naise rolle, siis ilukirjandusega nii arvuka publikuni ei jõuaks ma iialgi. Teatud mõttes on oluline tegutseda mõlemal väljal ja kasutada meediat, mis jõuab väga laia spektriga publikuni. Ja samas teha asju, mida ise tahad, mõtlemata üleüldse publikule.

Oled väga andekas dialoogilooja ja meisterlik ümbruse kirjeldaja. Seepärast on sind ka väga palju tõlgitud. Kas oled kõigi oma tõlkijatega kohtunud? On sulle oluline neid näha?

Olen kohtunud pea kõigi tõlkijatega. Mulle on see oluline. Isegi kui ma nende keelt ei räägi, või just iseäranis siis. Nende küsimuste järgi saan aru, kas raamatus oluline on arusaadav. Ja kas nad tunnetavad keelt ning seda, kuidas mu mõte liigub. Sest tõlkija peab kõige sellega tegelema. Pealegi on enamik neist väga toredad ja palju lugenud inimesed, nad räägivad mulle oma maa kirjandusest. Selline suhtlus meeldib mulle. Mõnikord säästab see ka vigadest, millest kirjanik ise teadlik ei ole. Meie vist ei leidnud "Trofees" midagi eesti keele jaoks sobimatut, aga teinekord juhtub sedagi.

Mulle meeldib alati oma autoritega kohtuda, kes veel elus on, sest tahan näha, kuidas nad emotsioone väljendavad. Näiteks flaami lastekirjanik Bart Moeyaert. Sageli on kõige raskem tõlkida kõige lühemaid lauseid. Kui Bart ütleb: "Ah", siis millise emotsiooniga peaksin seda tõlkima? Selleks pean tundma isikut, kes seda ütleb.

Hea oli see, et sa olid ise lugenud sisse "Trofee" audioraamatu. Neil puhkudel, kui autor on ise teksti sisse lugenud, teen oma tõlke teise ringi, võrdluse originaaliga, kõrvaklapid peas. Kuulan lugemist ja loen oma tõlget subtiitritena alla. Intonatsioon kannab tähendust, mida kirjalikus tekstis ehk ei taju.

Nüüd sellest raamatust, "Trofee". Kui palju me üldse tohime rääkida sisu reetmata? Millest see raamat jutustab?

Hea küsimus. See raamat on trofeejahist kusagil Aafrika lõunaosas. Ma juba tunnen teie reaktsiooni. "Jahist ma küll lugeda ei taha." Ma ise ka ei arvanud, et ma iial sellisel teemal raamatu kirjutan. Mul polnud aimugi, mis on trofeejaht. Kui sa oleksid küsinud, et kas ma kirjutan kunagi raamatu jahist, oleksin su mõne teise kirjaniku jutule saatnud.

See on lugu väga rikkast Ameerika rahajõmmist, börsil sahkerdajast. Ma polegi päris kindel, millega see mees õieti tegeleb. Ma ei tahtnud uurimistööd teha, see jääbki ebamääraseks. Ta läheb ühte määratlemata riiki Aafrika lõunaosas, et küttida väga haruldast must-ninasarvikut.

Ta tahab suurt viisikut: leopard, lõvi, pühvel, elevant ja ninasarvik.

Tal on neli trofeed olemas, ainult ninasarvik puudub. Ta tahab kinkida ninasarviku pea oma naisele, kes kogub jahitrofeesid, mis, nagu tuleb välja, on mõnede inimeste hobi. See on tegelikult ainult loo algus. Siis tuleb pöördepunkt, ninasarviku küttimine läheb untsu, talle pakutakse võimalust jahtida suure viisiku asemel suurt kuut. Sellest siis küsimus, et kui palju me saame seda lugu praegu ära rääkida.

Mind lummas see, et ma komistasin selle loo otsa. Kirjutasin üht teist lugu ja skrollisin Facebooki ja algoritm saatis mulle reklaami trofeejahist Pakistanis: osta haruldase antiloobi küttimise litsents ja selle rahaga toetad sama liigi kaitse ja aretamise programmi. Pidin kolm korda üle lugema, et mõttest aru saada. See on nii perversne idee, et sel pole saba ega sarvi. Mõtlesin selle läbi ja sain aru, et ainult asjad, loomad ja isegi inimesed, mille väärtus on mõõdetav rahas, on väärt kaitsmist. Mida see meie maailma kohta ütleb?

See lummaski mind trofeejahi juures. Asusin seda teemat uurima ja komistasin Briti fotograafi David Chancellori fotoseeriale, kes oli pildistanud trofeesaale. Kujutlege suurt raamatukogu, raamaturiiulite asemel on seinad täis surnud loomade topiseid. Ühel pildil oli mees tugitoolis, selja taga lõvi, elevandipea, pool kaelkirjakut. Mees seal toolil nägi välja kohutavalt normaalne. Umbes nagu minu raamatupidaja, isegi pisut igav selline.

Sel hetkel tekkis minus eriline huvi: miks üks täiesti normaalne inimene läheb puhkusele Aafrikasse ja maksab 250 000 dollarit, et tal lubataks maha lasta haruldane must-ninasarvik? See vallandaski minus huvi selle loo vastu. Niipea kui see idee mu pähe istus, olin püütud lõksu, millest rääkisid. See lõks oli ka minu jaoks lõks, tuigerdasin samasse tunnelisse.

Peategelase nimi on Hunter White. Sinu huumorimeel selles raamatus on ka kenake. Kuidas sa oma tegelasi lood või üles ehitad?

Arvan, et samamoodi nagu oma sõprussuhteid. Mul on nõrkus tegelaste suhtes, kes on minust täiesti erinevad. Enamik neist pole just kenad. Päriselus hoiaksin neist eemale. Baaris satuksin nendega ilmselt viie minutiga kaklusse. Aga ma arvan, et kui me ei räägi omavahel, siis ei muuda me meelt. Hinnanguid andes me lihtsalt põgeneme. Püüan leida midagi, mis meil ühist. Alustada vestlust ühistest asjadest.

Hunter White'iga on mul ühine tõeline armastus looduse vastu. See oli üks asi, millest saime rääkida: taimedest, lindudest, loomadest. See oli meie turvaline ala. Nagu sõprusega, ajapikku saab hakata arutama keerulisemaid asju. Puudutama tundlikumaid teemasid. Ehk isegi lahkarvamusi arutama. Kui on õnne, on võimalik vesteldes ka oma meelt muuta.

Kõnelesin Hunter White'iga oma peas kolm aastat, enne kui esimese lause sellest raamatust paberile panin. See kõlab opakalt, aga ma olen vaimselt täiesti terve. Kui raamat valmis saab, siis need tegelased kaovad mu peast.

Raamatus on täiesti võrratud looduskirjeldused. Võiks olla kindel, et oled Aafrikas viibinud. Aga tegelikult?

Ma pole kunagi Aafrikas käinud. Kummaline on seda öelda. Enne selle raamatu kirjutamist ma polnud kindel, kas saan seda teha Aafrikas käimata. Olin otsustanud minna, kui tuli koroona ja reisida ei saanud. Aga selle raamatu kirjutamine ei kannatanud enam oodata. See pole mingi kannatlik raamat, see karjub köögis, et kirjutatagu! Seega pidin talle järele andma. Tagantjärele arvan, et oli hea, et ma Aafrikasse ei läinud. Oleksin sel juhul kirjutanud teistsuguse raamatu.

Kipume arvama, et isiklik kogemus ja millegi nägemine oma silmaga annab sulle objektiivse pildi. Minu meelest pole see tõsi. Kusagile reisides võtan paratamatult kaasa iseenda, oma eelarvamused. Näen seda, mida ootan nägevat või tahan näha või mida oma arvates pean nägema, ja korrigeerin nähtut vastavalt. Tujud määravad ka, mida ma õieti kohapeal näen. Värskelt armununa meeldib mulle uus maa. Kui olen haige ja mu seljakott on varastatud ja lisaks kõigele helistab ema halbade uudistega, ei meeldi mulle ka see maa. Nii et ma ei arva, et oma silm on objektiivne kuningas.

Koju jäädes ja lugedes eri allikaid, eriti vasturääkivaid allikaid, saad märksa polüfoonilisema või rikkama pildi sellest maast. Teiseks ei tahtnud ma üldsegi kirjutada raamatut Aafrikast. See pole isegi raamat jahist, vaid valge inimese vaatenurgast. See on kolonisti projektsioon Aafrikast, mis Hunter White'il on. Sellist Aafrikat pole kunagi olemas olnud, ka koloniaalajastul mitte. Seepärast ma ei täpsustanud ka, millises Aafrika riigis ta on. White'i jaoks pole sel tähtsust.

Aafrika on muidugi manner, eri kultuuride, rahvuste, elujärjega. Etniliste gruppide kogum. Tema jaoks on see lõbustuspark, kus ta jahil saab käia. Sellise Aafrika kirjeldamiseks pidin pääsema Hunteri pähe. Meile meeldib mõelda, et kolonialism on minevikuteema või et meie tsiviliseeritud ja haritud inimestena oleme saanud üle kolonialismi klišeedest. Ja et meie nii ei mõtle.

Seda raamatut kirjutama hakates oli ehmatavalt lihtne leida neid kolonialistlikke kujutlusi, sest meid on sedasi haritud. Hemingway raamatud, kirjandus, kujutav kunst, filmid nagu "Out of Africa", see kõik on osa meie haridusest. Belgial on koloniaalne ajalugu Kongoga. Meil on palju koloniaalset kirjandust, tänavatel on veel ausambad. Fotod, musta keha erotiseerimine. See, kuidas me aafriklasi vaatame. Kõik need asjad olid nii lihtsasti leitavad, et ma pidin tunnistama: kõik see kolonialism on ikka veel osa meie kultuurist. Siin tulebki mängu see lõks, millest sa räägid. Lugeja arvab ka alguses, et temal pole Hunteriga midagi ühist. Kõik need kujutluspildid meelitavad ta lõksu.

Mis on Aafrika? Punane päikeseketas, lauged künkad tagaplaanil. Nagu iga loodusfilmi avastseen. Lugeja läheb nende piltidega kaasa, üha sügavamale Hunteri pähe. Hunter analüüsib kõike, teeb mõistuspäraseks. Järgneme tema loogikale sinnamaani, et hakkame ise ka seda uskuma. Siis tuleb lugejal ärkamise hetk, kui veri on juba tema saabastel. Täpselt sama asi juhtus minu kui kirjanikuga. Mind tõmmati sellesse tunnelisse.

Siin tulevad jälle jutuks tõlkijad. Minu araabia tõlkija ütles mulle, et oli raamatut tõlkides vihane. Kogu aeg oli vihane. Lõpus on üks nii kohutav stseen, et ta tahtis selle raamatu aknast välja visata. Küsisin, et milline stseen. "No tead küll, see kus Hunter kõnnib metsas koos oma noore teejuhiga ja kirjeldab seda tüüpilist tunnet, kuidas tema on esimene inimene, kes avastab puutumata maad, kuhu kellegi jalg pole veel astunud." Tüüpiline Stanley ja Livingstone või Kolumbuse fantaasia, mida me koolis õppisime.

Kõik see aeg, kui ta seda niimoodi näeb, see väike kohalik poiss kõnnib tema ees ja teda Hunter ei näe. Kui mu tõlkija seda ütles, sain šoki, sest taipasin, et seda stseeni kirjutades ei näinud mina ka seda noort aafriklast. Olin nii kolonialistlikult meelestatud nagu Hunter White. "Mina olen siin maadeavastaja." Mind ehmatas, et selline hoiak on meis nii sügavalt juurdunud.

Õnneks ütles tõlkija siis: "Seepärast mul ongi hea meel, et sa selle raamatu kirjutasid, sest esimest korda pääseme inimeste mõttemaailma, kes on meid koloniseerinud." Ta mõistis, et kui valge inimene siia esmakordselt tuli, nägi ta tühja kontinenti, kus on ainult taimed ja loomad, ja nemad olid valge inimese jaoks lihtsalt osa loomariigist. Mind ehmatas seda nii selgesõnaliselt kuulda.

Sul õnnestus seda kõike kirjutada hinnanguid andmata. Lugeja hakkab ka samamoodi mõtlema nagu Hunter White, ja ühtäkki ehmub, et kas tõesti tema ka mõtleb samamoodi. Aga sa kirjutasid selle raamatu koloniaalkirjanduse stiilis. Laenasid Joseph Conradi "Pimeduse südamest" isegi raamatu moto: "See oli nagu maha tehtud, et ma jään ustavaks omaenda valitud luupainajale." Just sellest see raamat räägibki.

Laenad ka Hemingwaylt, isegi tema relva .577 Nitro Expressi. Guugeldasin nii palju tulirelvi, et imestan, et politsei mul jälil pole. Pidin uurima jahindusraamatuid, et leida õiged sõnad helide kohta, mida kuul teeb eri kehaosi tabades. Sellised rõõmud olid tõlkijal seda koloniaalset osa tõlkides.

Eesti keeles ilmus hiljuti Hella Haasse raamat "Uruq". Hollandi klassika, mille tegevus toimub saja aasta eest Hollandi Ida-Indias, Jaava saarel. Samuti koloniaalne kirjandus. Läbi valge plantaatoripoja pilgu. Ebatõenäolisest sõprusest valge hollandi poisi ja sunda poisi vahel. Süütu, imeilus lugu.

Aga olles selle läbi lugenud, mõistad koloniaalset tausta. Hollandlased olid kolonistid ja selline sõprus võimatu. Belgia oli üks viimaseid, kes loobus oma kolooniast Kongos. Alles 1960. aastal, selles maailmas elame tänaseni. Mitte postkoloniaalne romaan, vaid mingil moel kaasaegne. Vaatame Aafrikat ikka samamoodi.

Tood oma raamatus võrdluse safari-fotograafidega, kes alguses lepivad magava lõviga, aga siis tahavad parema pildi saamiseks lõvi üles äratada. Nüüd tampisid elevandid Gabonis ühe safariküti surnuks. See on maailm, milles me elame.

Imeline on, et "Trofeed" loed nagu psühholoogilist põnevusromaani. See pole Aafrikast ega kolonialismist, vaid läheb sügavale psüühesse, pigem on see maskuliinsusest.

Siin on tõesti selge seos. Igal lool on oma vorm. Mõnikord võib lool olla mitu vormi, aga siin ma leidsin uurimise käigus žanri, mida nimetatakse koloniaalseks jahikirjanduseks. Paljud professionaalsed kütid, kes koloniaalmaades töötasid, on oma tööst ka kirjutanud. Mind võlus ühelt poolt see, et nad tegid antropoloogilist uurimistööd kohalikega, kellega koos töötasid. "Uruqis" on sama lugu.

Neil on teatud austus nende suhtes, kuigi nad ei vaata üksteist võrdsetena. Ka Hunter austab väga kohalike rajaleidjate teadmisi. Minu huumorimeel on selline, et kasutan koloniaalstiili kolonialismi kritiseerimiseks.

Tulles tagasi maskuliinsuse juurde: ka Hemingway raamatuis on midagi väga matšolikku ja maskuliinset. Tahtsin seda suhet uurida, pääseda valge küti mõttemaailma. Alati kerkis Hunteriga vesteldes uuesti esile kolm teemat. Küttimises on midagi religioosset, isegi müstilist, mis on seotud otsusega lõpetada kellegi elu.

Jahiga on seotud palju rituaale, võetakse jumala positsioon. Aga selles on ka sensuaalsust, peaaegu erootilist, mis on seotud domineerimisega. Hunteri-sugune mees, kes teeb määratlematut digitaalset tööd, otsib väljundit oma mehelikkusele. Maailmas, kus füüsiline võim üha vähem tähtsust omab. Tema jaoks on naasmine jahi ja looduse juurde võimalus oma maskuliinsust väljendada. Nagu noorukid tänapäeval eputavad suurte musklitega. Kehaline mehelikkus otsib väljundit maailmas, kus see enam ei kehti.

Veel võlub mind, mida see ütleb inimese suhte kohta loodusega. See on kahe mõttemaailma, kahe eri kultuuri kokkupõrge. Hunter White saabub Aafrikasse tüüpilise läänlasena, arvates, et meie arusaam elust on ainus või vähemalt parim. Ja et teistsugune elu- ja mõtteviis on igal juhul alamat sorti. Ja siis see põrkub kohaliku põlise kultuuriga. Seal on täiesti teistsugune loogika, arusaamad individuaalsusest, suhtest loodusega, kas me oleme looduse kroonid või osa loodusest. See tundus mulle ka huvitav.

Kuidas sulle tuli mõte ehitada lugu üles transsi viivana? Su lugu teeb ringe, nagu hõimud lõkketule ümber tantsides. Olin tõeliselt vaimustuses rütmist, millega sa lauseid lood. Kordused ja rütm tekitavad transi. See lugu liigub spiraalitades. Kust sul see mõte tuli? Lambist? Või tegid sa seda meelega?

Osaliselt meelega. Toimub nihe võrreldes algusega, kus Hunter ratsionaliseerib kõike. Et võtta vastu väljakutse jahtida Suurt Kuut, peab ta mõtlemisest loobuma. Muidu ta sellist jahti vastu ei võtaks. Tahtsin viia ta emotsionaalsesse seisundisse, kus teda juhivad pigem instinktid. Tung teha seda, mida ta teeb.

Lineaarne jutustamisstiil, mis põhineb konfliktil nagu filmistsenaariumides, kus lugu algab normaalsusega, siis tuleb konflikt, edasi pööre, uus konflikt, uus takistus, suur konflikt ja siis lahendus, on läänelik viis lugu jutustada, niisamuti mehelik viis. Ringitades loo jutustamine, mis ei põhine konfliktil, vaid lähtub teistsugusest loogikast, on mind alati võlunud. Aga see on tagantjärele selgitus.

Tegelikult oli mul poole peal mingi ettekujutus sellest loost. Kuni tuleb pöördepunkt, kus Hunter võtab vastu pakkumise küttida Suurt Kuut. Sealt alates kirjutasin 18 tundi päevas. Ja mul oli tunne, et pean jooksma Hunter White'i selja taga. Et kui ma loo lõpuni kirjutan, ei lõpe see ehk nii, nagu ta kippus lõppema. Kuigi mina olen kirjanik ja saan otsustada, kuidas lugu lõpeb.

Aga ma olin selles jahis nii sees, ja ma arvan, et lugeja kogeb sedasama tunnet, et see jaht justkui kummitab ja jälitab teda. Tunnelisse sisenedes pole sealt enam väljapääsu. Ma arvan, et see lugu nõuab sellist jutustamislaadi.

Ütlesin ennist, et iga loo jaoks on üksainus õige vorm. Ja see on lugu, mida mitte keegi tegelikult lugeda ei taha. Kui me seda loeme, siis eelistatavalt ohutust kaugusest, et me ei peaks midagi tundma. Tahtsin panna lugeja olukorda, kus ta ei saa jätta lõpuni lugemata. Ei saa enam lubada luksust mitte tunda, mida see õieti tähendab. Nii et eriti sõbralik raamat see ei ole.

Nii et sa teadsid kirjutama asudes, kuidas see raamat lõpeb?

Jah. Mul on alati peas kogu loo elukaar. Tavaliselt on mul peas ka paar kujutluspilti. Väga selgelt nägin vaimusilmas raamatu lõpustseeni. Lennuvälja stseeni. Ma ei räägi seda praegu välja. Aga selle stseeni juures on väga selge, kuidas lugu peab lõppema.

Vahepealset ma ei teadnud ja see on kirjutades ideaalne. Sest kui ma kõike ette tean ja pean ainult lüngad täitma, siis on see nagu sudoku lahendamine, ja väga igav tegevus. Ma tean, kus ma olen ja kuhu tahan välja jõuda, ja vahepeal ajava tegelased ise oma asja. Kõlab väga esoteeriliselt, aga ei ole. Minu jaoks on lugu nagu karp, kuhu saab august sisse vaadata. Karbi sisu peab olema väga realistlik, et lugeja sind usaldaks ja sinu juttu usuks. Pead oma tegelasi nii hästi tundma, et paned nad sinna karpi ja võtad oma käe välja, sest muidu lugeja näeb su kätt ja see häirib.

Pead laskma tegelastel endil omasoodu toimetada. Ainus, mida pead tegema, on öelda: stopp! Ükski tegelane ei taha surra. Nad kõik keelduvad suremast. Ühel hetkel pead ütlema: sorry , ma tean, et tahad pääseda, aga sa pead surema! Selle raamatu tegelastega pidasin pikki vestlusi. Et kes sureb ja millal sureb ja kuidas sureb.

Tore, kui nad sellest välja tulevad, aga ühel hetkel peavad nad minema sinna, kuhu kirjanik tahab.

Meil on veel pisut aega rääkida sinu teisest romaanist, mis on väga populaarne: "Kingitus". Jälle suurtest loomadest. Mis sul nende suurte loomadega on?

Taas üks õnnetus, nagu paljud asjad mu elus. Aga meeldiv õnnetus. Olin "Trofeega" esitlustuuril, mõtted olid juba suurtel loomadel. Lugesin ajalehest, et Botswana president pakkus Saksamaale 20 000 elevanti. Ja see on päriselt – Saksamaa oli otsustanud karmistada elevandiluu impordi reegleid. Lootes vähendada nii elevantide küttimist Botswanas. Neid see ei rõõmustanud, sest Botswanas on elevante liiga palju. President ütleski siis, et kui te elevantidest nii väga hoolite, siis saadan teile hea meelega 20 000 elevanti, aga nad peavad elama vabalt Berliinis.

Lugesin seda uudist ja mõtlesin: kujutage ette, see on vahetult enne valimisi, asjad ei lähe hästi, parempopulistid on võitmas — seda ma ei pidanud välja mõtlema, see oli kurb tõsiasi, ja siis peaminister ärkab hommikul, avab akna ja näeb, et Berliinis on 20 000 elevanti. Sellest saaks ühe kena komöödia! Nii ma selle siis kirjutasingi.

Oled mõlema raamatuga tuuritanud Saksamaal peaaegu kaks aastat? Meil on tõeliselt õnne, et sa siin oled. Muidu oleksid motikaga kusagil Himaalajas või koputamas iga sakslase uksele, et rääkida oma raamatutest.

Sinu esimene raamat oli "Meisjes, moslims en motoren", "Mimslid, moslemid ja motikad". Reisid palju ja nii-öelda karbis ei püsi.

Motikaraamat oli teatud hetkel mu pääsetee telest. Iga seitsme aasta tagant kipun oma tegevusi vahetama. Mu toonane partner pakkus, et kui sõidaks õige motikaga Belgiast Hiina piirile ja tagasi. Mulle tundus see huvitav mõte. Tegelik põhjus oli see, et tahtsime teada, kas ajakirjandusest loetu Iraani-suguste riikide kohta tegelikult ka paika peab. Sest uudised on alati halvad, fundamentalismist või naiste rõhumisest. Keerulistest olukordadest, terrorismist jne.

Otsustasime sealt läbi sõita ja vaadata, mida naised Iraanis õieti teevad teisipäevaõhtuti. Selgus, et väga palju asju. Enamik on ülikoolis ja õpivad. Istusime motikate selga ja sõitsime läbi 30 000 kilomeetrit. Jõudsime Hiina piiri äärde, sealt alla Jeemenisse. Veetsime seitse kuud ratastel. Ja ma arvan, et see reis tõesti muutis mu elu. Kõlab väga odavalt, nagu midagi, mille võiks kalendrile kleepida. Aga see pani mind mõistma, mitte distantsilt, vaid füüsiliselt, millised privileegid meil läänes on. Lääne pass, lääne haridus, lääne tervishoid.

Ja kui erinev on olukord, kui oled 4500 meetri kõrgusel mägikülas haige ja tuleb arst ning ütleb, et midagi pole teha. "Võib-olla sured, võib-olla mitte. Eks ole näha." Me pole sellega enam harjunud. Läänes oleme kahe tunniga haiglas, mis tahes riigis. Teine asi oli see, et nende seitsme rännukuu jooksul ei juhtunud meiega midagi hirmsat. Reisida seitse kuud neis riikides ilma hirmu tundmata. Kui võrrelda seda kujutluspiltidega, mida meile nendest riikidest luuakse, paneb mõtlema, kui kerge on hirmutada suuri rahvahulki teistsuguste asjade või inimeste või paikade suhtes.

Kui kerge on sisendada inimestesse hirmu tundmatu ees. Minna ise vaatama ja leida, et voodi all polegi koletist. Palju rohkem inimesi võiks selle sammu teha. See muudaks viisi, kuidas me üksteisega läbi käime. See oli arvatavasti kõige ehmatavam mõistmine.

See näitas mulle ka seda, kui piiratud on läänlase mõtlemine. Kipume arvama, et meie kohus on kogu maailm tsiviliseerida. Eksportida oma mõtteviis, väärtused, eetika. Justkui teistel kontinentidel poleks viimased paar tuhat aastat keegi mitte midagi mõelnud. Ja see, millest nad mõtlesid, ei oma mingit tähtsust. See on ühesuunaline liiklus.

Me ei mõtle kunagi, mida nemad võiksid meile õpetada. See oli veel üks asi, millele ma toona ei mõelnud, sest olin palju noorem ja oma arust jube lahe oma motika seljas. Aga see tunne on mul veel sees. Ja kui see mul ununema hakkab, siis istun jälle motika selga. Seepärast veetsin eelmisel suvel kolm kuud motikaga Pakistanis.