Hiljuti läksin lugupeetud Svetlana Aleksejevitši kirjandusõhtule kirjanike majja. Olin koos kunstnik Gennadi Jeltsoviga, kes käib mu juures oma uue näituse pilte maalimas ja me ootasime välisuksel Gennadi elukaaslast Lenat. Lena helistas muudkui, et on Vabaduse platsil, aga kohale ei jõudnud umbes kakskümmend minutit.

Lena on samuti kunstnik. Ja vanausuline. Ehk oli jäänud Jaani kirikut takseerima. Ei teagi.

Ma töötasin kirjanike maja uksehoidjana. Saabus palju tuttavaid. Ma avasin muudkui ust. Näiteks Maarja Kangrole või Tiit Aleksejevile.

Neilt ma jootraha ei oodanudki, aga mõne tulija suunas sirutasin pihu alandlikult välja. Kui juba tööd teha, võiks ivake tasu saada.

Aga näiteks toimetaja Asta tuli hoopis seestpoolt väljapoole ja ütles, et paneb mu loo Loomingusse sisse küll, aga selle jupi, mis on Jürgenist ja me arutasime, mis Jürgen võib öelda ja et ma pean luba küsima.

Lubasin luba küsida. Muutusin murelikuks, sest kunagi kitkusime Jürgeniga meili teel kanu kokku võttes ehk romaani mahus. No üks nendest kanadest oli Jürgeni tollasest elukaaslasest lähtuv. Teine jälle minu Laurast.

Aga nüüd on Jürgenil uus noor armastus, ehk on mees leebunud? Minul pole küll miskit uut ja noort. Ikka Laura. Aga tõsi, eks ta on noor ikka.

Lõpuks Lena tuli ja nõudis vetsu ja teatas siis, et läheb minema.

"Ma ei saa aru," tunnistasin.

"Hoopis mina ei saa aru," teatas Lena ja mulle tundus, et ta oli pahane, et ma tema Genaga semmisin, kuigi ega me Genaga armuasju aja.

Tasapisi läksime üles ja saal oli rahvast täis nagu rokk-kontserdil. Sest Aleksejevitš on ju nobelist. Kui seda poleks, kas saalis olnuks üldse inimesi? Et vaadata-kuulata Valgevene vene kirjanikku. A vaat see nobel, mida Eestis veel kellelgi pole. Kuidas seda saada? Mis nägu on inimene, kes on saanud?

Ma pole siiani ühtki Aleksejevitši kahjuks lugenud ja läksin kohale muidugi nobeli pärast.

Juurdlesin pisut, kui palju võis saalis olla neid, kes polnud teda lugenud nagu mina. Ega ma tea. Äkki olid kõik kogu Aleksejevitši läbi lugenud. Tõlgitud on teda õnneks üksjagu.

Õhku oli vähe ja ma jalutasin minema.

Aga järgmisel päeval läksin Vaba Lava etendusele. Jälle Aleksejevitši lugu. Tema dokromaanist küll. Head eesti näitlejad laval lugesid ette inimeste testimonial'e ehk tunnistusi. Nõukaaegsed inimesed. Aleksejevitš on taolist kraami Venemaal ja Valgevenes kogunud aastakümneid. Tundus hea kraam. Liialdusteta. Saal oli rahvast täis.

Aga mõtlesin, et meil tegid Pirgu mälusektor ja Merle Karusoo taolist palju aastaid. Ja meil on koguteos "Eesti elulood", mis on suurepärane ja räägib meile Eesti värgist ja eesti inimestest keerulistel perioodidel. Kui palju me neid loeme ja vaatame. A nendel asjadel pole ju nobelit. Kas näiteks Aleksejevitš ise viitsiks neid meie asju lugeda? Eesti lugusid. Ehk viitsiks, aga neid ju ei tõlgita.

Patuasi, aga tulin ka teatrist poole pealt ära.

Mitte et asi oleks räbal tundunud. Aga tähelepanu tundus kuidagi liiga pühalik. Mul on vist nõukaajast taolise vastu väike tõrge.

Või siis oli tõrge selle vastu, et minagi läksin ju elusat nobelit vaatama.

Maarja Kangro kirjutas toreda raamatu sellest, kuidas ta on kirjandusauhindu saanud ja neid ise aidanud teha. Oli nalja ja lusti ses tekstis ja me suutsime lugedes olla iroonilised ja asjast üle. Aga kui elus nobelist tuleb Tallinna, ikka läheme. Isegi kui pole lugenud.

Panen siinkohal käe Svetlana Aleksejevitšile ja luban, et kunagi teda siiski loen. Aga ehk siis, kui furoor on hajunud. Nagu olen püüdnud lugeda teisi vene nobeliste. Brodskit, Šolohhovi (kes küll alati ei kirjutanud oma teoseid vist ise nagu ei kirjutanud Jeesus ega Brežnevgi), Solženitsenit, Buninit, Nabokovit.

Vaat kui kirju nimekiri tuli. Kõik kindlasti head kirjanikud.