Mulle potsatas sealt hiljuti kirjutaslauale Leszek Kolakowski "Naeruvääristatud Jeesus" (varasemate Lindepuu Kolakowskite kõrvale), Slawomir Mrozeki teosteseeria 3. ja 4. köide ehk näidendeid ja jutte ning Natasza Goerke pajatused-arutlused Nepalis ja Indias tuuritamisest ja uurimistest.

Kolakowskit võttis eritleda juba Õnnepalu Tõnu Burke'i Seltsi lehel ja tegi suuri üldistusi nii Kolakowski kui uuema kristluse ambivalentustest. Mina aga avastasin kolm pikka peatükki saatana käekäigust, mis on mind varemgi huvitanud. Sest kui vanajumal on piiblis suht ühetine või lihtsakoeline tegelane, siis saatan on hämar ja keeruline. Kuigi mõlemast on piiblis ju vähe juttu. Jumal on tagasihoidlikult oma peateoses taustategelane ehkki omnipresentne ja -potentne. Aga saatan jääb väga krüptiliseks. Kolakowski jälitab teist üsna reipalt, lustlikult ja visalt ja saab sabast ja sarveotsast justkui vahel veidi kinni, aga siis libiseb vennike ikka pihust.

Kui ma kunagi Sarneti Rainerile stsenaariumi vehkisin, kus askeldasid ka satanistid, kaevusin satanismi teemasse sügavuti ja helistasin Tooma Paulile, et satanismi kohta uurida. Kahjuks poetas muidu nii malbe usukorüfee, et tal on huvitavamate asjadegagi tegelda kui satanism. Olin kurb ja pettunud. Kui kirikuõpetaja saatana ja satanismi üle arutleda ei soovi, nagu ei tunnekski saatanat lähedalt, siis kellelt on üldse häid viiteid ja nõuandeid oodata.

Aga Kolakowskit saatan huvitab ja see, mis mindki, et kas on lootust, et ka saatan saab kunagi ära päästetud või pääseb. (Või et kas jumal ja saatan lepivad – aga kui oma peres ei lepi, kuis siis inimeselt leplikkust saab oodata, pigem ikka mässu saatana eeskujul.)

Kolakowski igatahes saatanale lootust annab. Kuigi see, kas saatan on üksi nagu jumal või on saatanaid 40 miljonit või paarsada miljonit, jääb hämaraks. Ja selge on, et saatan advokaati vajab ja miks peaks seda talle keelama. Tegemist on siiski ühe peaingliga, kes pealegi on valgusetooja ja saabunud taevast alla inimarmastusest ja meid valgustama taevaste tarkustega. Ehk siis tegemist on humanismi ühe alustalaga. Paradoksaalselt on inimestega järeltulijaid nii jumalal kui saatanal (aga omavahel mitte) - apokrüüfilise Eenoki raamatu järgi sündisid inimestel langenud inglitega sugu tehes gigandid - ja siin me nüüd kõik selle portsu otsas istumegi.

1968. aastal läks Kolakowski aastaks Montreali McGilli ülikooli, 1969/70 õppeaasta oli Berkeley ülikoolis (seal oli ka Milosz). Oxfordis õpetas ta alates 1970 sügisest. Kolakowskit pole vist tõsiseks filosoofiks peetud, ta on lihtsaltloetav (mitte üleliia akadeemiline) ja haarab referentse siit-sealt. Aga erudiidi loba on alati põnevam lugeda kui poolprofaani ambitsioonikat targutust.

Mrožekilt lugesin esimese hooga lookese sellest, kuidas inimene hakkab ahviks, sest loomaaias sureb ahv ära ja kui sest ülemustele teada antaks, siis ei saaks loomaaed enam banaane tellida. Banaanid ahvini küll iial ei jõudnudki, ahvile anti hoopis hapukurki ja selle peale ta vedru välja viskaski. Ahvi etendav statist saab aga tõestuseks evolutsiooni jätkuvast toimimisest, kuna ei suuda suud pidada ja hakkab ahvina rääkima. Nagu ikka, annab poola katoliiklus sobiva tausta, et aasida nii usu-, poliitika- kui evolutsiooniteemadel. Poola tekstid oleks nagu üks üüratu karneval, kus kirglik usuline hardus ja nihilism trallivad käsikäes ja ringiratast ja täiendavad teineteist.

Natasza Goerke (kes on must kaks aastat vanem) tiirutab ringi aga Nepalis (elab seal igal aastal 5 kuud, sest just nii kauaks saab viisa ilma altkäemaksu maksmata) ja Indias, ja võimalik, et ma olin korra seal temaga samal ajal – just siis, kui vasakradikaalid või maoistid Nepali kuninga Gyanendra maha võtsid, talle valitsusaja eest ilge elektriarve välja kirjutasid ja maa natsionaliseerisid. Mulle tuleb detailides, näiteks moodsa ja arhailise kõrvutieksisteerimises, kui templites lauldake ette vanu kirjarulle ja vahele näpitakse i-Phone'e, kui elekter ära kaob ja raamatuid ei näe lugeda, ette palju tuttavat. Minu visiidi ajal oli kukutatud kuningas koduarestis ja ma viisin talle paleeväravasse kirjakese, et kui ta peab põgenema ja kuhugi pole minna, siis võib ta mõne aja resideerida minu Kloogaranna mugavusteta suvilas. Kiri võeti paleeväravas vastu ja ma kujutan ette, et ihukaitse võis selle üle tükk aega juurelda või muheleda. Panin oma telefoninumbri sinna ka, aga kuningas ei helistanud.

Arutlesin tookord ühe väikse külakooliõpetaja Premiga pikalt, kas ikka on õige kommunismuse peale üle minna, et see viib vältimatult nomenklatuuri korruptsioonini, aga ega ma osand talle alternatiivi pakkuda ja vist pole pääsu – vasakradikalism peab oma teeotsad ise läbi käima ja otsima, mis ja kuidas tööle hakkab.

Goerke arutleb taoliste teemade üle samasuguse muretusega, aga empaatiliselt ja sümpaatselt. Lihtne lugemine ja idaeurooplase vaatepunkti tõttu meile mõistetav ja pealeminev. Teab ka refereerida, et mõni aeg pärast kuninga kukutamist tekkis taas rojalismiigatsus. Aga ei igatsetud Gyanendrat, vaid talle eelnenud Birendrat, kes kogu perega segastel asjaoludel omade poolt maha kõmmutati.

Võimalik, et Lindepuu vahendatav poola kraam on meie jaoks mõneti sild vanemasse ja avaramasse Euroopa kultuuri. Või mingi sillaots või -pea. Paljud Poola kultuuristaarid kolisid Lääne-Euroopasse või uude maailma ja tegid poola kirjandust ja kultuuri edasi sealt (ja erinevalt meie väikse keeleruumi emigrantkirjanikest murdsid maailmas mühinal läbi). Witold Gombrowicz Argentinas ja Prantsusmaal, Grotowski (teatritegijana) USAs ja Itaalias, Kolakowski Inglismaal, Mrožek Prantsusmaal.