Võibolla on neid selleni viinud õppejõutöö, kus tuleb läbi aastate tudengitega ikka samu põhiteemasid läbi arutada. Näiteks jumalast ja elu mõttest. Kuulata tudengite tarku ja totraid küsimusi, millele selget vastust enamasti pole ja aegajalt ise esitada neile rumalaid, raskeltvastatavaid küsimusi. Arusaadav, et taoline võib anda filosoofiõppejõule absurditunde ja lusti ratsionaalsuse vahel ka irratsionaalusega mängida.

Kuna raamatu pealkiri on "Sissejuhatus filosoofiasse", asuti aega viitmata nalja heitma teemal, et kuidas filosoofiasse sisse pääseda või juhatada, on üks asi, aga palju keerulisemaks võib osutuda, kuidas filosoofiast välja pääseda, kui seda peaks soovima. Ette hüpates võiks öelda, et Roomet Jakapi helilooming ongi justkui paralleeelmaailm filosoofiamaailma kõrval, mis ehk mõneti filosoofia paineist vabastab, aga kindlasti neid ka peegeldab.

Tahtmatult ja kordumatult on Jakapit kuulates meenunud John Cage, kelle suur avastus tema enda jaoks oli, et muusika ei pea olema literatuurne, ei pea rääkima lugu, ei pea kajastama ega tekitama emotisoone (ehkki päriselt sest siiski ei pääse) - nagu enne Cage´i oldi harjunud. Mida see muusika siis on, kui ta pole meloodiline ja dramaatiline, seda on juba keerulisem öelda. Ja ehk ei tahagi öelda. Küllap ta MIDAGI on. Vist on olulisem, kuidas ta mõjub ja heal juhul mõjub vabastavalt, aega peatavalt, puhkust andvalt. (Tahmatult meenub õps Mikiveri märkus, et paus teatris pole peatatud aeg, nagu mõni on öelnud, aga kuuldavaks tehtud aeg ja seda võiks laiendada ehk ka Jakapi ja Cage´i stiilis muusikale).

Olin vist taolist filosoofikäsitlust oodanud, sest tõsistele raamatutele hammas ei hakka, aga miskit uuemat kui Will Duranti lood filosoofia ajaloost, mis ilmusid vihkudena eesti keeles ligi sada aastat tagasi, sirvida tahaks. Ja eelmine samasuguse pealkirjaga sissejuhatav raamat ilmus ka umbes samal ajal. Jakapi ja kompanii on püüdnud hoida asja lihtsa, isegi naiivsena, aga ikkagi olulised momendid üle ja läbi ratsutada.

Jakapi on kirjutanud sissejuhatuse Sissejuhatusele: "Mis on filosoofia?" ja kaks peatükki toredate pealkirjadega: "Jumal" ja "Õige ja vale". Juba pealkirjad mõjuvad lõbusalt ja tekitavad absurditunde või tunde, et mida üldse on võimalik neist asjust asjalikult kõnelda. Aga ennäe - on.

Jakapi muusikalistest etteastetest olen kuulanud kontserdil nelja ja ERRi kultuuriportaalist ta esimese plaadi Soome lindistust. Need on paljus sarnased ja paljus erinevad.

Kumu etteastel lauldi häälutusi a capella, Kanuti tagasaalis tekkis sümbioos sümfoonilise kammerorkestri ja Jakapi - Jaan Malini häälutuste vahel (ja klassikalise muusika taustaga pillimehed kopsisid ja krigistasid oma tšellodel ja löökriistadel mõnuga - kuigi mängisid muulgi viisil, sest igaühel oma pill, millel mängib tirilill), Öko festivali lõppakordil Kalamaja tsaariaegses armee hobumaneežis ja palvelas (sic!) liitusid Jakapi häälutuste ja helikeeramistega kitarrist ja klahvkamees ja Harju tänaval oli kuulata vokaalkvartetti ARFA Mart Soo kitarrimängu saatel.

Üsna erinevad koosseisud. Aga miskitpidi sarnased etteasted (ja kirjeldamatud, kuigi ma kirjeldada just üritan).

Täpselt nagu Cage´i puhul oli üsna ükspuha, mis koosseisu kasutati, ikka oli laval üks suur Cage, on seda ka Jakapi, kes suudab kõik muusikud ühe mütsi alla ja kaasa tõmmata, olles ise mängleva kergusega heliteose autor, eestlaulja ja dirigent, ometi samas end teistele raasu peale surumata. Jakapi muusika on ilmselgelt poolimprovisatsiooniline - olles samas juppide kaupa hoolikalt läbi komponeeritud, kuigi vist mitte noodikirjas (meenutab mõneti mulle metoodikat ilukirjanduse tegemisel - sul on peas punktid, mida läbid, aga seda läbimist hoiab elus ja toimimas lõputu improvisatsioon). Etteasted mõjuvad üliergastatult või ergastavalt ja see seostub mulle jälle budistliku heietusega ärkvelolekust või vajadusest ärkvel olla (no paavsti hiljuitisel siinkäigul tekkis sarnane fenomen, kui lauldes üritati südant äratada).

Helikeelelt on Jakapi kraam näiliselt kaootiline ja kirev, valdavalt meloodiavaba, vahel kasutatakse monotoonset motiivikordust ja uuel ringil varieerimist nagu jazzis. Paradoks ongi, et just kordus võib anda värskuse ja ärkvelolekutunde.

Beatbox'i või kõrikõlakasti ja suuvärgi kasutajana on Jakapi pikkade häälutusharjutuste järel juba instrumentalist ja vokalist par excellence. Etteaste on korraga tõsine ja lõbus. Need pole väiksed mõneminutised gag'id. Etteaste või osa sellest kestab tavaliselt 20 minutit või pool tunnikest või enam. See on paras, et sisemine vunk üles ajada, pisut kõrgtemperatuuril kiia lasta ja siis vaikselt vaigistada.

Tunnistan, et ega midagi olemuslikku siin lahti rääkida ei suutnud. Võite Jakapi ERRi pealt korraks mängima panna, aga etem oleks seda värki kogeda muidugi lives, sest Jakapi on showman.

Ma ei tea, kuidas akadeemilised muusikaringkonnad Jakapi omaks on võtnud või kas respektivad, mees on ju muusikamaalimas profaan, aga ehk võiks teda tulevikus kaasata muusikafestivalidel, kui mees muidugi ise viitsib, sest esmajärjekorras on ta ikkagi filosoof. Aga nagu näha, pole tal probleemi profimuusikute seltsis esinemisega või nende juhendamisega. Ta on nähtus omaette.