Esmaspäeva õhtupoolik intensiivse ja parajalt nõudliku muusikalise menüüga pole meil veel eriti tavapärane nähtus, aga tundub, et tõelisi januseid jätkub igale ajale - paarisaja-pealine seltskond, kes globaalseid kõlasid Sinilindu nautima oli tulnud, on selleks piisav tõestus.

Õhtut alustanud kodumaine kraut-noise eksperimentaalansambel Kreatiivmootor oli laval vähendatud koosseisus ja prepareeris olukorda tuttava, kuid alati kõrvu toitva heliseguga, mille peaosas vigurdas Roomet Jakapi tunnuslik häälutamine. Eesmärgiks seatud pidev piiride kompamine ja ületamine on Kreatiivmootori valemisse sisse kirjutatud ja seda võiks koosseis alati ka enda etteastete põhiülesandeks seada. Ruumi selleks on.

Õhtu import-toode, ameerikaliku kultuuripaja sulam Tune-Yards võttis viisakalt lava üle ja sõnaohter, seisukohti täis tripp võis alata. Kui jätta bändi sotsiaalse närvi lahkamine spetsialistide kodutööks, sai kohapeal nautida ka lihtsalt puhast, väga perkussiivset live-energiat, mis kogu etteastet kandis.

Põhi-aktsionääri, vokalist Merrill Garbuse toeks oli nõtke tugigrupp, kes täiustas palasid elavate sünkroon-tantsude ja elurõõmsate taustakooridega. Tihkete afro-mõjudega lõkketants laenas vaba käega kõikvõimalikke mõjutusi ja seda põhiliselt 80ndatest: hõisetes oli kuulda bugblegum-dance akti Bananarama, rütmisektsioonis kepsles Thompson Twinsi varajane reggae-ja dubi vaib ja kogu asi veeti välja minimaalse, täpse ja efektiivse pillikasutusega. Õhtupooliku õrnematele paladele lisandus soulilikke toone ja soovitav kontakt kohalikega leidis aina enam kinnitust, tänusõnad olid siirad.

Üldiselt tundub, et plaatidelt tulevate kirjude kurioosumite tõemomentideks ongi live-olukorrad ja Tune-Yards'i nais-powerit täis show andis kindlasti ideepagasit ja energiat ka siinsetele mõttemeistritele.