Arvustus. Kreatiivmootori sülghäälikute võluv soolestik
Uus plaat
Kreatiivmootor
"Algne sülg esitab" (Kreatiivmootor)
8/10
Kreatiivmootoriga on see veider asi, et mida rohkem teda seletada püüad, seda segasemaks läheb. Aga see on mõnus segadus. Võta nüüd kinni, kas on tegemist pigem käreda impro-techno'ga või programmeeritud lalisemisega. Ilmselt mõlemat. Selle albumi puhul on kasutatud vokaalide osas arvutimanipulatsiooni irratsionaalset tehislikkust, mis tähendab seda, et arvutiprogrammile söödeti sisse ports sõnu ja vaadati, mis välja tuleb. Ja see, mis välja tuli, söödeti omakorda bändi solistile Roomet Jakapile.
Kreatiivmootoris on üldiselt rahvast veel, nad on laval olnud isegi kaheksaliikmelisena, kuid bändile annab näo ja kuju eelkõige vabaimprovisaatori, mentaal-masinist-murutraktoristi Roomet Jakapi koloriitne isiksus. Esimest korda teda laval nähes on pisike šokk garanteeritud. Kummalisi hääli pritsiv ja nurgast nurka sagiv veidras kostüümis mees on pehmelt öeldes ootamatu vaatepilt. Isegi kuidagi veidi ohtlik omas ohjeldamatuses. Hüppab rahva sekka ja hakkab märatsema või mitte? Üldiselt ei hüppa, aga saalist heitunult lahkujaid leiab Kreatiivmootor üsna regulaarselt. Maitse asi mõistagi, aga tegelikult on kõiges selles oluliselt rohkem arukust ja ratsionaalsust kui terves eurovisioonipalaganis kokku. Näiteks. Lavaväliselt on Jakapi muide filosoofiadoktor ja Tartu Ülikooli vanemteadur, nii et hullu teadlase stereotüüp reaalses elus on päris lahe.
Kreatiivmootori kolmas album põhineb aastatel 2011–2013 esitatud kontsertkaval, mis sai plaadi algmaterjaliks 2012. aastal Eesti Raadio I stuudios Klassikaraadio saates "AREAAL Live". Tõsi, plaadiversioonis on materjali töödeldud ja lihvitud. "Algne sülg esitab" ilmus helikassetil, mis on pakitud kenasse läikvalgesse kotti, kus sees ootab oma aega kassett, digialbumi allalaadimiskood ning vatipulk.
On parajalt hull küll, seitse pala ja natuke üle poole tunni. See ei ole tegelikult vastand raadiosõbralikule levimuusikale ega ka antipopi manifest. Aga põhimõtteliselt võib seda ka sellena võtta. Eriti hea ongi see, et seda võibki võtta täpselt nii, nagu parasjagu tundub, vale tõlgendusvõimalust ei ole või siis on kõik valed. Kombinatsioone jagub. Vahel hakkab muusika võtma isegi kõrvasõbralikke või kohati suisa hitilikke vorme, aga kreatiivmotoristid saavad aegsasti jaole ning likvideerivad selle korralageduse operatiivselt.
Muide oleks ääretult lahe, kui albumi teine pala "Soe Tuust Mürtsub" (vaadake alt videot) kõlaks kunagi ka üldlaulupeol ühendkooride esituses. Vat see oleks vast tõeliselt psühhedeelne, rahvuslik, sürreaalne ja irratsionaalne.
Toimetaja: Valner Valme