Neist nelja ateljeekaaslast ühendab graafika.ee platvorm, mille visiooniks on kaasaegse graafika edendamine ja mõtestamine.

Tänapäeval teevad oforti vähesed, see tahab pikka pusimist, vasest trükiplaate ja graafikapressi. Ehk siis ohtralt käsitööd ja üksildast keskendumist ateljees.

Kui Lilli-Krõõt hiljuti Moskva Tretjakovis eksponeeris graafilist lehte tüdrukust (vennatütar Hetist), kelle nägu pimedas valgustab nutifon – mis meenutab vanu madalmaade idülle, kus istutakse koldevalgel või arvukalt vanu maalitud portreid küünlavalgel (a la de La Tour) – viskas Lilli ise nalja, et vahel võib ikka käeharjutuseks ühe rembrandti teha. Naljas oli tera tõtt.

Vabaduses paneb Lilli välja kaks mustvalgest fotot, kus on pehmete varjude heletumeduses kortsus kangad – ühel Lilli saunalina ja teisel Jaani öösärk Liivi lavastusest. Kas on tähtsust, mis need on? Nii ja naa. Selge, et need on tükk oma elu. Ja isiklik noot hakkab pildis tihti elama, sest kunstnik on omaeluloolise tausta tõttu pildi kallal askeldanud hoole ja armastusega. Kortsus või langevate või hõljuvate kangaste maalimine on paljudele olnud käeharjutuseks. Tolts, Tammik, Pääsuke kargavad esimestena pähe, aga isegi Sittowi näitusel oli riidevolte ridamisi. Mis seal on, ei oska öelda, aga taoline vaikelu tundub elavat rohkem kui tass või taburet. Et kauss ja kruus ka ellu ärkaks, peab juba Olav Maran olema. Graafikas on taolisi uuringuid tehtud vähem. 

Lilli-Krõõt Repnau nägemus voltidest Autor: Lilli-Krõõt Repnau

Lilli pildid on pärit Carolina Pihelga vihjetiheda luuleraamatu "Pimeduse pisiasjad" illustratsioonidest ja juba siis tundus mulle, et raamatu lehekülg jäi nendele piltidele väikseks ja trüki heletumeduste võimalused liiga ahtaks.

Sügavtrükis tunneb end täiesti kodus Võru kunstikooli õpetaja Yyhely Hälvin (proovige nimi meelde jätta, tuleks jätta!). Ja mitte ainult ofordi vaskplaadi taga, vaid ka goyalikus unenäokoletiste maailmas, mis loomulikult on kõik kunstniku hinge animate ja animuste manifestid ja peegeldused. Seda reedavad kas või metsloomaliku fantaasiaeluka (kel rinnad kasvavad seljal), esikäpad, milleks on kunstniku autoportreelised peened naisekäed. Pildid on korraga jubedad ja naljakad ning loovad omamütoloogilise maailma. Keegi võiks Yyhelylt tellida näiteks Juhan Jaigi juturaamatu pilte ja Lõuna-Eesti maagial lehvida lasta.

Yyhely tondid on lapselikult suuresilmsed, mis meenutab muidugi Reti Saksa graafikat (aga neid pole vaja jõuga ühte patta suruda) ja ülepinnaline vaba sigrimigri läbitöötatd keskse figuuri ümber ja kompositsiooni väljatimmitus, mis jätab alles vaba käe tunde - pisut Silvi Liivat, aga miks ka mitte Marju Mutsut. Võimalik, et mu seostenägemine on vägivaldne, sest iseõppijana töötab Yyhely Lõuna-Eestis täieliku suveräänse tegijana ega suhestu kuigivõrd meie kunstiskeenega. Seda toredam on, et Lilli, on Yyhely Tallinnas üles riputanud ja avanud ehk ühe ukse kunstniku põhjaliku kodulehe juurde. Soovitan tutvuda.

Aga Kaija Kesa oksarägu ja selle peegeldused vees moodustavad mustreid ja isegi figuure, kuigi mitte eriti tontlikke (jajah, Arne Maasikul pole oksarägu pildistamise privileegi, kuigi me teame ses vallas eelkõige teda) - mõjub rahustavalt ja ma arvan, et tean, miks. Jälle selle isikliku tausta tõttu. Fotod on tehtud ammu: mälestus süstamatkast. Neid uuesti ette võttes ja suurendusi tehes paisutatakse oma tollaseid emotsioone või hingerahu leidmist ja tasakaalutaju (katsu süstas tasakaalutu olla).

Reaalne retk matkatakse hingeliselt uuesti läbi ja ehk jõutakse nii uue kvaliteedini. (See on kistud võrdlus, aga midagi sarnast räägitakse ka palverännakuist, et seal viib reaalne teekond läbi jalgade südamesse ehk hingelise tee juurde. Aga mine tea – ehk polegi kistud – küsige Kaija Kesa käest järele.) Kunst on hinge peegeldus või võrdpilt alati ja nii Kesa kui Maasik tunduvad mulle ütlevat, et polegi vaja, et kauguses paistaks tunnelisuu või tõusev päike, on igati okei, kui hinges on sigrimigri ja segadus, seda mustrit võib lähedalt uurida, kaose aktseptimises on ilu.

Kuraator Lilli-Krõõt Repnau: "Mõnes mõttes on loogiline jätk näitusele "Vabaduse Väljak", mille tegin koos Marilyn Piirsalu ja Helen Tagoga aastal 2016 samas galeriis. Siis ma alla ei kirjutanud, et olen kuraator, kuigi olin ka siis projekti algataja ja tekstikirjutaja. Igal juhul on see meie, mitte minu näitus ja minu kunstnikuambitsioonid on selle näituse puhul üsna tagasihoidlikud. Mulle meeldib märgata argiste olukordade ilu – võin ikka tükk aega vahtida mõnd põnevat varju või barokset riidekortsu. Mis on oluline nende piltide puhul, et ma ei ole neid kuidagi lavastanud, vaid lihtsalt jäädvustanud juhuslikke kompositsioone. Näituseideed keerlevad mu peas aastaid ja mõni idee kipuvad ka tagasi tulema. Viimati lugesingi üht näituseprojekti, mille olin saatnud Kunstihoonele aastal 2011 ja tundus, et peaksin ikka selle järgmisel aastal realiseerima.

Kuigi oleme õppinud lisaks erinevaid valdkondi, siis kuuest kunstnikust viis on õppinud ka graafika osakonnas. Yyhelyga tutvusin samas animaosakonnas, mulle meeldis ta nukufilmi atmosfäär ja seda suurem rõõm oli näha ta ägedaid graafilisi lehti. Kui palju ma kedagi suunan, on raske öelda, aga mulle tõesti meeldib rääkida lugusid ja näituse idee sündis ka ühest kindlast unenäost. Tondilood ka sellepärast, et jagame neljakesi, mina, Marilyn, Kaija, Helen, stuudiot Tondi tänaval. Lisaks stuudiokaaslastele osaleb ka Kadri Toom, kel oli väga äge lugu ja temaga on lausa lust koos töötada."

Niisiis võttis Lilli rääkida sõbrannadele nägemuslikke lugusid ja storytelling kasvas otsinguteks siseilmas ja piltideks.

Helen Tago marmoriseeritud, ruumilise, samas graafilise paberiplahvatuse taga on lapsepõlvelugu Männiku laskemoonaladude plahvatusest, mille tagajärjel rebis mürsukild ära kana pea. See oli aastal 1936 ja Helenil pole aimu, kas õuduslugu on ehtne või omamütoloogia, sest nende kodumaja oli plahvatuskohast kuue kilomeetri kaugusel ja vahepeal kasvas hulgem kõrgeid puid. Aga lugu on peres oluline siiani. Käivitas mälestuse, aga Lilli unenägu, kus sõbranna toob kotis inimkäe ja pakub seda söögiks.

Nüüd pakub Kadri Toom välja oma unenäo, kus Holger Loodus on muundunud libahundiks ja Eike Eplik libarebaseks. Tellib endale pinhole-kaamera (seal asendab objektiivi tilluke laseriga tehtud auk, mistõttu teravussügavus on absoluutne ja kogu pildi ulatuses ühetaoline – pildid müõjuvad unenäoliselt, kummastavalt) ja pildistabki Holgerit unehundina ja lisaks veel Loodusloomuuseumi hunditopist.

Samas Marily Piirsalu teostab kuivnõelas suure graafilise hundi (nii suure, kui pressi alla mahub ehk 70 korda 100 cm), kes altkulmu ja mornilt vaatajat põrnitsedes meenutab kunstnikku ennast. Marilyn nimetab hundi oma tootemloomaks. Kaitsevaimuks siis. Ja laseb sisemise hundi vabaks. Kas õudusjutttudest ja -unedest reaalsuse esile manamine Vabaduses vabastab hirmudest ja paineist või võib neid hoopis juurde genereerida, ei oska ma arvata. Küllap nii ja naa.

Lilli ütleb, et kureerides jäid tal realiseerimata mitmed oma kunstilised ideed, aga tore oligi tõmmata töösse terve seltskond ja täita ruum koos. Pealegi ideed kasvavad taimedena edasi ja kannavad taas uusi vilju.

Vabaduse galeriis saate aimu, kuidas ühises Tondi ateljees veedavad iidse pressi taga aega naisgraafikud – räägivad tondilugusid ja trükivad neist pilte. Minu jaoks on vahelduseks tore vaadata puhtalt esteetilist ja igasugu sotsiaalpoliitilistest sõnumitest vaba kunsti. Taoline on muutunud üha haruldasemaks ja on Lilli-Krõõt Repnau nägemus voltidest Autor: Lilli-Krõõt Repnau meeldetuletuseks, et mõni asi võib olla lihtsalt hingeline ja ilus.

Lilli-Krõõt Repnau kontsert ja vestlusõhtu koos kunstnikega Vabaduse galeriis

19. detsembril kell 17.