Baar - koht, kus müüakse leti ääres joovastavaid jooke ja mõnikord leitakse nii ka paariline.

Anton Hansen Tammsaare, kes kirjutas suurepärase teose "Kaks paari ja üksainus", külastas kohvikuid harva - baare tollal vist polnudki - ja sai teemasse süveneda vähe. Ometi tundus siis juba paaritumise teemat hästi valdavat. Ütleksin - par excellence. Kõik need võitlused Kõrbojal ja mujal käivad valdavalt ikkagi paaritumise ümber.

Ja häda kõige selle juures võis olla just, et polnud baare.

Kui Kõrbojal olnuks baar, kas Katku Villu oleks end maha lasknud?

Tõsi, Vargamäe lähedal oli kõrts, aga sinna sõideti pühapäeviti. Kui aga kahe talu vahel oleks olnud baar!? Siis poleks Pearu pidanud pikalt laulma lugulaule Andrese Krõõda heledast häälest, aga võinuks Andresega sõrmkooku vedada talutööde vahel. Kui oma töid tehes vahepeal baari ei saa, aga saad vaid pühapäeval, hakkad paarituma sellise tramburai saatel, et pärast ei jaga seda mitme kreisi kohtud ära.

Seega paaritumine olgu ontlik ja jumalale meelepärane. Selleks ongi armas jumal meile uuemal ajal paigutanud kiriku lähedale ka baare. Näiteks Tallinnas on Jaani kiriku kõrval (kus peab jutlusi ülihea pastor Jaan Tammsalu) - Viiralti kõrts, kus ei saa vist tänapäeval õiget absinti, nagu sai Viiralt Pariisis, aga võib paaritumisüritusi siiski teha ja siis viia paaritatu ehk valges kleidis ka kõrvalhoonesse Jaan Tammsalu altari ette.

Korra oleksin seda peaaegu teinudki. Paraku tuli pohmell vahele.

Seega võivad ka baar ja paaritumine vahel vastuollu sattuda. Lähed baari ja loodad paarituda, aga tulemuseks on mingid teised paarid ja üksainus üksi nagu Tammsaarel.

Avastasin äsja, et olen kogemata vanemaks saanud, kui kirjanikud, kes on mu lemmikud ja kes vist ei külastanudki baare nagu mina. Sest siis baare veel polnud leiutatud.

Tahaksin teha edetabeli, kui palju on eesti kirjanikel lapsi. Ise jääksin seal kuhugi keskpaika. Mis ongi ju hea soe koht olla. Sest keskmised on need, kes koju tulevad, paaritugu ükstapuha kus baaris.