Peeter Sauter: Luulekardinal tigu
Peeter Sauter kirjutab värskes Sirbis, et Airis Erme on end luulest läbi immutanud ja nõristab nüüd uut tõmmist nagu ravim- ja maitsetaimeteed.
Helvi Jürisson esitles oma 90. sünnipäeval raamatut "Mida tähed räägivad". See on küll lasteraamat ja osaliselt proosas, aga ikkagi paneb mõtlema, kes ja kui palju jaksavad ja viitsivad meil rütmis-riimis luulet kirjutada. Mul tuleb viimatisena meelde Joel Sanga "Tulge eile meile". Ja siis tuleb veel meelde nukker poolaasta, kui pidin kogu aasta jooksul ilmunud luuleraamatud läbi lugema ja neist kirjutama. Siis sain aru, et luulekunsti kaks kvalitatiivselt vastaspoole otsa on väga sarnased: mõlemad on riimis ja rütmis.
Jah, riimi ja rütmi abil tehakse nii kitši kui ka kaunidusi. Paksus epigoonlikus pusas on enamasti varjul mõni vahva vemmalvärss ja parimgi poeet ei suuda alati vältida kulunud kujundit ja väsinud riimi. Ega noid häid eesti keeles üleliia palju olegi ja kui keegi on mõne uue avastanud, siis hüütakse hosianna, aga uusi leiab enamasti vaid uudissõnade riimimisest, mida toosama Sang usinalt ka harrastab.
Airis Erme tuli sel aastal põmdi välja korraga kahe vana kooli stiilis värsikoguga, mil mõlemal krapsakas pealkiri: "Räägime homme" ja "Tiibadega tigu". Mul on teooria, milline on hea pealkiri. Sõnad pealkirjas peavad olema lihtsad ja tuttavad, ent üllatavas põhjendatud seoses. Kasutada võib ka tuntud fraasi või motiivi, aga siis väheke väänatud kujul, nagu Hando Runneli "Vee peal käimine keelatud" näiteks. Eriti hea, kui peakirja üks tähendus jõuab kohale kohe, aga teine laheneb puändina luulekogu sees korra veel. Ja sellised Airis Erme pealkirjad just ongi.
Olgu. Aga luuletekstid, kuis need on?
Airis Erme tekstid seisavad meie luulehiiglaste õlgadel. Doris Kareva on Erme tekste trükki toimetanud ja mõneti justkui ristiema ning Kareva luulenõkse on Erme tekstides rohkesti. On lakoonilisi nappe värsse elliptiliste õhuaukudega ja siiretega või isegi hüpetega järgmisse salmi. On loetelusid, mis loovad meeleolu ja viivad üldistava pildini. Motiiv, et luule kirjutab end autori kaudu ise (kujuta ette / kujundid ongi mu elu … vaid luule / kirjutab mind) ning autor ei kirjuta mitte luulet, vaid reaalsust (kirjutan / lauale roosi, / ja koogi / ja ingveritee), toob meelde Kareva sõnad: "Kuidas ja kust luuletus ilmub, seda mina ei tea, aga on luuletusi, mis ongi algusest peale valmis."
Airis Erme luulekogudes kohtab nii sisus kui ka vormis palju Betti Alveri allusioone. Näiteks personifitseeritakse abstraktseid nähtusi. Kui Alveril sahmerdab rõõmu poeg Tuju, siis Ermel: Põmaki. / Põrutas uksele tüli. / Sees juba oodati avali süli. Poeetilisi loetelusid on ka Alveril. Erme: kappidest kingi / ja kirgede kausta, / moest läinud mantlit, / roostetand kääre, / määrdunud ranti / varruka äärel … Loetelusid on muidugi paljudel.
Leidsin sarnasusi ka Jaan Kaplinski, Karl Eduard Söödi ja isegi Gustav Suitsu luulega. Teistsuguse lugemusega lugejad leiavad veel hulga uksi vanemasse ja uuemasse eesti luulesse. Erme on end luulest läbi immutanud ja nõristab nüüd uut tõmmist nagu ravim- ja maitsetaimeteed.
Ah et millest see "kardinal" arvustuse pealkirjas? See on Ermel väike nali: Olen / hall kardinal / jalutav kärbes. Ainult nali? Ei mina usu. Erme astub, pea püsti, otse parnassile.
Toon ära oma lemmikmotiivi Erme luuletusest "passiivagressiiv": midagi ei saa nõuda / miski ei ole sama / just nagu postiljon teele / oleks kaotanud teate / öeldes / mis teha / läks meelest / ise otsima peate. Miks see mulle nii väga meeldib, et postiljonil on mulle teade, aga ta on selle muretult ära kaotanud ja ütleb, et vaadaku ma nüüd ise edasi?
No selles on justkui eluõpetus või -kokkuvõte ja heal juhul ehk ka võti Erme luuletuste juurde. Midagi Ermel meile teatada paluti ja midagi natuke on tal ka meeles meile edasi öelda, aga vist, jumal paraku, on suur osa sõnumitest läbi sõrmede pilvedesse pudenenud ja vaadaku me nüüd ise, kus nood maha sajavad. Ja püüdku üles leida.
Toimetaja: Rutt Ernits
Allikas: Sirp