sa olid mu elu

ma ei teadnud

et kellegagi saab nii

kokku kasvada

nii kokku kuuluda

sa olid mu elu

me ladusime oma armastuse

raamatuvirnadeks

ja tegime tast kassikarja

me ei osanud vahel enam

teistega rääkida

nüüd on see muutund

sulle vist eriti: mina ikka

veel ei oska rääkida

aga ma püüan

juba tuleb häält mu käredast kõrist

sa olid mu elu

õpetasid mulle nii palju asju

kuidas näha sind ja seda

maailma: ja õpetasid mind

vaikima ja teenima

ma olin enne ehk olnud kristlane

kunagi aga ma ei mõistnud lõpuni

seda kui bob dylan laulis

you gotta serve somebody

sa olid mu elu ja siis

mingil hetkel sai see

sinu jaoks otsa: ju sa said

siis suureks – mina ei saand

meie poisid – meie jäämegi

peeterpaanimaale kadund poisteks

ja ma olin rohkem peeterpaan kui

ta ise iganes

kõigi oma poolikute jägermeistripudelitega

sa olid mu elu ja ma lasin

ennast sinna langeda nagu

pehmesse patju täis voodisse

ja uskusin et see kestab igavesti

ja isegi nüüd

isegi praegu

on see nii valus

et toob mind hetkiti teadvusele

ja ma kardan

et sa oled ikkagi mu elu

ekstaole

ekstaole

oleks ta eks

ainult nii

aga asjad pole kunagi nii

nagu meie tahame

isegi kui see polnud muinasjutt

isegi kui ma seekord ei valetanud

ja sa olidki mu elu