Jürgen Rooste. Jazz – vabaduse ja ihkamise definitsioon ({{commentsTotal}})

Jazzkaar festival
Jazzkaar festival Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Jazz on uus punk, kirjutab Jürgen Rooste tänavuse Jazzkaare muljete tuules.

Su ees mürgeldab puhas vabadus. Vabaduse definitsioon. See on korraga rahutu ja meeletu, ei püsi purgis ega paigal, liigub maailma servast teise ühe hetkega, ja samas on see lüüriline, õrn, poeetiline, leebe. See on kõik, mis sa oled igatsenud. See on džäss. Jazz, ütlevad nad nüüd. See teeb korraga kurvaks, rahutuks ja rõõmsaks ning tuletab meelde kõike kadunut ja ilusat ning paneb hinge värisema-värelema selle ees, mis tuleb. Jah, jazz on uus punk. See pole ehk universaalselt nii, aga mu elus küll.

Nii et Jazzkaar on mu üks lemmikhetk, igal aastal. Üks selline aegruumis laiali valguv, püsimatu, imeilus hetk.

Ambrose Akinmusire tõi endaga newyorgilikke vaibe. See tähendab korraga rahutut-meeletut pulssi ja imeilusat melanhooliat. Võib-olla maailma ägedaim trompetimängija hetkel. Täitsa oma heliruumis, mängulaadis. Neli meest suhtelises staatikas, publikuga verbaalselt pea suhtlemata, ja ikkagi õhk väreleb, nagu rabeleks kõik, kisuks lendu. Jah, need on eri stiilid, mõni vestab publikuga, ongi jutuvestja. Akinmusire on muusikavestja. Tema räägib oma lood läbi kummalise silindri, veidras, õhuvõbelusest tabatavas keeles.

The Bad Plus – samuti New Yorgis elutsev trio – rääkis samal õhtul hoopis teist keelt: see on üks meeldivalt intelligentne džässpunt. Kõik mehed kirjutavad lugusid, ja nende maailm on kuidagi poeetiline, pildiline. Väga põnev on kuulata, kuidas nad seda üles ehitavad ja see ülesehitus hakkab kuidagi ise peas kerima mingit filmi. Iga lugu oleks nagu omaette lühifilm. Ühesõnaga – mu jaoks vähemasti sünesteetiline grupp.

Kuidagi väga energiaalselt ja pildiliselt mõjus ka esmaspäeval Rahva Raamatus pop-up kontserdil nähtud Lauri Kadalipp Social Jazz (Lauri Kadalipp, Allan Järve, Kirke Karja, Tõnu Tubli). Ma saan täiesti aru, miks talle parima noore jazzmuusiku auhind anti – see muusika on totaalne rännak, viib kuskile iseenda sisse laamendama, ulguma, ümisema, ihkama-vihkama, leppima ja unistama.

See pani mõtlema: kui pea igal aastal olen ma avastanud endale Jazzkaarelt mõnegi uue lemmiku – siis väga tihti ei tee nad otse džässi (muidugi, muusika ei vajagi silte, me ei kuula miskit ju sellepärast, millise sildi alla ta pannakse, või kui – noh – siis elustiili osana, et ma olengi punkar, sina räpimees jne). Näiteks mõni aasta tagasi siia põiganud lõunaosariikideplikad Larkin Poe, keda ma tänini üle päeva kuulan, teevad ikka bluusi ja rokenrolli. Aga tänavu on puhas džäss mind põrgulikult enda külge köitnud. Ma tean, et viimastel päevadel tuleb mitu teist masti esinejat ka. Aga nendest uue nädala alguses.

Siiski, esimesel õhtul tegutses Romare, kes mürgendanud DJ-na boiler room'ides maailma pealinnades – ja see kõlas nagu tulevikumuusika vanadest ulmefilmidest. Elektroonika koos pärispillidega, džäss ja plaadisämplid tantsurütmides. Ma arvan, et ma käiksin ööklubides tantsimas, kui sääl oleks meil päris sedalaadi DJ-d ja tantsumuss. Aga harva, harva.

Ja siis, 26. aprilli õhtul, tuli mu ellu Sons of Kemet. Kuidas ma seda kirjeldan? Nad teevad tantsumuusikat, mis sõidab üle nagu the Prodigy parimad palad – kaks trummikomplekt, tuuba, saksofon ja lõputu möll. Sekka sumedat jazz-õrnust. Theon Cross – hull tuubamängija, kes suudab sel pillil mängida lõputut rütmilist bassi ja siis kütta meeltesegaduseni ilusaid jazzsoolosid – saab seni sel festaril mu lemmikpillimehe tiitli.

Pärast Sons of Kemetit (kemetism on muide vanal egiptuse usundil põhinev uuspaganlik koolkond) oli hing nii üleval, et tõesti saigi kuulata ainult Mauno Meesiti Trio moodi totaalset sumedust, täiesti teise äärmuse emotsiooni. Kui nad vihmalaulu tegid, ütles üks vanem härra mu kõrval, et nüüd nõiuvad küll vihma välja. Ja kui ma siis viimasele trammile tõttasin, sadas tõepoolest.

Võlukunstist rääkides, kui ma olin noorem poiss ja imetlesin kangesti naisi-loojaid-kunstnikke (Billie Holiday vaimustas mind juba varateismelisena, Elo Viidingust sain ma vaibi, miks üldse olla luuletaja jne), siis tundus kerge mõte jagada nood naised kuidagi nõidadeks ja haldjateks (olen kohanud ka kõiksugu muid mütoloogilisi olendeid, vähemat ma kunstnikelt ei eeldakski). Noorele mehele on kõik maailmas kuidagi kergem. Aga aja jooksul olen ma aru saanud, et muidugi on tegemist enamasti nõidhaldjate ja haldjasnõidadega, nt viiuli ja luuperiga Hannah Epperson Kanadast – justkui ka leebe nagu öö, aga viis, kuidas ta publikuga rääkis ja ta laulutekstidki on kaunilt ninakad või veidi kiuslikult nukrad. Samas kontrabassist Elena Andrea Wang Norrast jääb mu jaoks sinna haldjamaailma poolele. Ta muusika ja tekstid on pehmemad, ohutumad, aga samas, kui nad bändiga koos instrumentaali kütsid, tuli sinna ikkagi mingi kaunis ja tume energia sisse. Eks see jazz ole mingis mõttes ju ka must kunst.

Voorand-Koikson-Sooäär-Daniel esitasid koos Tallinna Filharmoonilise Kammerkooriga kava "Tormis jääb" – ja Tormis on võimas ka n-ö originaalis (koor ja "bänd" võtsid vahepeal n-ö dialoogivorme, mis kasvasid ka ühismölluks – aga see võimaldaski jälgida Tormise ja töötluste pinget). Duo Sooäär-Daniel on aga nähtus omaette. Nende improd ja kütmised – rajurokk ja siis järsku miski mikeoldfield'ilik tunne ja bluusimised – paremaks minna ei saa. Koikson. Üks kõige imelisem ja helisevam hääleke.

Aga ma ei saa midagi teha, ma olen lummatud iga kord, kui Voorand oma nõiakäigu sisse lükkab. Sa näed seda hetk enne ta naeratusest või grimassist, kuuled kiunatust või madalat jörinat. Näed, kuidas ta nõiduma hakkab, seda lugu kurale ja hüvale juhtima ning pallitama, Voorand ei ole mu üks lemmikmuusik mitte Eesti mõttes või džässi mõttes, vaid üleüldse, noist elus nähtud-kuuldutest. Oot, tema on vist ikka nõid? Või haldjasnõid? Pagan sellest enam aru saab.

Nüüd paraku pean tõdema, et ma tahan väga seda plaati kuulata. Tormise pärast, aga nende nelja hullukese pärast eriti. See on tõestus, et maailma parim asi asub sageli siinsamas, me käeulatuses.

Jah, ikka peab hulkuma ja ekslema. Mulle väga meeldib ka funkil end läbi raputada lasta (nt Siim Aimla Funk Band on üks ägedamaid uusi asju, kuigi olen vaid korra neid kuulnud). Aga mulle ei meeldi, kui lavalt kutsutakse intensiivselt oma tagaotsi või muid seksualiseeritud kehaosi võbistama või hööritama. Shake it, shake it, baby! Proovin seda tulevikus mõnel oma luuleõhtul ehk. Aga igatahes võbiseb ja hööritub õige mussi järgi kõik ka ise. Shake what ya mama gave ya! Elu on lühike ju. Miski peab raputama.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: