Teinud mullu valikkoguga "Ühe inimese elu (pooleli)" oma luuletajateel mõttelise vahepeatuse ja vaadanud tagasi läbitud kilomeetritele ehk pooleteisekümne aasta jooksul kirja pandule, viskab Kalju Kruusa värske värsiraamatuga "Kümme kükki" koti uuesti üle õla ja läheb edasi. Tegelikult on ta juba mõnda aega rännanud: uus kogumik sisaldab luuletusi alates 2010. aastast. Nagu alapealkirjas osutatud, on algupärased tekstid siin taas vaheldumisi tõlgetega.

Kruusa jätkab tuttavat rada mööda. Suur osa tema originaalloomingust käib "Kümnes kükiski" mõiste "argiluule" alla. Selle on luulekogu "ing·veri·tee" (2013) arvustuses lahti seletanud Rebekka ja Miikael-Aadam Lotman: "[Kruusa värssides] avalduv argisus pöörab [---] arusaama luule "sügavast omadusest" pea peale; tühiasjad ei kujuta tähendusloome toorest materjali, mille alusel viidatakse üldisele tähtsusele, vaid hoopis terminus ad quem'i ehk seda, millele luules osutatakse. Sõnad annavad sealjuures m ä r k u lihtsatest tõikadest, mis moodustavad tegelikult nii luuletaja kui lugeja elude pärisosa."¹ Kruusa kirjutab mähkmetest ja lapsevankritest, söögitegemisest ja ujulakülastustest, rahamuredest ja loomevaevadest – igapäevastest, ent, või õigemini, just sellepärast elulistest asjadest. Täpse sünnipäeva ja -kohaga tähistatud ning ajaliselt järjestatud tekstid annavad "Kümnele kükile" ehk rohkem kui ühelegi teisele Kruusa teosele poeetilise päevaraamatu ilme.

Luulekogu keskne teema on isadus. Kruusa jälgib oma tütre Meeli sirgumist "pooleaastasest pisikesest piimatootest / oma esimese / kübekese kyrvitsa ja ahjuyuna lisandiga" (lk 14) rüblikust koolieelikuks, jäädvustab tema mänge ja jonni ning lapsevanemaks olemise rõõmu ja valu. Väike Meeli pole seejuures ainus, kes läbi luuletuste kasvab. Ka Kruusa ise areneb, muuhulgas paneb tütre sünd teda ümber mõtestama oma suhet kodumaa ja maailmaga laiemalt: "varem ma kuidagi laperdasin ja logisesin / läksin lappama / mingi loks mingi lŏtk oli sees / praegu olen kindlalt / kinni naelutatud // elu on paigal / elu on paigas" (lk 109). Laps ei too isa ellu üksnes palju uut, vaid sunnib ka vana värske pilguga vaatama.

Eelnevast võib jääda mulje, nagu kirjutaks Kruusa valimatult kõigest, mis pole aga kaugeltki tõsi. Ta püüab paberile igapäevaelu kirkaid hetki, momente, mil argine paistab äkki erakordne: "midagi on elamises vahel / tajutavalt erilist / see ilmub tavalise elu keskel / tavalise aja kestel / [---] / ja järsku joonistub üks lĕik hetkede jada / kuidagi ajast välja / kuidagi tavatult selgeks" (lk 100). Nii muutuvad tähenduslikuks näiteks rongi unustatud kinnas ja selle edasisest kulumisest pääsev paariline, mida vaadates meenub autorile äkki tema noorelt surnud vend (lk 71–73). Või hetk, mil isa avastab, et lapsuke on juba päris suureks kasvanud: "Pisitütre kŏrval hiidnaiseks osutunud elukaaslane / on märkamatult / tavamĕĕtudesse taandunud" (lk 118).

Kogumikku mahub ka üksikuid looduspilte ja veidi ühiskonnakriitikat, samuti enesevaatlust ja -analüüsi ning mõtisklusi ajast ja luulest. Eriti väärivad esile tõstmist just seotud kõne olemust vaagivad tekstid. Kruusa võrdleb värsse lumega: "luulehelbed tekkivad / inimkogemuse / kristalliseerumisest / sõnade ja lausete kujule / ja saavad luule / vormis ainulaadseks" (lk 8). Veetilgakesed, millest lumi tekib ja milleks varem või hiljem tagasi muutub, on see-eest kõik ühesugused, mistõttu on luulehelbedki hästi õrnad: "aga lugeja käes / võivad nad sulada / kuna inimkogemused / on väga sarnased" (ibid.).

Kuid nagu kondenseerunud veeaur pole sama mis lumesulamisvesi, ei ole ka tahenenud ja uuesti üles sulanud luuleaines oma algkujuga päris identne. Mis tahes kirjutise iga tõlgendus on teataval määral meelevaldne ning mida kujundlikumat keelt on kasutatud, seda hõlpsamad on tekkima vääritimõistmised. Mõni tekst võib sootuks suletuks jääda. Kruusa kurdab: "Jaapani luuletaja Isikawa Takuboku / pidi sada aastat tagasi / et ta naine ja ema ta sirgeldisi lugeda ei oskaks / [---] / "Latina kirjas päevikkut" pidama / tänapäeval on asjad lihtsamad / piisab lihtsalt / tavalist luuletust kirjutamast / vŏib isegi raamatu avaldada / vŏib täiesti kindel olla / et siseheitlused jäävad / teiste silmade eest / kaitstuks // saladused tasub / luuleks vormistada / luule ongi oma murega / üksi olemine" (lk 64). Tema enda loomingugi kontekstis tähendab püüd lihtsuse poole harva täielikku läbipaistvust; vastupidi, rohked viited, vihjed ja teravdatud huvi keele vastu muudavad Kruusa tekstid mõnikord äärmiselt kihiliseks.

Nii ei puudu uusimastki värsikogust humoorikad sõnamängud. Vahel teeb Kruusa otsekui möödaminnes mõne viguri, näiteks luuletuses "avalikust raamatukogust", kus leidub rida "oma kăige paremate tanikawatsustega" (lk 50) või katkendis "olen iseenda taandanud / enda tühistanud inimene / olen kăik saavutanud / loobumise hinnaga // vorstiviiluta / vŏileiva hinnaga" (lk 52). Sellele lisanduvad puhtalt kalambuuridele üles ehitatud lühipalad, nagu "mu valulävi pole kunagi varem nii madal olnud – / ta on lävimise käigus / madalamaks tallutud" (lk 18), "viin ja nali – / vŏta üht ja viska teist" (lk 95) ning "aja surnuks löömiseks / kärab hästi ajaleht" (lk 103). Sõnu uuritakse samasuguse lusti ja imestusega nagu argielu pisiasju, tundes rõõmu sellest, mis tavaliselt tähelepanuta jääb ning tajudes ühtlasi tarvidust see nähtava(ma)ks teha. Kruusa tuletab lugejale meelde, et elu ja keel on ka oma kõige argisemal kuju palju rikkamad, kui esiti tundub – küllust tuleb vaid osata märgata.

Lisaks Kruusa originaalloomingule sisaldab "Kümme kükki" hulka välisluule eestindusi, kusjuures vaid kaks autorit on esindatud rohkem kui ühe tekstiga (jaapani kirjanikud Tanikawa Shuntarō kahe ja Kuroda Saburō kolmega). Enim on tõlkeid hiina, jaapani ja ameerika valdavalt 20. sajandi luulest. Autorite seast leiab maailmakirjanduse klassikuid (Seamus Heaney, Octavio Paz, Robert Frost, Thomas Hardy, Hermann Hesse), ent suurema osa moodustavad eesti lugejale vähetuntud või tundmatud nimed.

Tõlkeluule valik on kirju: siin on loodus- ja argielukirjeldusi, Ida filosoofiast kantud värsse, mõlgutusi poeesiast, inimloomusest ja -kehast ning kaduvusest. Kokkulangevused Kruusa omaluule teemaderingiga on ilmsed. Erinevusi esineb tekstide stiilis ja tonaalsuses, tõlgete seas on enam lüürilisi ja minoorse kõlaga värsse. Disharmooniat siiski ei teki – raamatusse võetud autorite näol on tegu, nagu rõhutatakse teose tutvustuses, Kruusa "sugulashingedega", mispärast kõneldakse pigem koos ja kokku kui üksteisele vastu. Kruusa ei pelga teistelt kirjanikelt laenata, vahel neid isegi matkida (vt nt lk 29–30).²

"Kümme kükki" ei paku suuri üllatusi ega määratle kaljukruusalikkust ümber. Pigem joonistub tema nägemus ilmast ja asjadest iga kogumikuga aina selgemini välja. Kruusa ei ürita maailma muuta ega end selle eest peita, vaid kulgeb rahumeeli eluga kaasa. Ta keskendub väikesele ja sageli esmapilgul vähetähtsale, mis tegelikult moodustab olemise põhiosa. Teise nurga alt uudistatakse ka keelt, mida tavakasutuses iseloomustab samuti tihtilugu pinnapealsus. Tõlkidagi eelistab Kruusa, olgu siis teadlikult või mitte, marginaalsemaid autoreid või kuulsate kirjanike vähemteatud tekste. Ta on argiste asjade ja olevikulise olemise poeet, varju jääva valgustaja.

Ainest on sellisel luuletajal lõputult, iseasi, kui kaua on nii võimalik enda ja eelkõige tujuka, alatasa uut ja põnevat ihaleva publiku huvi üleval hoida. On Kruusa värsid üldse seesugustele kärsitutele lugejatele? Või mekivad need vaid tema mõttekaaslastele? Kruusa sunnib üha kasvava hulga asjade ja aiva harilikumana mõjuva maailmaga silmitsi seisva raamatusõbra peatuma ning järele mõtlema, mida ta õieti luulelt, aga ka kirjanduselt üldisemalt tahab ja vajab: kas abi ümbritseva selgitamisel ja seletamisel, oskust igapäeva väärtustada või hoopis puhkust sellest? Isegi kui ta peaks leidma, et Kruusa looming ei vasta tema ootustele ja soovidele, on ta "Kümme kükki" kätte võttes end ja maailma natuke paremini tundma õppinud ning kas see mitte polegi tegelikult kunsti peamine eesmärk?

¹ Rebekka Lotman, Miikael-Aadam Lotman "Üks imetleb kuud, teine imeb näppu". – Keel ja Kirjandus 2014, nr 4, lk 304–308.

² Vt samal teemal pikemalt Alari Allik "Igavese ahelluuletaja tagasitulek". – Vikerkaar 2013, nr 7–8, lk 139–143.