Juba eelmise nädala "Suvelugemine" lõpes luulesoovitusega ja siit ka jätkame. Luulet tuleb tõesti lugeda. Juba kasvõi sel põhjusel, et luulet meil on. Aga erinevalt vanast anekdoodist, mille sisu ei maksa ümber jutustada, on meil luulega nii, et esiteks teda tõesti on ja on kohe palju. Aga teiseks on ta ka hea. Ja kolmandaks on luulel veel see hea omadus, et kui jutt ei käi just suurtest antoloogiatest või koguteostest, on raamatud valdavalt pisitillukesed – kõlbavad taskusse või rannakotti panna ning neid võib lisaks enamasti jupikaupa ja suvalisest kohast alustades lugeda.

Aga mida siis lugeda? Muidugi võib alati alustada klassikast ja siinkohal sobib meenutada, et tänavu detsembris möödub 115 aastat Juhan Liivi surmast.

Kes aga tahab lugeda värskemat luulet, siis sellest puudust ei tule. Tänavuse aasta esimesel poolel on juba avaldatud terve hulk väga mitmepalgelist kodumaist poeesiat. Ilma naljata võib öelda, et leidub midagi igale maitsele.

Kohe aasta alguses andis kirjastus Jumalikud Ilmutused välja Lauriito Meriloo kogumiku "Q ja tähed", kusjuures sõna "kuu" asemel on "kuu-täht". Raamatu alapealkirjaks on märgitud "Primitiivne emohala" ja sellega tahab autor ilmselt kuidagi pisendada või kergendada tõika, et siin teoses polegi koos poeet Lauriito luuleringkondades kurikuulsaks teinud ropp- ja rõvevärsid, vaid täiesti kena ja ilus armastus- ja mõtteluule. Loen kohe ühe ette:

MÜÜTILINE

Neil moiradel on

ilukarva suled

ja tuleviku tüüpi terav küüs.

Võib anda kõik.

Küll karistuski tuleb.

Piin. Ahel. Maks. Ei lohutust ses süüs.

Nii et veelkord – Lauriito Meriloo "Q ja tähed" on igati meeldiv üllatus. Tekstid pole valdavalt liiga pikad, kogu mõjub terviklikuna ja on tore lugemine.

Kellele säärane suund meeldib, siis kindlasti ei tohi jätta lugemata Kaur Riismaa värsket kogu. Pealkirja "Kogemata" kandev raamat on tõeline kunstiteos. Jan Zavitski maitsekate kõvade kaante vahele peidetud sisu on kujundanud luuletaja ise ja teinud nii maitsekalt, et raamat moodustub tõelise tervikkunstiteose. Leheküljed on erivärvilised, mängitud on tüpograafiaga, nii et tekst ja viis kuidas see on esitatud, on kohati võrdse tähtsusega.

Nagu Riismaale kombeks, moodustuvad filosoofia, enesetunnetus, kerge huumor ning elu ja igapäeva kommenteerimine mõnusa ühepajatoidu. Lugeda on korraga kerge ja huvitav, lõbus ja mõnus.

Et see jutt aga liiga maskuliinseks ei jääks, siis kindlasti väärib märkimist ka Katrin Väli tänavukevadine "Sugulane". See kogu on kahe eelmainituga võrreldes ehk tõsisemgi, aga vahel peabki luule tõsine olema.

Tõsine ei tähenda siiski süngust. Lihtsalt Katrin Väli on autor, kes süveneb luulesse suure põhjalikkuse, keeleteadlikkuse ja -tundlikkusega ega jäta midagi juhuse hooleks. Teemadering kogumikus on hästi suur – kassidest universumini – ning paljud tekstid vihjavad kirjandusteostele ja kultuuriloole ning pakuvad kindlasti lugemis- ja kaasamõtlemisrõõmu just nõudlikumale lugejale. Samas ei tähenda see raskepärasust. Pigem isegi vastupidi. Katrin Väli 60-leheküljeline "Sugulane" on vägagi õhuline raamat ja selle näiteks kogumiku üks napisõnalisemaid tekste:

AGA OLLA NÕEL

olla nõel

veres

veri ümberringi

miks mitte

ja just

Nüüd jõudsin mainida ära ainult kolm uuemat luuleraamatut, aga saateaeg saab juba otsa. Tegelikult nii ikka ei saa, sest tänavu on ilmunud palju muudki. Nii soovitan kuulajatel endal otsida raamatupoest või raamatukogust üles veel näiteks Villem Valme tilluke teos "Öömüük aknast", mis on autori teine luulekogu pärast 15aastast pausi, samuti on tähelepanuväärne Kalju Kruusa mahukas, 128-leheküljeline "Kümme kükki". Kes ihaleb aga midagi hoopis muud, siis natukese aja eest sattusin lugema möödunud aastal EKSA kirjastuses avaldatud, Igor Kotjuhi koostatud Boriss Baljasnõi valikkogu "Vihmade varjus", mis sisaldab Ukrainast pärit Eestis elava poeedi loomingut neljast aastakümnest mitme erineva tõlkija eestinduses.