Sel suvel tuleb võtta vabalt! Nimelt pole järgneva kümne suvelugemissoovituse eesmärk virutada kallile kuulajale tellisekujulise raamatu või raamatukujulise tellisega vastu pead. Ei-ei! Soovitusi jagades pean siiski silmas seda, et suvi rõõmude aeg, et lugemine on vaid üks paljudest võimalikest tegemistest ning on vähe neid, kes plaanivad suvel mattuda tõsise raamatuvirna alla ning tegeleda ainult lugemisega. Selliseid on, aga nemad leiavad oma raamatud kindlasti ise ja ilma soovitusteta üles.

Nõnda on "Suvelugemise" mõtteks jagada sedalaadi soovitusi, mis võiksid olla väike boonus näiteks rannas või võrkkiiges lesimisele. Samuti tahan soovitada teoseid, mida on mõnus reisile kaasa võtta. Või lugeda pargipingil. Või ka söögi kõrval. Tean, et mõnes peres peetakse viimast tegevust ebaviisakaks, aga tean sedagi, et ka nendes peredes ometi vahel loetakse söögi kõrvale.

Nii et lugege, kus aga endal mõnusam ja vabam!

Ja olgu veel öeldud, et katsun keskenduda kodumaisele kirjandusele.

Niisiis.

Nagu öeldud: sel suvel – ja ka kõigil teistel suvedel – tuleb võtta vabalt! Ja mis oleks parem viis ennast vabasse ja mõnusasse olekusse viimiseks kui lugedagi suvest. Suvest on ju kirjutatud palju. Ja siinjuures ei pea ma silmas Oskar Lutsu romaani "Suvi", sest – olgem ausad – see ei aita küll vabalt võtmisele kaasa. Tegu on ikkagi sümboolse pealkirjaga ning kuigi ma kindlasti ei keela kedagi lugemast väärikat klassikat, mõtlesin teoseid, mis tõesti räägivad suvest.

Tõsi, suvest saab kirjutada väga erinevalt. Seda teksti kirjutades libises mu pilk üle raamaturiiuli, kust vaatas vastu Malcolm Lowry "Vulkaani jalamil" (tlk. Erkki Sivonen, Eesti Raamat, 2009). Modernismi klassika. Ehk maakeeli öeldes: raske lugemine. Raamatu tegevus toimub Mehhiko suve põrgupalavuses ning "Vulkaani jalamil" räägib kõige jubedamat sorti alkoholismist. See pole vist ka päris see. Pole nagu suvekirjandus. Mehhiko palavusest on võib-olla mõnus lugeda talvel.

Seevastu ilmus tänavu kevadel üks tõeline suveks valmistumise raamat – Piret Tali "Minu Pärnu" (Petrone Print, 2018). Samahästi võinuks teose pealkiri olla ka vana hea kirjanditeema "Minu suvi". Nimelt kirjeldab Tali oma kodulinna Pärnut, teeb seda südamliku põhjalikkusega ning üsna kiiresti selgub igale lugejale, kuidas Pärnus keerleb kõik suve ümber. Talvel ja kevadel valmistutakse suveks, suvel teenitakse selle arvelt elatist ning sügisel puhatakse suvest välja. Selge see, et nii-öelda etnograafilises mõttes kõige põnevam osa raamatust on see, kus Tali selgitab pärnakate eluolu sügisel, talvel ja kevadel, kuid ometi ka see puudutab suve. Elik – Pärnu puhul näib ka suve puudumine olevatki just see: mitte sügis, talv või kevad, vaid aastaaeg, mis pole suvi. Niisiis on tegu igati sobiva raamatuga, mida näiteks just Pärnu rannas lugeda. Mitte ilmaasjata pole Tali raamatu alapealkiri ju "Suvitajaks saamine".

Aga mitte kõik inimesed ei veeda oma suvesid Pärnu rannas ja mitte kõik inimesed ei armasta sedalaadi kirjandust. Nendele soovitan hoopis Tõnu Õnnepalu teoseid. Mitte kõiki ja kindlasti mitte viimast. Eelmise aasta lõpul ilmunud "Valede kataloog. Inglise aed" (EKSA, 2017) on muidugi suurepärane raamat, aga esiteks on ta pea nelisada lehekülge paks, teiseks pole see raamat, mida saaks vabalt võtta või mis võtaks ise lugejat vabalt. Las jääda teiseks korraks. Pigem vihmaseks sügisõhtuks.

Praegu soovitan hoopis üht juba 2009. aastal avaldatud Õnnepalu teost – luulepäevikut "Kevad ja suvi ja" (Varrak, 2009). Lehekülgi on raamatul küll 189, kuid teos on formaadilt väike ja tekstigi on lehekülje kohta vähe, nii et just mõnus suvise meelisklemise raamat.

Kellele sedagi on liiga palju või kelle jaoks Õnnepalu tekst on liiga mõttetiine, siis kirjastus Tänapäev andis välja toreda koguteose "Verbaarium", mis koondab endas omaaegse huumoriajakirja Pikker kalambuure aastatest 1985–2001. 187 lehekülge lühimas formaadis keelehuumorit ja killurebimist rohkem ning vähem tuntud autoritelt. See ei tohiks küll ka rannas lebades olla liiga kurnav materjal.

Kuulmise ja lugemiseni.