Sel suvel tuleb lugeda krimkasid. Muidu loevad krimkad sind! Selle lausepaariga pean silmas tõsiasja, et krimkasid ilmub meil palju. Üha rohkem. Ja ka kodumaised autorid on asunud neid vähemalt viimase viie aasta jooksul kirjutama rohkem ja ka paremini.

Iseenesest on ju Eesti krimikirjanduse ajalugu väga vana. Kui esimene Eesti romaan, Jaak Järve ajaloolise sisuga "Vallimäe neitsi" ilmus 1885. aastal, siis juba järgmisel, 1886. aastal sai Eduard Vilde valmis jutustusega "Musta mantliga mees", mida peetakse Eesti esimeseks krimilooks. Tõsi – on küsitav, kas loo fookuses on tõesti mõrv või on selleks hoopis selleni viivad sündmused, sotsiaalsed olud ja inimestevahelised pinged, kuid teisalt kõlab see kõik ju vägagi tuttavalt? Sotsiaalsed olud, inimhingede lõhestatus ja segased suhted – selline on ju tüüpiline moodne Põhjamaine kriminaalromaan? Seda, kui sarnane Vilde esikteos sedalaadi romaanidele ikkagi päriselt on, võib aga igaüks ise kontrollida - "Musta mantliga mees" on antud eraldi raamatuna uuesti välja 2001. aastal, samuti leiab selle erinevatest koguteostest.

Kuid tulles tagasi Põhjamaade kriminaalromaanide juurde, siis neid on raamatupoed täis ning nagu kiire pilk mõne kirjastuse kodulehele näitas, ilmub sedalaadi materjali üha juurde. Ning seejuures laieneb ka spekter – lisaks harjumuspärasele ja oodatud Rootsi krimkale, avaldatakse ka Islandi krimkasid ning samas võtmes kirjutab näiteks ka inglanna Ann Cleeves, kelle romaanide tegevus paigutub Briti saarte põhjatippu, Shetlandile, mis ilmselgelt on sooja ja päikeselise Londoni jaoks Briti Skandinaavia. Igatahes – Ann Cleevesi asjatundjad soovitavad.

Kuid Põhjamaade krimka on mõjunud ja mõjumas viljastavalt ka Eesti oma kriminaalromaanile. Kõige tuntavamalt on see vast mõjutanud Katrin Pautsi, kes on kirjutanud juba kolm Eesti saartele paigutuva tegevusega krimkat. 2016. aastal ilmusid Saaremaa lugu "Politseiniku tütar", siis Muhu mõrvalugu "Tulekandja" ning tänavu Hiiumaal hargnev "Hull hobune". Sarjale on lubatud ka järge, nii et võib arvata, et Pauts võtab läbi kõik Eesti saared. Kirjastus Varrak tituleerib autorit Eesti krimikuningannaks, ja tõesti – Pauts oskab luua ängistavat ja rusuvat atmosfääri, ehitada üles põnevust ning hoida lugejat lehti keeramas. Ja nagu Skandinaavia eeskujudes, nii on temalgi keskkonna, olustiku ja psühholoogia kujutamine pea sama oluline, kui mõrvalugu ise.

Juba kaante järgi on näha, et Põhjala on puudutanud ka Ketlin Priilinna krimiloomingut. Nimelt ilmus viljaka laste- ja noortekirjaniku sulest 2015. aastal "Enne kui on hilja", kaks aastat hiljem "Kas keegi kuuleb mind?" ja tänavu peaks trükist tulema "Kommionu". Kõik nad kuuluvad ühte sarja, mis kannab peategelase, noorukese naisuurija järgi nime "Rebecca Lindebergi sari". Kõlab skandinaavialikult, kuid tegevus toimub tegelikult Eestis, peaasjalikult Tallinnas.

Priilinn ja Pauts pole ainukesed, kes selliseid asju teevad. Näiteks ka Birk Rohelennu sulest ilmus aastal 2016 "Sa pead suudlema Silvat", mis on samuti mõeldud sarja esimeseks raamatuks. Nagu Ketlin Priilinna teostes, nii seikleb siingi miskipärast skandinaaviapärase nimega uurija – Silva Stökel – kuigi tegevus hargneb Eestis.

Nojah, nii palju Põhjamaadest. Kellele aga see kõik ikkagi ei istu, kuid kes tahaks ometi krimkasid lugeda, siis Eestis on esindatud ka üks teine tänapäeva maailmas populaarne krimikirjanduse vool – ajalooline krimka. Tõsi – meil harrastab seda praegu vaid üks autor – Indrek Hargla, kuid tema on see-eest ääretult viljakas ning Hargla apteeker Melchiori raamatud on just mõnusad suvelugemised: head ja kerged lugeda, aga samas huvitavad ning omamoodi mõnusatki kõhedust tekitavad.