Suvelugemine. Sel suvel tuleb lugeda baltisaksa kirjandust! ({{commentsTotal}})

Moritz von Kotzebue
Moritz von Kotzebue

Alates 29. juunist on reedeti "Vikerhommiku" eetris rubriik "Suvelugemine", kus Peeter Helme annab lugemissoovitusi suviste olemiste kõrvale.

Baltisaksa kirjandus on meie kodumaine kirjandus, mille avastamiseks ja taasavastamiseks on viimase paarikümne aasta jooksul kirjandusloolased ja tõlkijad omajagu vaeva näinud. Põhjusega, sest oleme mitmes mõttes baltisakslaste vaimsed järeltulijad ja nende pärandi hoidjad. Vaadates baltisaksa valgustajate, keelemeeste, kirikuõpetajate ja ülikooli õppejõudude või metseenide osa noorukese eestikeelse kirjakultuuri edendamisel, on selge, et nemad on meid ja meie maailmavaadet suuresti kujundanud.

Ja viimasel ajal on ilmunud tähelepanuväärseid näiteid baltisaksa kirjandusest. Alustan lõpust ehk kõige värskemast tekstist, milleks on – nagu paljud siin sarjas soovitatud teosed – Loomingu Raamatukogus ilmunud Moritz von Kotzebue "Teekond Pärsiasse". Tegu on kuulsa teatrimehe August von Kotzebue sõjaväelasest poja reisikirjaga, milles ta kirjeldab 1817.-1818. aastal ette võetud diplomaatilist missiooni Pärsiasse. Noor ohvitser suundus sinna kuulsa kindral Jermolovi kaaskonna liikmena sõlmima Vene tsaari ja Pärsia šahhi vahel rahulepingut.

Koos tõlkija Agur Benno saatesõnaga on raamatu mahuks 134 lehekülge ning see on äärmiselt lõbus ja huvitav lugemine. Mingis mõttes vaatab siit vastu süütuse aeg – ühelt poolt on juba olemas moodsa teaduse alged, teisalt elatakse ikka veel suures, põnevas ja eksootikast täidetud maailmas. See on ka aeg, mil Piibel on veel ajalooallikas, nagu saame teada Ararati mäe kirjeldustest ning kus südamerahuga võis teisi rahvaid kirjeldada subjektiivsete stereotüüpide kaudu. Raamatust õhkub tõesti toona noore, alla 30aastase inimese siirust ja uudishimu ning seetõttu mõjub raamat värskelt ka nüüd, kakssada aastat hiljem.

Tõlkija Agur Benno viljaka tööga jätkamegi. Benno on eestindanud veel ühe äärmiselt lõbusa, sõna otseses mõttes husaarliku teose. Jutt käib Vigala mõisniku Boris Uxkulli mälestusraamatust "Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust". Selle 270-leheküljelise teose avaldas 2015. aastal kirjastus Varrak ning soovitan neid mälestusi kõigile, kes on kunagi lugenud krahv Tolstoi "Sõda ja rahu".

Nimelt on mul tunne, saab Uxkulli lugedes teada, kuidas asjad päriselt olid. Raamatu esimene pool keskendub sõjategevusele aastatel 1812 kuni 1814, teine pool aga sellest, kuidas noormees siirdub 1817-1818 uuesti Saksamaale, sedapuhku õppima. Kuid mitte ainult. Ma ei teagi, kuidas seda viisakalt öelda, mistõttu tsiteerin raamatu järelsõna: "Mehed nagu Boris armastasid, nagu Casanova seda nii tabavalt formuleeris "naisi kuni hullumeelsuseni, aga oma vabadust alati veelgi rohkem". Selle deviisi järgi elavaid ei säästeta süüdistustest pealiskaudsuses, truudusetuses, kergemeelsuses, samuti nagu nende laitusest, kes siin maailmas ameteid ja väärikust kannavad ja jagavad. Aga pole leida ühtegi suurt seiklejat, kes poleks rõõmuga nõus seda hinda maksma."

Ka kolmanda tänase raamatu on eestindanud Agur Benno, seda küll kahe teise tõlkija abiga – Leena Tomasberg pani eesti keelde teose prantsuskeelsed tsitaadid ja lõigud ning Peep Ilmet tõlkis värsid. Teos, millest räägin, on Woldemar von Löwensterni "Ühe liivimaalase mälestused". Jah, rannaraamat see suuremavõitu formaadiga 414-leheküljeline teos just pole. Kuid kohustuslik lugemine iga ajaloohuvilise jaoks küll.

Nagu ka "Sõjas ja armastuses", nii räägib seegi teos Napoleoni sõdadest. Kuid erinevalt Uxkullist, kes oli nooruke ohvitserihakatis, oli Löwenstern staabiohvitser, kindral Barclay de Tolly adjutant. Seega on tema vaade sündmustele hoopis erinev, kuigi sugugi mitte vähem isiklik. Löwensterni mälestused on just Napoleoni sõdade ajaloo allikana väärtuslikud. Kuid see ei tee neid vähem huvitavaks: leiame siit nii kirjeldusi intriigidest Vene väejuhatuses kui ka lõbusast elust vallutatud Pariisis 1814. aastal.

Nagu öeldud: kõik see on ka meie lugu. Sest ei maksa unustada, et nende baltisaksa ohvitseride alluvuses tegid neidsamu Napoleoni sõdu kaasa eestlastest reasõdurid.

Et aga ei jääks nüüd muljet, nagu piirduks baltisaksa kirjandus ainult 19. sajandi sõjamälestustega, siis, kui kellelgi õnnestub leida näiteks raamatukogust – sest poodides on see ammu läbi müüdud – Else Hueck-Dehio, Tartu Ülikooli rektori Karl Dehio tütre romaan "Kallis Renata", siis soovitan väga. See 400-leheküljeline Pille Toompere eestindatud romaan elustab väga hästi ka ühe naishääle ja naise vaate baltisaksa kultuurile selle lõpuaegadel, 20. sajandi alguses.

Toimetaja: Daniel Tamm



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: