Sel suvel tuleb lugeda läti kirjandust! Ütlesin küll saatesarja alguses, et keskendun peamiselt kodumaisele kirjandusele, kuid "peamiselt" ei tähenda "ainult". Liiati on Läti meile lähedal ning sealt õlle tassimise kõrval või asemel võiks tunda huvi ka lõunanaabrite kultuuri vastu.

Eestis valitses pikalt seis, mil läti kirjandust tõlgiti ülivähe. Vastupidi oli seis vaid pisut parem, sest lätlasi on näiteks alati huvitanud Eesti lasteraamatud. Kuid nüüd on olukord mõlemat pidi vaikselt paranemas ja nii on viimasel ajal minugi lugemislauale sattunud läti kirjandust.

Kõige viimane lõunanaabrist kirjaniku teos, mida lugesin, on Inga Gaile romaan "Klaas". Ilmus see Aive Mandeli tõlkes tänavu kevadel Loomingu Raamatukogus. Žanrilt on tegu ajalooromaaniga. Lätis anti see välja 2016. aastal sarjas "Meie. Läti, XX sajand", kus avaldati kaksteist romaani, milles eri kirjanikud keskendusid Läti 20. sajandi ajaloole.

Gaile "Klaas" räägib 1930ndate lõpust ning puudutab üht huvitavat ja valusat valdkonda: eugeenikat ja vaimuhaiguste ravi. Teadupärast muutus eugeenika ehk rahvatõu parandamine 30ndatel käsikäes totalitarismi esiletõusuga väga aktuaalseks ning selle siirded jõudsid ka Balti riikidesse. 1938. aastast hakkas näiteks Lätis kehtima steriliseerimisseadus, mille eesmärgiks oli takistada väheväärtuslikeks nimetatud inimeste – eelkõige peeti silmas vaimuhaigeid, aga mitte ainult – paljunemine. See on keeruline ja ebamugav teema, millele Gaile läheneb südamliku nukrusega.

Kes otsib aga midagi muud, siis julgen soovitada Jānis Joņevsi romaani "Jelgava '94", mis ilmus möödunud aastal Mikk Grīnsi tõlkes kirjastuses Randvelt. Raamat võeti juba Lätis väga hästi vastu ning sai 2014. aastal ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Põhjusega.

Tegu on lõbusa, huvitava ja vahva looga noorte elust 90ndate keskpaiga Jelgavas. Siit saab teada kõik, mida olete tahtnud eales teada Läti metal-muusika kohta ja enamgi veel. Kuid ei maksa end hirmutada lasta – see pole siiski raamat, mis kõnetab ainult vastavat subkultuuri. See on ikkagi romaan teismeeast ja täiskasvanuks saamisest. Lihtsalt hargneb tegevustik raskemast muusikast huvituvate inimeste miljöös, mis muudabki "Jelgava '94" originaalseks.

Jaa, tuleb nõustuda Ilona Martsoniga, kes aprilli lõpul Sirbis tõlget ja tõlkijat nahutas. Tõesti on teose eesti keel kohati kummaline. Kuid eks see ole ka Mikk Grīnsi esimene tõlketöö.

Läti nüüdiskirjandusest rääkides ei saa mööda Nora Ikstenast ja Māra Zālītest. Ikstena on üks tuntumaid ja tunnustatumaid Läti autoreid. Eesti keeles on tema sulest ilmunud kolm romaani - "Elu pühitsus", "Neitsi õpetus" ja nüüd, 2018. aastal "Emapiim". Kõik nad räägivad ühel või teisel viisil naiseks olemisest ja naise elust 20. sajandi Lätis. 2015. aastal Lätis ilmunud "Emapiima" müüdi esimese hooga üle 20 000 eksemplari, nii et tegu on tõelise bestselleriga. Kuigi raamat kõneleb üsna rasketest teemadest – emadusest ja emaarmastuse puudumisest – on see kirjutatud lihtsalt, ladusalt ja kaasahaaravalt.

Kõik see, mis rääkisin Ikstena tuntusest ja tunnustatusest kehtib veelgi suuremal määral Māra Zālīte kohta – ta on auhinnatud nii kodu- kui välismaal ning Zālīte romaane loevad lätlased katkematu huviga. 2015. aastal ilmus viimaks ka üks tema teos, 311-lehekülje paksune "Viienäpu" Hannes Korjuse tõlkes juba mainitud kirjastuses Randvelt eesti keeles. Eesti lugejale võib selle romaani kokku võtta kõige lihtsamalt nii – tegu on Läti "Seitsmenda rahukevadega". Päriselt ka.

Kes tahaks aga sukelduda veel kaugemasse ajalukku, siis juba üksteist aastat tagasi, 2007. aastal anti välja Jānis Lejiņši mahukas, pea neljasajaleheküljeline ajalooromaan "Pitser punasel vahal", mis räägib 12. sajandi Läti ajaloost. Kirjastuses Eesti Raamat ilmunud teos jäi eelviimaseks viljaka läti kirjanduse tõlkija, 2012. aastal lahkunud Kalev Kalkuni eestinduseks – päris viimane tema tõlge oli muide Ikstena "Neitsi õpetus", mis ilmus eesti keeles 2011. aastal.

Aga jah, kuigi mahukas "Pitser punasel vahal" pole just rannaraamat, võib see olla teistmoodi suveraamat – selline, mille lugemine võtabki suure osa järelejäänud suvest. Ja miks ka mitte.