Siingi on erandeid – alles hiljuti toimus Haapsalus järjekordne õudus- ja fantaasiafilmide festival, aga eks see üritus olegi paljude pealinna filmigurmaanide jaoks pigem väljasõit rohelisse, kus võrdselt filmidega tunti rõõmu kevadise väikelinna ilust.

Aga jah, tundub, et suvi on muusika, teatri ja kindlasti ka kirjanduse aeg. Paradoksaalsel kombel soodustab viimast tõsiasi, et suvel ilmub vähem raamatuid, kui muudel aastaaegadel ning kirjastused reeglina ei säti teoste ilmumisaega suve peale, mil paljud inimesed viibivad raamatupoodidest kaugel. Tean paljusid, kes ütlevadki, et katsuvad suvel läbi lugeda kõik vahepeal virna kogunenud raamatud. Mina päris nii ei tee. Mis viibki olulise küsimuseni – kui ühelt poolt on suvi küll lugemisele soodne aeg, siis milline kirjandus suvel lugemiseks sobib?

Ja see on paras pähkel. Ühelt poolt võiks ju arvata, et nii nagu on olemas selgelt talvised toidud, on ka talviseid raamatuid. Ometi see raamatute puhul vist päris nii ei käi, kuigi vahel ilmub kevadeti teoseid, mis ongi kirjutatud ja avaldatud kui suvelugemine või rannaraamatud. Samas on see ikkagi rohkem müügitrikk kui midagi enamat. Kujutan ette, et mõnikord toimib hoopis vastupidine.

Kui palaval suvisel päeval võrkkiiges lesides ajab mõte rasvasest verivorstist ja ahjukartulitest ilmselt iiveldama ning soov on süüa ära näiteks hoopis üks mahlane õun, siis kuuma päeva võib just aidata kergemaks muuta mõni talvist kargust kirjeldav raamat. Mitte võib-olla just Vilde "Külmale maale", aga Tove Janssoni "Trollitalv" vahest küll. Ja samas võib tegelikult ikkagi ka teistpidi – raamatus kirjeldatavaga sarnane keskkond, sarnased ilmastiku- ja loodusolud võivad aidata jõuda teosega samale lainele. Kohe tuleb pähe Jerome K. Jerome'i "Kolm meest paadis, koerast rääkimata".

Ise ma tegelikult päris nii raamatuid ei vali. Tegeledes sügisest kevadeni peamiselt värskelt ilmuva ilukirjanduse vahendamisega kallitele kuulajatele, on mulle endale suvine aeg kuulajatest kallimgi veel ning püüan siis lugeda neid teoseid, mida saan lugeda lihtsalt oma lõbuks – või, kui soovite, silmaringi avardamiseks. Ehk siis, võtan üldjuhul suviti ette midagi klassikalist. Nii kulus möödunud aasta august Lev Tolstoi "Sõja ja rahu" tähe all. Varasemal paaril aastal lugesin Gogolit ja Puškini lühiproosat.

Need on teosed, mis ei vanane iial. Paradoksaalselt on just selle pärast nende lugemiseks raske aega leida, sest kogu aeg pressib peale uudiskirjandus. Selline see asjade korraldus juba on – ajatute asjade poole tuleb püüelda väevõimuga, igapäeva elu sekeldusi teadlikult eemale tõrjudes. Samas ümbritseb see, mille ajatus alles ootab enda teoks saamist – ja enamasti ei juhtu seda ju iialgi – meid vohava müürina. Hea, et on suvi, mil loodus vohab, kirjastajad teevad aga väikese pausi ning lubavad pöörduda möödunud aegade meistrite loomingu poole.