Arvustus. Jazzi pole olemas ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Rene Suurkaev / ERR

Jürgen Rooste kirjutab Jazzkaarest (22. aprill-1.mai), MiaMeest ja Kadri Voorandi aprillis ilmunud autorialbumist "Armupurjus".

Kui ma olin väikene muusikahuviline ja kuulasin punki ja vana rock'n'rolli ja kõike muud, mis kätte ja kõrva sattus, leidsin ma Billie Holiday, ta imelise bluusi (Holiday lummab mind tänini). Tema kaudu jazzi (Miles Davisesse armusin). Nii et kui ilmus Hasso Krulli "Jazz" (1998), kus oli nelikümmend muusikutele pühendet luuletust, siis lugesin seda ise sääl kirglikult sees olles (tänini üks mu lemmikraamat talt). Ja mulle koledamal kombel meeldis, et Krulli jaoks mahtus "Jazzi" ka näiteks Jimi Hendrix, ja üldse, et ta ei mõelnud nii kitsalt.

Eesti jazzlaulus mu mäletamist mööda 1990ndad nii põnevad polnud, s.t oli väga häid tegijaid (Hedvig Hansoni mõni live tollal meeldis mulle väga), aga eksperimentaalset ärevust oli vähe, kui vahel mõni bänd mängiski segast free jazzi. Vibratsiooni saate hullemad asjad olid nagu ägedamad, ehk tolknesin ma ise liiga palju punkarite ja indie-rokkarite ja folkarite sündmustel, ja ei saanud sest jazziilmast oma täit laksu ja vaimustust kätte? Igatahes miskit oli nagu puudu.

Tõsi, Jazzkaar muutus järjest avatumaks ja põnevamaks (mida edasi, seda enam). Praegused Jazzkaared meeldivad mulle väga. Mulle ei meeldi, kui keegi õhkab Anne Ermi töö kohta, et "see on nii professionaalne". Muidugi on see professionaalne, kuidas ta oma ägeda kambaga tööd teeb, aga muusikas ei ole professionaalsus see, mida ma otsiks, vaid mingi eriline hingamine, vabadus, kurbus, kirg ja rõõm. Anne Ermil on selle jaoks vaist, et see üles leida. Ta suudab seda erilist vibe' i hoida.

*
Ühesõnaga, 1990ndatel ja nullindate hakul oli ka väga toredaid jazzitüdrukuid. Mäletan, et (samuti pungi- ja indie taustaga) muusikakriitikud rääkisid "otsakoolitüdrukutest", kes nii igavasti ühtmoodi laulvat. Mõni, muide, ei ole sellest lastehaigusest, oma Ramones’i-tõvest tänini päris üle saand, ja ei oska või taha muusse heliruumi minna (eks minagi laskun vahel vastumeelselt nt miip-luule maailma, nii et mis õigust mul siin pragada).

Ühesõnaga, oli vähem ja rohkem põnevaid jazzipiigasid (ikka tüdrukuid, poisse alati vähe). Aga ei olnud Kadri Voorandit.

Kadri Voorand hakkas silma vokaalansabliga Estonian Voices ja siis ka erinevate bändiprojektidega. Poolpõrund luulekavadega ja kuidagi stampidest vabastatud lauluga. Iga kord, kui teda nägin, oli ta natuke hullumeelsemaks ja vingemaks läinud. Ja see on tänini nii.

Läinud nädalal esitles Kadri Voorand Quartet (on Taavo Remmel, Virgo Sillamaa ja Ahto Abner ta ideaalkoosseis? Igatahes väga orgaaniline ja vaba voolamisega kooslus) Jazzkaarel plaati "Armupurjus" (nimilugu ehitub Andres Ehini poeesile). See nimi viitaks kuidagi nagu vanale, läind romantilisele ajale. Isegi 1930ndate eesti dekadentsile, kes lokkava tööeestluse ja Pätsu-riigi väikekodanliku vibra eest kuskile salongidesse tõrjutud/pagenud. Ühesõnaga, veidi esteetkusipäine, põrpiv, ilutsev, glamuurne värk?

Muide, glam-rock-jazzi siin tõesti on: mingitel hetkedel möllab Voorandi bänd nagu Queen – minu jaoks on Voorandis ka toda Mercury diiva-hoiakut. Ja ühes laulus meenutas ta klaveri taga jämmides hetkeks ka Lady Gagat, aint et leedil pole mu jaoks seda hoogu ega ka neid laule, mis Voorannal olemas.

*
Jah, vahel on see romantiline ja glämm. Mida mõtleks tänapäeva karm feministlik kunstnik Voorandi sõnumist, et "naine pole ajakiri, mida minema visata, vaid raamat, milles lugu aina muutub"? Või ühes laulus kellegi "sinu" jaoks ripsmeid värviv naine (ripsmeid või kleite, naiselikke aksessuaare on mujalgi) – on see iroonia, pila? Siin on luuleklassikat – Alver, Sang, Viiding, ja muidugi uut, Kristiina Ehinit (Ilma Lehtpere ingliskeelses tõlkes), Reet Soola, ja omasõnu.

"Armupurjus" maailm ongi imeliselt-üleõhkavalt-rõkkavalt romantiline, silmanurgas muie, naer iseenda üle, aga kui nüüd üle pakkuda, siis äkki ka pisar selle maailma kadumise pärast? Mul on tunne, et Voorandi roll, tema mängukuju, on vahel ka meelega ülepakkuvalt naiselik, et siis seda kuju põrmustada või tundmatuseni moonutada.

Voorand kasutab ka luupereid ja moonuteid, bänd liigub popi, rocki ja jazzi radadel, püüdmata meile öelda, kus on üks või teine või kolmas või neljas-viies (siin on ka folgi mekki, psühhedeelset hulkumist, diskot). Võiks öelda, et "Armupurjus" on tõesti märatsev, eklektiline, kõike välja käiv plaat. Aga see just ongi see! Seepärast olen ma alati armund olnud Queeni – ühe plaadi jooksul kuuleks me nagu kümmet bändi, aga see on siiski seesama, lopsakas, ülekülluslik, hullunult ilus, oma ilust ja selle loomise naudingust lummatud bänd. Ja laulja.
*
Vaatasin Kadri Voorand Quarteti (sääl tõtt-öelda mängivad muusikud, kes on mind ikka üllatada suutnud, nad on ühtpidi väga tehnilised ja andekad pillimehed, aga nad suudavad sellest seisundist kuulaja õnneks välja tulla ja pääst segi minna) Vabal Laval ja mõtlen, et näe, üks õhtu, kui ei pea mõtlema sellest, et tuleks kuskil Berliini, Londoni, New Yorgi või Chicago klubides kolada, et midagi tõesti imelist leida. Ei pea. Voorand teeb maailma parimat vooranda ja see ongi sääl, kohal.

Eks tolle pärast olegi osa lugusid inglite keeli, et rohkem ilmainimesi osa saaks. Eesti kuulaja muidugi tahab kõike saada selges eesti keeles. Muidugi pole see vajalik, mäletan, et 1990ndate üks paremaid eesti plaate mu jaoks üldse oli Dallase "Raj Kapoor", rääkimata Röövel Ööbikust või BDÖ-st.

Mul oli esmalt väike pelgus: kuidas miski, mis lives on vabastatud kulgemisele-improvistatsioonile koha pääl otsimisele-ekslemisele, saab stuudios purki saada. "Armupurjus" plaadikogemus on hoopis teine kui live, aga selles pole midagi "puudu". Ainult et kui kontserdil saab seda Vooranna sentimentaalglamuurset märatsemist teistega jagada, siis kodus tahan ma teda kuulata üksi, kõrvaklappides, oma maailma sulgununa. See ei ole ohutu taustamuusika, olmeaskelduste saateraadio (võibolla üksi mõnd kreftist sööki kokku keerates, mingit erilise vurtsu ja pidulikkuseastmega rooga kokku keerates annaks pruukida inspiratsiooniks?), vaid nõuab veidi upsakalt ja hääs mõttes hüsteeriliselt (siis jälle malbeks veeldudes) kogu su tähelepanu.

Jah, "Armupurjus" pole hää keskmine korralik toode, mida annaks igaühele maha parseldada, ideaalne hinna ja kvaliteedi suhe, tead küll. Selles on midagi ärevat, haiglast, segast, isegi kohati kriipavat, ka tahvlit kriipavat.

Õnneks pole Voorand valmis, see plaat isegi pole valmis, rääkimata temast enesest või ta muusikast. Ja ei saagi kunagi valmis olema! Mida ma siin näen: võimalust veel segasemaks, veel ilusamaks, hullemaks minna. Jah, romantiline glamlüüriline Voorand on ka äge, aga mu kõige vägevamad hetked tulevad temaga ikka siis, kui unustame end (üks kunstniku ja teine vaataja-kuulajana) hullu, segast panema.
*
Samal õhtul (26. IV) mängis veel kergelt põrunud saksa pianist Lambert oma trioga, mis oli elamus, korraga nagu minimalistlik teater, kujutava kunsti teos, erilise vaikse pingega kontsert. Kui keegi ütleks, et Lambert on täna õhtul kuskil Tallinnas, ma tormaks kohe.

Päris öötunnil esines MiaMee, mis läheb ka järjest põnevamaks, nendegi puhul on pop-jazz-folk suund imeilus (ja juhuslikus raadioeetris ootamatult lohutav ning hellitav), aga kohe, kui nad astuvad ärevamale ja ohtlikumale pinnale, hakkab õhk teistmoodi värelema, sellel bändil peab väga silma pääl hoidma. Mul on tunne, nad alles liiguvad sinna.

Selles mõttes on festivalid rasked, võtavad nii kuradi palju energiat, ma tõin praegu näiteks ainult ühe õhtu. Ja energia poolest on Lambert ja Voorand väga vastandlikud, see on nagu läheks mingist karmist võitluskunstitrennist otse hirmsasse venitamisjoogasse (ma nüüd ei teagi, kumb oleks kumb, Voorand vist ikka on võitluskunstid, aga väga selline kaootiline, tohutul hulgal elemente sisaldav MMA).

Aga mida ma tahtsingi öelda, ahjaa, Kadri Voorand on loonud väga kummalise tegelaskuju. Ta on selgete oma joontega, aga neid jooni polegi nii kerge kokku võtta, sest muusika kogupilt on veider ja eklektiline. Samas ei mõju see nii, et "ahh, teen kõike natuke, tõmbangi erinevaid söödikuid ligi". Pigem teab Voorand, et sääl suhtelises üksilduses võib ta rahumeeli märatseda (no ja siis ka romantiliselt leebe olla).

Täna ei hakka ma kõnelema tänavusest jazziauhinna võitjast ja Jazzkaare peaesinejast, saksofonist Maria Faustist, kes ka täiesti hullu paneb.

Muusika on muusika. Mingit jazzi pole väga olemas (on vabaduse ja hulluse muusika). Õnneks on Jazzkaar.

Toimetaja: Jaanika Valk



NO99

Riisalo: NO99 eristus teistest selgelt tehnilise võimekuse ja saavutuste poolest

Kuigi presidendi kantselei direktori Tiit Riisalo sõnul kaaluti NO99 kõrval vabariigi 100. sünnipäeva kontsertetenduse korraldamise andmist ka teistele kandidaatidele ja arvestati Ojasoo-skandaali puhkemise võimalusega, jäi olulisema argumendina kantseleis lauale ennekõike sündmuse tehniline keerukus ja NO99 senised saavutused.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: