Juba alates novembri keskpaigast lähevad maniakaalsemad muusikakuulajad õhevile: värskendatakse oma muusika-alaste lemmiklehekülgede uudiste- ja tabeliterubriike, oodates aastalõputabelite ilmumist. Nende melomaanide jaoks, kes jäänud truuks paberile, ilmuvad juba novembri lõpust alates postkastidesse ingliskeelsete muusikaajakirjade jaanuarinumbrid (sest nii on muusikaajakirjade ilmumisgraafik seatud), kus sees lõppeva aasta 50 või 75 parimat albumit väljaande toimetuse valikul.

Rahvusvaheliste muusikažurnaalide, nii paberis kui üksnes internetis või mõlemas korraga ilmuvad aastalõpuvalikud koondab portaal nimega albumoftheyear.org, mis lisaks eraldi tabelitele ilmutab jooksvalt koondtabelit ehk kõigi väljaannete albumiparemike summat.

Kogu muusikahuviliste hasart aastalõputabelite ümber võib tunduda lapsik: kõik on kinni ju iga kuulaja maitses ja mida selline pealesurutud valik siis näitab: mingit universaalset maitset? Nii võiks kiuslikult küsida. Enamasti jätavad melomaanid selle küsimuse endalt küsimata. Aastalõputabelid on kena traditsioon, ja ehkki oma puudustega, kammivad kuulajad küsitlusi põhjusega.

Põhjust on voogedastuse ajastul seda enam, sest isegi professionaalidel on keeruline kõike ilmuvat jälgida ja kõigi muusikaelu tendentsidega kursis olla: kui kõik on kättesaadav, siis on inimestele eriti vaja teejuhte, kes suunavad, mida ja miks oma riiulitele, olgu siis virtuaalsetele või füüsilistele, paigutada.

Vaadates üle maailma ilmuvaid plaatide aastalõputabeleid, torkab silma, et ühisosa, mida leheküljel albumoftheyear.org kehastab rubriik "List Aggregate" ehk "Nimekirjade kokkuvõte", on suhteliselt konservatiivne: tänase seisuga üldesikohal trooniv Janelle Monae albumiga "Dirty Computer" võib kanda küll julget, isegi nilbet sõnumit, on aga muusikaliselt tavaline kesktee-RnB. Teisel kohal asub laulja-laulukirjutaja Mitski ning kolmas kantritäht Kacey Musgraves. Järgnevad ehk veidi servapealsemad valikud nagu americana-eksperimentaatorid Low ja räppar Cardi B, aga teades esimese puhul maailma kriitikute üksmeelset kiidulaulu ja teise puhul esikohti USA plaadimüügiedetabelites (mis tänapäeval koondavad nii striimimist kui füüsilist müüki), on vähe üllatusi siingi. Kuigi Album of the Year koondab traditsioone hoidvate Rolling Stone'i ja American Songwriteri kõrval ka moodsaima maitsega või alternatiivsemaid väljaandeid nagu FACT või Resident Advisor.

Aastalõpu muusikaedetabelitega on nagu demokraatiaga: paljud parimad või uuenduslikumad ideed jäävad varju, aga kui poliitilises kultuuris tsiteeritakse sageli Winston Churchilli, kes ütles, et "Demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud", siis muusikas pääsevad ka joone alla jäävad esinejad mingil määral mõjule, iga vähegi huvitav artist leiab oma kuulaja, ning kuulaja saab leida oma maitsele vastava kanali. Samas ei tasu kuulajana jääda oma liistudesse kinni, vaid avardada oma helimaailma, ning ka kogenud melomaanid leiavad aastalõputabelitest midagi, mis neil aasta jooksul kahe kõrva vahele pole jäänud.

Tänasest hakkab ilmuma ka ERRi kultuuriportaali aastalõputabel, mille on kokku pannud kümned Eesti kriitikud ja melomaanid. Aastalõputabelid on nagu tasuta perearstiliin muusikahaigetele: ei kohusta millekski, aga annavad võimalusi kuulajaile ja pakuvad tagasisidet artistidele.