Valner Valme plaadisoovitused: sügiskuld 2018 ({{commentsTotal}})

Kode9 ja Burial
Kode9 ja Burial Autor/allikas: Pressimaterjalid

Enne, kui aastakokkuvõtteid vihtuma ja koguma hakata, tõmbaks ringi ümber mõnele lõppeva sügise eredaimale albumile (aga ka EP-le). Järjekord on juhuslik.

CHANNEL TRES - Channel Tres EP (Godmode)

Channel Tres tuleb (aga kuhu läheb, kes teab) kurikuulsast Comptonist, LA räpigetost, sealt, kust NWA, aga tema muusika orientiiriks on Detroit ja Chicago, mõlemast house, esimesest ka techno ja teisest soul, ehkki juurteks, tõesti hiphop on, astus ta sealt hausitaktis välja, kuigi kõneleb mõnes palas sosinal ja kähinal. Los Angelesest tuleb ehk päikesepaiste tema muusikas, aga see kiirgab öösel. Tugevaim lähtepunkt, ütleme kumiir lausa, on tema jaoks Moodymann, ja vist on ta seda kuskil välja ka öelnud, aga igatahes see kumab ta muusikast, mis ei ürita luua midagi enneolematut, aga on piisavalt omanäoline (ja särtsu täis), et minna selle pisiplaadi juurde pidevalt tagasi.

ROSS FROM FRIENDS - Family Portrait (Brainfeeder)

On üks selline Felix Weatherall ja tegi lo-fi-house'i ja siis hakkas meisterdama ajupoppi. Ei tahaks spekuleerima hakata, aga see võiks olla üks selle aasta upitatuimaid albumeid aasta kokkuvõtete tabelites maailmas, aga ega see niikuinii nii ei ole, sest küllap jõuab Father John Misty jälle midagi naljakat välja anda või tuleb St Vincent ilmatuma šedöövriga lagedale. Ross From Friendsi debüütalbum on meloodiline, krõbedate rütmidega, taevalike sündimanöövritega, saatanadetailidega ja vetruva bassiga nõiduslik õhtuste suurlinna tulede valguses küütlev mini-pop.  

MART AVI - Otherworld (AVICORP)

 

Tundub, et Avi ei tahagi nendest lõpututest võrdlustest Scott Walkeri ja David Bowie ja eriti sel plaadil ka Bryan Ferryga vabaneda, sest las need kummitused kõlisevad kaasas, see ongi ju ühest otsast ghost pop, teisalt mingi paralleelmaailma "päris"-pop, päris jutumärkides ja ilma korraga. Edasiminek tootekvaliteedis annab ainult sädet peale sellele muljele, et see on trubaduurimuusika avakosmosest ja see avakosmos asub vee all. Ühesõnaga, normaalne pop ebanormaalsetes tingimustes, või vastupidi, sõltub, kus te asute.

SINJIN HAWKE & ZORA JONES - Vicious Circles EP (Planet Mu)

 

Sai oodatud kaua, mil EDM lahedaks läheb (eeldusi oli), samas ei tahaks seda tantsupopi stiili nüüd enam nii nimetada. Sinjin Hawke ja Zora Jones juhivad plaadifirmat, pigem audiovisuaalplatvormi Fractal Fantasy, mis muusika osas toodab futu-RnB'd, footwork'ist võrsunud tulevikupoppi ja lahked suhted on sel rakukesel ka briti bassimuusikaga, peakorter hoopis Barcelonas. Hawke ja Jones jõudsid ühise põimikuni aga hoopis laiema kõlapinnaga Planet Mu alt. Nende helimaailm on ekstaatiliselt kaldu ja sirmitagune, kuigi kõik tundub kirgas ja selge, peegeldab see reaalsusest ainult teatud toone. "God" on üle mõistuse.

SUDAN ARCHIVES - Sink EP (Stones Throw)

Sudan Archives (üliäge nimi, pole päris nimi) on noor klassikalise kooliga viiuldaja ja Sudaani etno mängija, kelle kreedo on ühendada Lääne progress Aafrika juurtega ja kuigi kõlab õõnsalt, kõlab õõnsalt ainult "paberil". Muusikas töötab täiuslikult. Eksperimentaalne RnB kätkeb kora- jm musta mandri traditsiooniliste pillide käike, mis on aga uputatud ebatraditsioonilisse elektroonilisse produktsiooni. Kosmiline mõõde annab ruumi mineviku ja tuleviku suundadel. Parim RnB 2018. 

KODE9 & BURIAL - Fabriclive 100 (Fabric)

Hyperdubi kindral ja tema talendikaim, müstilisim kaitsealune paluti koos lausuma lõppsõna kuulsale Fabriclive plaadisarjale. Kes on valitud peole? Puha minu lemmikud: Cooly G, Lechuga Zafiro, DJ Rashad, JLIN, Babyfather, Proc Fiskal jt. Nagu parimatel Fabricu asjadel ikka, kõlab kokku nagu album. Kode9 ja Burial on dubstep'i, sealt edasi future garage'i taustaga, ent see maailm siin kostab pigem nagu tulnukad oleksid üle võtnud, inimesed oleksid purkidesse marineeritud ja kaante vahelt kostab aegajalt mõni viiksatus ulmelise tech-jungle'i sisse. Ilus tegelikult. Inimestel on niikuinii oma valimised ja korruptsioon ja sitt muss ja siis muidugi lähme pigem sellisele skafandripeole. 

GAIKA - Basic Volume (Warp)

Üldiselt on muusikapressis öeldud, et Gaika väljendab kõige ehedamalt praegust Londoni tänavate saundi. Kui hakata mõtlema, mis seal tänaval siis toimub? Eriti mitte midagi. Inimesed kõnnivad ühest kohast teise või pigem sõidavad autoga, Londonis sõidab mõistlik inimene muidugi hoopis linnatranspordiga. Muusikaline tegevus käib ikka sise-, ja veel enam, virtuaalruumes. Ka asjade tähendused ei liigu enam tänaval: kes vaevub seal mässama või poosetama? Olgu, ma saan aru tegelikult, mida öelda tahetakse. Tahetakse seda, et see on POPmuusika par excellence, aga see pole meinstriim. Gaika on homse päeva pop, aga kui see homme kõikjal on, on Gaika ilmselt juba helidega mujal. Produtsentideks SOPHIE, Dutch E Germ, Dre Skull, Jam City jt moeinimesed. 

KORGIKLANN - Kadriorgia (Pudrukuul)

Florian Wahli juhitava jõugu albumil kõlab piirideta hiphop, mida ei tasu kitsalt nimetada trap'iks ja ammugi siin ei mõmiseta. Mingis mõttes läheb plaat muusikaliselt väljendusvabaduselt tagasi 70ndatesse, kui huligaanid tegid kõigest, mis kätte said hiphopi ja seda ei nimetatud veel hiphopiks. Ka "Kadriorgia" kasutab kõike ümbritsevat moodsat poppi ja väärkohtleb seda ja seda pole enam vaja nimetada hiphopiks.

Kuna sõnad on ees, siis osa provokatsioonist on see, et "sa ei näe meie sõnade taha, me räägime su surnuks". Rääkige, teisel katsel ma lülitasin ajus verbaalnupu välja, see on muusikas alati kergendus, ärge rääkige minuga. Ma üldiselt eelistan paari idiootset või tähenduseta fraasi, lõigutuna, sämplituna, venitamistaktikat ja kärpimist. Mind ei sega roppused, vaid liiga palju infot.

Okei. Sõnu oli veel kuulda, aga need läksid instrumendiks. Kõik sobis. Ma sain aru, et sobis ka sellepärast, et sõnade esituslaad on irooniline ja muusika on lausa valusalt sarkastiline ja kõik see kokku moodustab tegelikult leebe, sõbraliku sulami. Jah, need sõnad töötavad ka, dadaistlikus vormis.

Plaadil teevad kaasa (nimed väärivad märkimist): P A R A N O I A, NarcoTasane©, HIIU EXPRESS, Düsflooria, K2BI, Konn卐ermit, OJ, LivelyZone, Konn Jomet Roonmaa, Krokodilliif, T6-Raha, GetNigger3d, Secret-miss-lady R, Shion, Nikunii ja Ketter DJaani.

Kuulake.

XZAVIER STONE - Thirst (Fractal Fantasy)

 

Otsisin albumilt väljaulatuvat pala või kahte, ei leidnud, mängisin siis raadios kahte suvalist siit plaadilt ja sain aru, et eks see ongi ühtlane plaat, võta mis lugu tahes, kõik on peaaegu kuld. Peaaegu, sest midagi jääb ikka puudu, puudu jääb õnneks see, et see ei ole täiuslik pop, see on nihkega pop. Uut küber-RnB-d iseloomustab siruulatus: bassid on sügaval põhjas, aga kilisevad, heeliumisse lendlema krutitud "sündi"hääled vingerdavad kõrgele, vokaal on muidugi moonutatud ja täiendatud lühikeste sämplisutsudega ("la"). Rütmid varieeruvad, lagunevad, naasevad. Kogu oma mänguvälja avaruse juures on see ülimalt introvertne muusika ja just seetõttu kõnetab elavamalt: siia ei pruugi saada esimese hooga sisse.

AJUKAJA - Mhmhm EP (Bergerac)

Eesti house'i pioneer Ajukaja ehk Raul Saaremets avaldas kõigepealt nimiloo "Mhmhm", siis "Ekleeeri" 16. novembril ilmuvalt samanimeliselt 12tolliselt lühialbumilt.

Lisaks on plaadil palad "Sklad" ja "Walk". Ajukaja house on täis näilisi paradokse: nätske ja kleepuv, aga puhas nagu kristall; värske kõlaga, aga päris vanade mõjudega (vanakooli electro-kõlksud, trance-redelid ja alg-techno roostes Rolandite imitatsioonidega digiproduktsiooni kosmoses); distantseeritud, aga sõbralik.

Kuulake.

felicita - hej! (PC Music)

Žanritega hakkame kohati ummikusse sattuma. Õigemini žanrite nimetamisega, sest kõige uudsema kõlaga muusikud teevad hübriidset muusikat, mida veel ei ole nimetatud. Nii on Dominik Dvorakit ehk felicitat nimetatud eksperimentaalpopiks. Eriti pop see ei ole, küll leidub siin pärdilikku minimalismi ja pc-musiculikku maksimalismi nii avangardse neoklassika, sulni kammermuusika kui müraelektroonika kontekstides. Ilus ja valus korraga, nagu Ene-Liis Semper ütles Teater NO99 lõpetamise puhul. Oleks nad edasi tegutsenud, sobinuks felicita muusika mõnda NO99 lavastusse perfektselt.

LOOTUS - Sounds From Vermilion Sands (873236)

Sünteetilist fusiooni ja digitaalset jazzi Eesti produtsendilt Art Nõukaselt. Esimese kuulamise järel tundus visandite kogum, kust leiab hetki, aga tasub minna tagasi, sest siin on nurgataguseid, kuhu tahaks ära eksida ja jälle hoopis muust kohast välja tulla. Tulla välja näiteks pioneerelektroonikute eelajalooliste käsitööaparaatide ja sündivanaisade maailmas, kus piiratud vahendid nõudsid piiramatut fantaasiat. Või siis minna sinna Lootuse kangasse ja pista pea välja hoopis tulevikuühiskonnas, kus kõik "inimesed" on omavahel ühendatud, aga kõik "inimesed" on üksteisest eraldatud. Kahe musta augu vahel on täitsa rustikaalsed maastikud tegelt. 

LECHUGA ZAFIRO - Testigo EP (NAAFI)

Montevideo, Uruguay, kutt Mehhiko muusikalisest seikluspargist NAAFI. Ladina-Ameerika mõõtmatust ruumist tuleb uut hullu bassimuusikat, mille bassid on sageli tõesti ka paljukuulnud kõrvale eriti jõulised, aga Lechuga Zafiro puhul näiteks need bassid ei kutsu tantsule, vaid kutsuvad ajutantsule, õigemini: -väntsutamisele. Esineb ladinlikult dramaatilisi pöördeid (ma ei mõtle seebisarju, vaid algeid mehhiko, uruguay jm rahvamuusikasoppidest), futuristlikke crescendo'sid, filmilikult postapokalüptilisi kõhedaid kooskõlasid ja rõhutusi vales kohas, mis kokku moodustab tiheda, atmosfäärilise heliriba argielu tumedaile, müstilistele allhoovustele. Ja ma kardan, et õudusfilme on Lechuga Zafiro ka ohtralt vaadanud, ja ta võiks neid ise teha, ning mitte ainult saundträkke, kujutlusvõimet poisil jagub. 

 JOJI - Ballads 1 (12tone)

 

Õdusalt veniv post-trap-RnB Jaapani mesihäälega lauljalt, keda produtseerivad siin teiste seas neohiphopi pioneer Clams Casino, lainetava elektroonika meister Shlohmo ja Trippe Redd. Perfektsionistlik pop, kus toimub vähe, sest läbi filtri on lastud ainult õiged asjad. Näiliselt päikesepoisikeselikku muusikat juhivad läbi argiteadvusekaride alateadvuse poole õigupoolest päris jõhkralt surisevad ja tümisevad bassid, aga neid ei pruugi, jah, päevavalges tähele panna, sest klaverid tilguvad ja räägib siin mister mingit südamlikku lugu, mida ei taha kuulata, sest niigi hakkab meeldivalt nukker olla.

RÜFÜS DU SOL - Solace (Rüfüs Du Sol)

Ja nüüd lõppu midagi täiesti magusat. Olen püüdnud, aga ei saa sellest plaadist lahti ja varsti tuleb veel CD ka osta. Austraalia tantsupopigrupp, mis on põhimõtteliselt Coldplay, aga pigem siiski Coldplay ideaalis. Pehme, ilus elektrooniline produktsioon täiesti talumatult populistlike vokaalidega, aga mis ma teha saan. Päris poppi on vaja! Päris poppi tuleb hästi teha. Viimati Röyksoppi "Melody AM" suutis sentimentaalsust nii osavalt nutikasse sündipoppi põimida, et tekitada sõltuvust sõltumata kuulajate muust muusikalist maitsest. 



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: