Sudan Archivesi debüütalbum "Athena" on üks neid pisut obskuurseid plaate, mis pakuvad ootamatult palju avastamisrõõmu. Kui nime ja mõne loo järgi võiks arvata, et tegu on Aafrika etnobändiga, siis tegelikult kannab seda artistinime Brittney Parks, kes on sündinud Ohios ning Sudaaniga pole tal muud pistmist, kui noorpõlvest pärinev ema soovitus teda nii kutsuma hakata. Asi läheb imelikuks hetkel, kui selgub et Parks kasutab Sudaani viiulitehnikat – just nime tõttu oli Parks hakanud huvi tundma Sudaani muusika vastu ja nii asus fiktsioon looma uut tegelikkust.

Sudan Archivesi "Athena" meeldivaim külg on žanrilise lahterduse keerukus. Läbisegi kõlavad RnB, etno, folktroonika, jazz, soul ja kriitikute armastatud ebamäärane kategooria art pop. Piisab, kui kuulata lugusid "Confessions", mis purjetab julgelt ühest stiilist teise või "Glorious", mis võiks vabalt kõlada Viljandi folgil või jazzfestivalil – kui loo algus on puhas moodne folk, siis miksitakse sinna sisse hiphoppi ja RnB rütme. "Black Vivaldi Sonata", "Limitless" ja "Down On Me" on märksa popimad, kohati puhas RnB, mille edendamist vähemalt USA ajakirjade arvustused loevad tema suurimaks teeneks ja mis nagu pärineks hoopis teise plaadi pealt.

Kaanel on elus Brittney Parks kujutatud alasti skulptuurina, mis peaks iseloomustama tema loomingulist alastust kuulaja ees. Varem kaks EP-d avaldanud muusikult on see meeldivalt mitmekülgne album. Kui Lizzo klassikaline muusikaharidus keskendus flöödile, siis Parksil oli fookkuses viiul, kuid erinevalt paljudest etno- või klassikalise muusika instrumenti kasutavast muusikutest ei muutu see popplaadil koormavaks ja tüütuks, vaid on lihtsalt üks vahend teiste seas.

Praegu pole Aafrika muusikalise pärandi laenamine maailma popmuusikasse enam sama uuenduslik kui Paul SImoni "Gracelandi" ajal, peavoolu on jõudnud Khaled, Angélique Kidjo, Hugh Masekela jt. Juba seetõttu ei saa Sudan Archivesi "Athenast" unustamatut verstaposti, kuid sümpaatne album on see ikka.