ANGEL-HO - Death Becomes Her (Hyperdub)

Lõuna-Aafrika trans-naine Angel-Ho on väidetavalt ambitsioonilt Londoni tulise leibli (mille stiilide keskme ütleb ära plaadifirma nimi) Hyperdubi esimene popstaar. Ma kardan, et sellega läheb aega. Samas: SOPHIE on nüüdseks kõigi-pop, nii et pigem tasub karta seda, et Angel-Ho, kes praegu loob eriomase avangardpopimaailma, ühel hetkel tavaliseks saab. "Death Becomes Her" seob tema kodumaa lennuka gqom'i futu-RnB, klaustrofoobilise tehnoloogia, piiritute visioonide ja sõnalis-muusikalise huligaansusega, tulemuseks album, mis ei seisa koos, aga on purunematu. 

ARIEL ZETINA - Organism EP (Majia)

See on juhus, aga ka Belize päritolu produtsent Ariel Zetina on samuti trans-naine. Seda ei pruugiks rõhutada, aga ta ise teeb seda ja ilmselt annab see tema muusikale karakterit juurde. Ariel võtab alla happe-techno ja -house'i krudisevate mustrite tabletid ja joob peale pokaalikesed kodukandi stiilide punta ja brukdown kokteiliga. Eelkõige kutsub ta tantsule, aga teda kannustab punk-suhtumisega raju biiti tegema näiteks valgete ülbete macho-meeste seksism. Kuulake ka varasemat pala "Invisible Transwoman".

ARTEFAKT - Far And Wide EP (De Stijl)

Hollandi techno-duo lõi oma plaadifirma De Stijl, mille esimene väljaanne see nelja looga pool-album on. Sel kuuleb 21. sajandi arhitektuuriliselt ülesehitatud techno ümber 80ndate hapet, 90ndate romantilist kosmost a la Future Sound Of London ja electro-võdinaid. Pigem tuppa kui pittu. 

BLEIE - The Adept (Last Faith Studio)

Sarah Bly ehk BLEIE on San Francisco elektroonikamuusik, kes ei lähtu ühestki stiilist, vaid oma mõttemaailmast. Seda on kuulda. Seda, et sinna mõttemaailma mahuvad sufism, alkeemia ja alateadvuse hoovused, päriselt vist kuulda ei ole, seda olen kuskilt lugenud. Aga salapärane ja hämar, etteaimamatu ja üllatav on BLEIE' teine album küll. Seda ta öelnud ei ole, aga ma arvan, et kasvõi alateadlikult on ta kuulanud palju 1980ndate industriaalipioneere, My Bloody Vanetine'i, Mille Plateaux' maa-alust ambienti ja seda kahinat, mis tekib siis, kui silmad kõvasti sulgeda. "The Adept" on ühtlasi mälestusmärk Oaklandi ööklubi Ghost Ship tules hukkunuile, eelmises plaadiülevaates (vaadake all lisatud lugudest) mälestas sama sündmust Maria Minerva ja leekidesse jäänud Cherushii ühisalbum "S​/​T".

Cache 01 (SVBKVLT)

Shanghai plaadifirma SVBKVLT vapustav ekskursioon Hiina põrandaalusesse elektroonikasse. See on valdavalt tume, äkiline, kummituslik ja põrgulikult ligitõmbav. Me satume öösel mahajäetud tehasehoovi, kust viib uks reivile, kus ei ole ühtegi inimest, aga sabatit peavad mingid pumbad, õlitsisternid ja muud kratid. Ei, see on tõsine ulme. Kes arvanuks, et siit kõigest lennuki kaugusel siinsamal planeedil tehtud. Zaliva-D, Tsuzing & Hodge, MIIIN, Gabber Modus Operandi, Hyph11e jt teevad peibutavat metal techno't roostes tünnide ja sortsivokaalidega (näugumine ja haukumine on norm).

CELESTIAL TRAX - Serpent Power (True Aether)

Soomest toob meile purjelaevaga peotäie poolpühalikku ambienti Joni Judén ehk Celestial Trax. Vahelduseks tummisele udjamisele midagi tõeliselt haldjalikku, õndsat ja kaunist. See on heliretk Maale, kus alles lilled õitsevad, kullid huikavad ja jää pole ära sulanud. On see isegi pull, mis seal taamal huugab, mitte robotpull? Näib nii, et pärispull. Kui on looduses veel mõni koht, mida inime pole oma jälgi tallaga pilastand, siis asub see "Serpent Poweril". Muidu ka, astuge lahkelt ligi, aga ketsid palutakse kaltsukast tuua.

JAYDA G - Significant Changes (Ninja Tune)

Jayda G on Berllinis elav kanadalanna, kes tõstis 1970ndad paigast ära. Oma debüütalbumil võtab ta funki, souli, disko ja popi ning teeb sellest kontseptuaalse kunstiteose, tema ideeks näib olevat vältida ajalisi tingimusi ja stiililisi surutisi: plaat pole kübetki retro, aga pole põrmugi kasutatud ka moeproduktsioonivõtteid ega liiga läikivat tehnoloogiat. Albumilt tulvab soojust, energiat, loomingulisust ja vabadust. Erialalt on ta ökotoksikoloog. Selles ei saa kahelda.

LAFAWNDAH - Ancestor Boy (Concordia)

Londoni eksperimentaalpoppari debüütalbumi geenides loksub 90ndate Björki ja Aaliyah't, 21. sajandi UK bassimuusikat ja tulevikuvisioone, mis on popi jaoks veel liiga suurejoonelised: kuigi lood ei koosne salmist, sillast ja refräänist, vaid pigem inspiratsioonipuhangutest, katkestustest, vaibumistest ja saundikaskaadidest, on "Ancestor Boy" täisvereline popmuusika just tänu ambitsioonikusele ja ka popi keeles kõnelemisele, lihtsalt eilsed, tänased ja homsed produktsioonielemendid on omavahel ulakalt segatud. Kompositsioonid viitavad kohati maksimalistidele nagu Edgard Varèse, vokaali dramaatikas on sama palju Diamanda Galás'd kui Rihannat. Sobiks PC Musicu kampa, aga tegi hoopis oma plaadifirma Concordia, see ütleb ka midagi Lafawndah' isepäisuse kohta.

LUUREL VARAS - 175g (Aina Lomalla)

Maailmas praegu laineid lööv lo-fi hiphop pole ju midagi muud kui 90ndate triphopi uus tulemine ja sellisena tervitatav, sest tarka tiksumist ja argielust leebet minematriivimist (eriti nendesamade argitegevuste ajal) läheb inimestel ikka vaja. 90ndate triphopist erineb lo-fi hiphop salapära ja narkootilise müstika hellalt minema puhumise poolest. Kuulajat ei hullutata enam kuhugi seene sisse, millest on kahju, aga kui asemel on tubane hubasus ja kütkestav tiks, siis kas me saame kurta. Kõik see jutt käib Luurel Varga "175g" kohta, sest see on The lo-fi hiphopi album 2019 siiani. "94" on nii lummav, et selle seljas sõidaks küll kauem kui 2.16, mõni lugu aga viib ka kaugemale, 3.39 pikk "Komeet" leiutab näiteks progerocki, kui progerocki poleks enne leiutatud. Päris pillid on plaadil mängus, aga need ei suuda õnneks lo-fi efekti tappa. 175g on muide tavaline kommipaki kaal, kes selle peale võinuks tulla. Ja aitäh, et pole räppi. Räppi on mujal piisavalt.

MANA - Seven Steps Behind (Hyperdub)

Veel üks näide Kode9'i leibli Hyperdubi värskemast piireavardavast muusikast. Algselt dubstep'i uhanud plaadifirma vaatab sinna, kuhu kunstelektroonikal viimasel ajal kenaks kombeks: klassikalise kammermuusika poole. Itaallane Daniele Mana haarab oma virtuaalsesse orkestrisse harfi, tšellod, elektrikitarri, kirikuoreli, marimba, flöödi, viiulid, klaveri ja muid armsaid pillihääli. See muusika võib ju olla jah seitse sammu tagasi 20. sajandi eksperimentaalsema klassika nagu Prokofjev või Stravinski poole, aga astub samal ajal ka tuhat sammu edasi, edasi dubstep'ist ja instrumentaalsest sündimuusikast, edasi enda sisse ja täpiks kauguses. 

MURLO - Dolos (Coil)

Stardipakkudeks wonky, funky ja glitch, tuhiseb briti elektrooniline seikleja Murlo lohutuse poole. Lohutust pakub see rõõmus, sirisev, helisev, vulisev muusika küll, aga "lohutus" ei ole minu väljamõeldis, vaid kontseptuaalse albumiga kaasneva koomiksi teema. Murlo on Sinjin Hawke'i ja Zora Jonesi koostööpartner, ning ühiseid jooni elavhõbedaliku saundivaliku osas esineb, igatahes positiivne, vilgas ja reibas helirännak haarab hooga kaasa. 

NKISI - 7 Directions (UIQ)

Afro-techno homne päev. Nkisi ehk Melika Ngombe Kolongo sündis Kongo DVs, kasvas Belgias ning elab Suurbritannias. Ta on plaadifirma ja mõttekaaslaste grupi NON Worldwide liige koos näiteks eelmainitud Angel-Ho ja Chino Amobiga. Ise nimetab oma muusikat afro-doom'iks, kõik sobib, siin leidub metalseid, industriaalseid kõlasid ja trance'i ja sellist tumedat techno't, nagu Aafrika andergraundi eri otstest viimasel ajal tulvab. Jõudmine Lee Gamble'i plaadifirmasse UIQ näitab ka, et pööraseid nägemusi peaks siin muusikas peituma. 

PALMS TRAX - To Paradise EP (Dekmantel)

Saksamaale paguldanud inglane Jay Donaldson hüüab elagu! Välismaa väljaanded ütlevad tema kohta house, pooled asjad on house, aga tegelikult "To Paradise" on puhas süntpop, kuigi vokaalivaba. Siin on linnukesi nu-disco'st, baleaarikust ja cold wave'ist ja õigupoolest eks vist hausimehe sokke ta nendes tantsupopi kingades kannab, aga mida me sildistame! See on ju puhas sildistamine! Milleks sildistada! Kes lubas jälle sildistada? Need kolm lugu on rõõmus suvemuusika juba ette, lööme mustad novembrikaabud võilillepärgadeks, kuulame Palm Traxi ja näpud hakkavad iseenesest kontorilaual sündimeloodiaid mängima. 

RAUL VAIGLA - A Better Place

Bassimehe Raul Vaigla värskel kolmandal albumil teevad kaasa Marie Vaigla, Kristjan Kallas, Raun Juurikas, Meelis Vind, Reigo Ahven jt ning see on tema kõige popim plaat seni, kuigi loomulikult on maitseaineteks jazz, funk, soul ja seekord isegi soft rock. Bass ei võngu üle ega esil, vaid hoiab nätske kitina kõike koos. Kitarri plaadil pole! Nagu oleks? Ka need osad mängib Vaigla oma seitsme eri bassiga. Või oli neid kaheksa. Ma ei saa seda muusikat siin elektrooniliselt kuulata pakkuda, see on esialgu ainult CD-l. Kuuldavasti on Spotify ja vinüül ka sügisel tulemas.

SABA ALIZADEH - Scattered Memories (Karlrecords)

Saba Alizadeh on iraani rahvusliku keelpilli kamancheh' õppinud meister, aga ühtlasi on see vaid 36aastane naine noorte elektroonikamuusikute mentor Iraanis, liikumise ja plaadifirma Noise Works looja. Muusika, mille kohta öeldakse läänemaailmas puht mugavusest põrandaalune, peab Iraanis olema sõna otseses mõttes põrandaalune. "Scattered Memories" liidab kaks maailma: iraani traditsioonilise muusika ja moodsa elektroonika. "Scattered Memories" pole aga mingi eksperiment, vaid meloodiline ning harmooniline iludus, ehkki sügav ja kunstipärane. Siin on nukrust ja hinge põhjani.

SIP€LGA 14 - Traplaif (Legendaarne)

Sip€lga debüütalbum on ainult 23 minutit pikk, aga kõik saab öeldud ja enamgi kui vaja. Jutuks viin ja naised, Onu Bella vaim elab, aga kui "Traplaifi" macho-laiamine on mõeldud olema irooniline, siis ei kosta see eriti välja ja släng naiste kohta "luud", "näkk", "tipsu" pluss "tonksutegemine" hüüaks nagu 1960ndate jaama õllekast, aga mitte räuskavalt ega ka naljakalt, pigem pisut kohmakalt nagu teine pohmapilsner, seda spirititust plaat pisut kannabki, kõik see levikas ja Valli baar ja lõpetuseks tõesti lõbus punkparoodia "Pikk tee". Trap tuleb USA narkolinnaosade mahajäetud urgastest (seda see sõna tähendabki), ning eks eesti urkasaund voolagi ajalooliselt rohkem mööda kandilisi õllekaste kui tukslevaid veene. Igatahes põnev dokument. "Usain Bolt" koos Genkaga ja "Tipsudieet" on juba minoorhitid, palju õnne, aga vähemalt sama kõrge popkaarega lood on nimipala ja "Tinder".

Muusikaliselt tugev, särtsakas ja mitmekesine teos: trap kirjade järgi küll, aga siin on laiem hiphopilooline üldistusaste, kust kajab 80ndate toorust, nullindate läiget ja rohkelt ka uuenduslikumaid momente (need on ka tumedamad) lugudes "Aurulaine" ja "Magnoolia".

SISSEL WINCENT - Assorted Lights (Rösten)

Tumedam rütmika Rootsist, Sissel teeb põhimõtteliselt gooti techno't, mitte tömbilt ega patetiliselt, vaid ülipeenelt, ja selle tarbeks on ta pulbriks teinud gabber'i, industriaali, UK bassi ja "Tungsteni" järgi tundub, et isegi Glass või Stockhausen kõlksuvad retseptis. "Milky Seas" nõelub kinni tähistaeva ja sätib endale kaane peale ja selles kõiges on veel midagi romantilist. Kui nüüd kirjelduse järgi tundub, et jube palju toimub, siis ei, vähe toimub, aga teha nii lihtsate mustritega biite ja käike ning olla ikkagi kordumatu, tähendab tõelise minimalisti julma hinge. Ja neid ohvreid on ju kuulajale vaja, et säiliks kujutlusvõime. 

THREE FREE RADICALS x LIIS VIIRA "Atlas Of The Heavens" (Improtest)

USA-Eesti duo, mille liikmeteks elektroakustika kõlameistrid Scott L. Miller ja Mart Soo, aga sel kosmoselennul on kaasas ka harfimängija Liis Viira. Miller sõuab audiotöötlustarkvaraga Kyma, Soo kitarril, mis ei kõla kitarrina ning see kõik sünnib improvisatsioonina. Lahe on see, et "Atlas" on loomult ju jazz kõige ehedamal kuju, aga ei kõla nagu jazz. Pigem nagu tõstuk tähtede vahele, mida albumi nimi ja kaas ja ka väljendavad. Ettevaatust, selles muusikas on võimalik korduvalt ära eksida. Nii et põgenege (koos Three Free Radicalsiga). 

YASMYN - SlowFall (princessYASMYN)

Mahe-RnB'd Eestist: kõik on siin pisike: produktsioon on lo-fi, valgus videvikuline, helid on sulnid, vokaalid sordiinialused, puudub reljeefsus, mis iseloomustab näiteks moes olevat Korea poppi. Ometi on see popmuusika, ja magamistoa-RnB kõrvajäämise tingimuseks on meloodiad, mitte üle tunnete üürgavad, vaid miniatuursed mustrid, ja neid "SlowFallil" jätkub. "L.A. Meeting" on juba eetrit ja kiitust saanud, aga "Smile" ja "Topic" meenutavad sellist chillout-RnB'd, millega alustas kümmekond aastat tagasi Teengirl Fantasy või How To Dress Well või mida nullindate alul tegi Spacek. YASMYNil on eeldusi saada rahvusvaheliseks chill-popi tähekeseks, kui ta raatsib sellega piirduda.

YU SU - Roll With The Punches EP (Second Circle)

Hiinast Kanadasse kolinud artisti uus downtempo-elektroonika sobib siia lõppu ideaalselt: pisut jaapani ambiendi (kuulake eelmistes plaadisoovitustes pakutud kogumikku "Kankyō Ongaku") traditsioones, ent meie päevade digitaalse kõlaga. Siin leidub Haruomi Hosono ja Eric Satie vaimu, ja kostab merekohinat, tuultemüha ja linnulaulu ning kõike ikka kõrgtehnoloogilises serveeringus. Keskkonnamuusika, mille saatel tahaks kogu muu ümbritseva keskkonna ära unustada. 

Head kuulamist!