Arvustus. Bleie' industriaalse techno katarsis
Uus album
Bleie
"The Adept" (Last Faith Studio)
7/10
Bleie on San Francisco lahe äärsest Oaklandist pärit eksperimentaalmuusik Sarah Bly. Kui muidu tuntakse seda piirkonda lokkava deep house'i mekana, siis Bleie on valinud enda väjundiks hoopis karmi industriaalse techno ja tume-elektroonika kõlamaastikud. Tema muusika on tekkinud põhiliselt improvisatsioonilistel jämmisessioonidel. Ka lavalaudadel eelistab artist esitada oma muusikat otse ja elusalt, vastukaaluks nii tavapäraseks muutunud DJ-settidele. Selline eelistus võib tulla asjaolust, et tegu on õppinud muusikuga, kes valdab klaverit ja viiulit.
"The Adept" on isiklik album. Nimelt varjutab Oaklandi tantsumuusika skeeni üks traagiline juhtum. 2016. aasta lõpul lahvatas põlema laohoonesse ehitatud peopaik Ghost Ship, kus toimus parasjagu techno-õhtu. Põlengus kaotas elu 36 inimest, nende seas Bleie mõttekaaslased Cherushii, Nackt ja Joey Casio. Plaadil leiduv muusika on salvestatud vahetult pärast seda õnnetust ja selle abil puhastab artist kogunenud negatiivseid emotsioone, põletab viha ja matab maha kurbuse. Ühesõnaga, katarsis.
Albumi üheksa heliteost moodustavad ühtse narratiiviga loo, kuid plaat on pealkirjadega osadeks jagatud. Lugude algused ja lõpud on hägused ning katavad üksteist. Muusikateose sissejuhatus on sünge. Üks hirmuäratavamaid helisid, mida keegi võiks elu jooksul kogeda, oleks pommituslennukist välja lastud ja aeglaselt läbi õhu langeva mürsu vilin, mis sihtmärki tabades valjult plahvatab. Just nii kirjeldaksin "And You, What Do You Seek?" algust. Veidrate helide kajamäng, lühikesed vokaalsämplid ja toksiv biit kandub järgmisse loosse "Will Of The Abyss", kus industriaalne eksperiment tumedais toones jätkub. Kui hakkab mängima "Susurrus", tekib tunne, nagu keegi loobiks õues vastu majaseina igasugu kila-kola. Vaikselt sisse hiiliv mahlakas techno-basstrumm röövib kogu tähelepanu. "No Generation Without Corruption" läheb edasi morbiidselt, sest plaadi algul hävitust külvanud pommituslennukid on naasnud tagasi teisele.
Bleie otsustab ühel hetkel niigi vihase teknobiidi peegliefekti ära uputada ning tulemusel mõjuvad "Abyss Of The Deity Of No Origin" trummid nagu sepahaamri löögid alasil. "Cross/ Body In Balance" pakub tehislike metalse kõlaga helidele vahelduseks sakraalse stiiliga koorilaulu katkeid. Techno-muusikas äratuntavalt armsaks muutunud Roland TR-909 trummimasin laob monotoonselt tümmi edasi. "Glass, Nest, Furnace" ja "Peradam" paistavad silma minimaalsusega, stiilis "vähem on rohkem". Album lõpeb kõrge noodiga - terve plaadi vältel jõudu kogunud energia kulmineerub lõpuloos "The Unseen". Seda tugevat rütmi kuulates näen vaimusilmas, kuidas Helena Hauff, Paula Temple või Nkisi seda rada oma DJ-settides esitaksid.
Bleie on ehitanud heliuniversumi, kus kõlamas tumedalt ilusad toonid, mürtsuvad löökriistad ja moonutatud heliveidrused. Tagasi on artisti varasemast loomingust tuttavad ambienthelid. Omamoodi kõlav ja ettearvamatu kompositsioon näitab, et need ei ole tavalised techno-bängerid.
Toimetaja: Valner Valme