Jungle "For Ever" (XL Recordings)

Liiga tihti juhtub praegusel ajal seda, et kui keegi üritab moodsalt tõlgendada soul'i ja funk'i, siis kukub see välja täielikult retrosoustina. Tolmustest rütmidest ei paista midagi muud kui lihtsalt nostalgiat, muusikaliselt kõlab kõik lihtsalt tõmmisena kungisest, paremast ja huvitavamast muusikast.

Selle koha pealt on Jungle üsna ainulaadne. Neis on olemas särav ja pompoosne soul, selline, mille pärast 1960. aastatel žanr üldse nii populaarseks sai, kuid nad ei kavatse teha mingit vana muusikat. "For Ever" on 2018. aasta tasemel popmuusika, milles on tugevaid basse, häid refrääne ja lihtsalt eriti ilusaid meloodiaid, mis jäävad kummitama ja panevad vägisi tantsima.

Kui defineerida muusikat aastaaegade järgi, siis Jungle'i värske album on kõige paremas mõttes sügiseplaat. Seal on igatsust suve järgi, mõnusalt päikselisi ja naksakaid rütme, mis on aga juba veidi väsinud, mõnusalt loiud. Kui väljas sajab vihma ja kodust välja ronimine tundub halvim mõte, siis Jungle aitab masendushooajale vastu astuda. Eestis lõpmatus sügises on sellist muusikat rohkem vaja.

Tirzah "Devotion" (Domino)

Kui The xx 2009. aastal oma debüütalbumiga välja tuli, siis polnud keegi midagi sarnast varem teinud. Nende mudel oli lihtne: võtta kõige moodsam elektrooniline muusika ja ehitada sellele pinnale häbelikud hingepiinades armastuslaulud. Üllataval kombel ei sündinud sellest midagi mesimagusat ega suhkruvatist, vaid need komponendid koos olid emotsionaalselt jõulised ning helipildilt novaatorlikud.

Ei pea Tirzahi loomingut just palju kuulama, et mõista seda võrdlust The xx'iga. Koostisosad on samad, kuid sellest valminud roog on täiesti teine, nende kahe vahel puudub igasugune sarnasus. Kui The xx'i eesmärgiks on alati olnud puhtus ja väljapeetus, nende muusika on ilus ja sõbralik, siis Tirzah unistab ilusatest asjadest, kuid reaalsus, mis plaadil kõlab, on segaduses, ekslev ja katkine.

Ühelt poolt on see tuttavate R&B meloodiate lõhkumine lihtsalt stiilivõte, mis aitab hoida pinget ja põimida kuulaja veidrasse unenäkku, kuid teisalt kannab see armastuslugusid arvestades ka otsest sõnumit. Need lood ei ole tehtud rõõmudest, vaid pigem igatsusest, kahetsusest ja kurbusest ehk kõigest sellest, millega peab üks nukker armastaja silmitsi seisma. Enesekindlus ei kuulu selliste tunnete juurde, vaid pigem ongi sellele omane hektilisus, häbelikkus või isegi viha, mida kõike võib kohati kuulda ka Tirzah plaadil.

Aga ärge mõistke mind valesti - "Devotion" on imeilus plaat, aga mitte sõnaraamatu või entsüklopeedia mõistes ilus, vaid keerulisem ja mitmekülgsem ilu, selline, mis nõuab tähelepanu ja kaasamõtlemist.

altopalo "frozenthere" (Samedi Records)

Sarnaselt Tirzahiga mängib altopalo erinevate popmuusika mudelite lõhkumisega, luues sellega põnevaid abstraktseid helimaailmu. Pealtnäha on neljaliikmeline bänd nagu järjekordne õrnahäälne indietronica punt, seistes kõrvuti selliste tegijatega nagu James Blake, Chet Faker ja Bon Iver, kuid see on lihtsalt õhuke glasuur, mis albumit "frozenthere" katab. Ilus pealispind lõhutakse esimeste sekunditega puruks ja sealt alt tuleb välja katkendlik, veiderdav ja intensiivne hullus, mis astub kõigist varemnimetatud artistidest mitu sammu edasi.

Žanriliselt põikab altopalo kõigist liigitustest mööda. Nad on rockbänd, aga ei käitu hetkekski nagu ükski teadaolev rockbänd. Nende rütmid võiksid töötada tantsumuusikana, aga nad on selleks liiga loiud, neil on suht ükskõik, kas keegi saab nende järgi tantsida või mitte. Tegelikult võiksid nad olla ka raadiopop, aga nii mürast, lollakalt ülekeeratud bassiga ja hüplikku popmuusikat ei paneks ükski normaalne raadio oma playlist'i. See on kunstpop, aga mitte žanr art-pop, vaid täiesti oma asi, isemoodi ja eriline.

Seejuures ei ole altopalo hetkekski liiga intellektuaalne, nad ei veiderda veiderdamise pärast nagu näiteks mitmed PC Musicu artistid, kuhu alla nüüdsest kuulub ka Tommy Cash. Nad lihtsalt murravad reegleid ja teevad muusikat, mis neile endale meeldib. Kui tahate, võite seda kutsuda pehmopungiks, ning seda heas mõttes.

Mac Miller "Swimming" (Warner Bros.)

Räppar Mac Miller alustas oma muusikuteed juba kümme aastat tagasi, kuid alles nüüd, albumiga "Swimming" leidis ta päriselt oma hääle ning näitas, mis temas peidus on. Aga vaid kuu aega pärast plaadi ilmumist suri Miller üledoosi tõttu, ning see on popmuusikale hiiglaslik kaotus. Suurepärase vokaaliga tüüp, kes suutis rääkida karmidest teemadest nii, et tema muusikast kõlas vastu ikka joviaalsus ja elurõõm. Ka žanriliselt ei hoidnud teda miski tagasi - ta võis sama hästi särada nii vanakooli boom-bap'i tehes kui ka kõige moodsama produtsiooniga raadiohitis.

"Swimming" on värvikas album, mis kirjeldab hästi uut põlvkonda räppareid, kes astusid mööda (või üle?) kogu trap-liikumisest ja läksid tagasi juurte juurde. Fookus on rohkem jazzilikel taustadel ning nõtketel meloodiatel, kuid alles on jäänud ka tuksuvad bassiliinid, mis hoiavad lugudel hoogu sees ja lasevad neil toimida vabalt ka tantsupõrandal. Samasse voolu kuuluvad näiteks Andreson. Paak, Saba, Rejjie Snow ja veel paljud teised.

Eriti märgiliseks võib pidada lugu "Self Care" ning selle videot, kus Mac Miller on maetud elusana kirstu ning ta üritab sealt välja pääseda, ent tagasi maa peal raskused ei lõppe, ta ei ole oma deemonitest vabaks saanud. Kas see on prohvetlik? Raske öelda, aga nüüd pärast tema traagilist surma omandab see video täiesti uue varjundi. Täpselt sama asi juhtus ka David Bowie'ga, kui video loole "Lazarus" ennustas justkui tulevast traagilist sündmust ette.

Tõeliselt kahju, et selline talent vaid 26-aastaselt meie seast lahkus, aga vähemalt jääb teda meenutama muuhulgas "Swimming", maitsekas ja mitmekülgne album, mis tänu tihedusele pakub avastamist pikaks ajaks.

Maribou State "Kingdoms in Colour" (Counter Records)

Pehmus ja kergus on tantsmuusikas tihti justkui tabu, ikka tehakse rohkem tigedat techno't või muud tumedat andmist, mille jaoks tuleb oodata ära õhtuhämarus ja toas tuled kustu panna. Maribou State on katsetanud oma varasematel plaatidel samuti tugevamate rütmide ja järsemate pööretega, kuid värskel kauamängival "Kingdoms in Colour" on nad pöördunud valguse poole.

Uus album ei karda kitši, vaid on ilma igasuguse valehäbita ülivõrdes päikseline ja lõbus. Lilled ja liblikad, suvine soe meretuul, külmad õlled, jäätis, puhkus, suvi. Kõik need tunded, mõtted ja emotsioonid tulvavad Maribou State'i ajel peast läbi ning see teeb meele heaks, "Kingdoms in Colour" on heatujualbumi definitsoon. Nad näitavad, et kerge ja õhulise muusikaga saab säilitada artistlikkuse, see ei tähenda tingimata loomingulist lahjendamist.

Muusikaliselt on selle helguse taga vähem tantsumuusikat ja rohkem õrna jazzi, afrot, pehmet elektroonilist vulinat ja avaraid meloodiaid, mis ei lämmata kuulajaid, vaid lasevad selles ilusa muusika pilves vaikselt hõljuda.