Kogu Kiwi Rekordsi senine diskograafia

Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga üllataval kombel on UK garage teinud viimase aastaga meeletu tagasituleku. Tõsi, Disclosure suutis seda 2013. aastal korraks samuti, aga nende juhitud future garage liikumine hääbus vaikselt ja täna ei mäleta seda enam eriti keegi. Uus suund on aga seikluslik ja julge, põimides tiheda sünteesina kokku Briti bassimuusika, grime'i ja särtsaka popi. See ei ole ka mingi ühe-kahe artisti katsetamine, vaid erinevaid produtsente on meeletu hulk.

Conducta juhitud plaadifirma Kiwi Rekords on asunud taaselustamise etteotsa, andes viimase aastaga välja kolm singlit (Sharda, Sammy Virji, Mind of a Dragon) ja ühe lühikese kogumikplaadi. Arvestades, et plaadifirma juht andis just välja tunnise mixtape'i kolmekümne seniavaldamata looga 28 eri artistilt, siis suuremad asjad alles ootavad ees. Mina olen valmis!

Rian Treanor - "Ataxia" (Planet Mu)

Rian Treanor läheb oma debüütalbumil "Ataxia" tagasi elektroonika juurte juurde ehk robotliku masinamuusikani, kus ta üritab kaotada (või siis vähemalt professionaalselt peita) inimfaktorit. Üheksa nimetut lugu vajutavad kohati põhja reiviandmise, aga vajuvad sekund hiljem lihtsalt roidunud tiksumiseks – selline vastandlik rütm ei järgi tantsumuusika klassikalist järgnevust, aga ongi just seetõttu huvitav. Korduvad vokaalkatked ja hullud rütmid hakkavad proovimise teel looma lõpuks mustreid ja kujundeid ning tekib tugev tervik.

Ühe võõrkeha eneseotsing, mida "Ataxia" avab, meenutab Jonathan Glazeri ulmefilmi "Under the Skin", kus tulnukas pidi harjuma inimkehaga. Ka Treanor näitab, kuidas robot harjub inimkeele ja -muusikaga, kohati selle vastu võideldes, aga lõpuks ikkagi leppides. Pöörane sissevaade tehisintellekti ajju, mille taga seisab tegelt üks punapäine Briti jorss. Hull!

King Midas Sound - "Solitude" (Cosmo Rhythmatic)

On mõned plaadid, mis nõuavad õiget aega ja kohta. Ei soovita kellelgi kuulata King Midas Soundi uut albumit "Solitude" ilusal suvepäeval päevitades, see oleks nagu lumehanges istudes jäätist süüa või tuld bensiiniga kustutada. Läbipaistmatu tumekosmos, mille nad oma muusikas loovad, nõuab hilist öötundi, rämedat paduvihma või mõnd suvist äikesetormi.

Kokku saavad spoken word, dylanthomaslik depressiivluule ning kosmiline elektroonikaudu, mis provotseerib, surub end peale ning paneb meelega kuulaja ebamugavalt tundma. Kui kirjandus ja muusika saavad kokku, peaks sündima just midagi sellist.

James Blake - "Assume Form" (Polydor)

James Blake'i värske album "Assume Form" on popmuusika kvintessents, olemata samas hetkekski selline pop, mida mõni normaalne raadiojaam mängida tahaks. Küsimus pole selles, et see ei sobiks sinna – "Barefoot In The Park" Rosaliaga või "Mile High" Travis Scotti ja Metro Boominiga on superhitid, aga midagi on seal valesti. Või isegi mitte valesti, Blake on lihtsalt võtnud popmuusika status quo ja pannud kõik tuttavad elemendid meisterliku produtsendikäega teistmoodi kokku.

Sarnaselt Samphale ja tema debüütplaadile "Process" näitab ka "Assume Form", kui ilus ja samas erakordselt lihtne võib olla autoripop. Vähem on rohkem.

Mick Moon - "Trallinn" (ise välja antud)

Millest Mick Moon oma selle aasta esimesel (!) plaadil laulab? Ma ei tea ega tahagi teada. See on lihtsalt 23 minutit lollitamist, veiderdamist, jorisemist, ülbitsemist, swag'i ja üleolekut. Aga kui tihti kipuvad räpparid liiga palju jutustama, siis siin ei ole jutuvada probleemiks.

Mooni autotune'iga töödeldud häälitsemine on lõbus ja toimib kui eraldi instrument. Fraaside reaalne tähendus pole oluline, hoopis tähtsam on kõla ja rütm. Autotune'iga lämisemine ei mata ka minimalistlikke taustasid, vaid vokaal ja muusika töötavad kooskõlas. "Trallinn" on hullumeelne katsetus, mis ilmselt sündis lihtsalt stuudios proovides ja mängides, aga just nii ongi kõige parem.

William Basinski - "On Time Out of Time" (Musex)

Pahatihti kasutatakse (ja kasutan ka ise!) muusika kohta sõna "kosmos". Maalib see ju kohe mingi pildi ootamatust helikeelest, sügavatest bassidest, elektroonilistest kilinatest-kulinatest, kuigi tegelikult on selles ettekujutuses sama palju kosmilisust kui "Tähesõdades" või "Star Trekis". See on popkultuuriline illusioon, hea turvaline lihtsustus, millega kirjeldada kõike vähegi võõrapärast või tehnitsistlikku.

Ambientilegend William Basinski näitab uuel plaadil "On Time Out of Time", kuidas kõlab kosmos tegelikult. Kogu plaat põhineb 1,6 miljardit aastat tagasi kahe musta augu ühinemisel tekkinud lainetel, mida Basinski töötles ja manipuleeris. "On Time Out of Time" südameks jäi ikkagi just see ürgessents, mistõttu ei toimu albumil just muusikaliselt eriti palju. Vaid üksikud lõputult kajavad tilinad-kilinad ning täiesti ootamatult esile tõusvad bassihoovused, mis samas mõjuvad justkui läbi alateadvuse. Me ei pea mõistma nende helide algallikat (kas saab üldse hoomata mustade aukude ühinemist?), tajumaks seda piiritut ilu, mis seal taga peitub.

The Chemical Brothers - "No Geography" (Universal)

Tundub ootamatu, et ajal, mil tantsumuusikas tekib pidevalt lühiajalisi mikrožanre ning uuendustest puudust pole, saavad aasta (vähemalt seni!) parima tantsuplaadiga hakkama täielikud legendid. The Chemical Brothers ja nende uus kauamängiv "No Geography" on üle pika aja kõige tantsukam, aga samal ajal ka värvikirevam ja maitsekam plaat. Raju reiviküte, aga mitte suvaline kitš, vaid täiesti tõsiseltvõetav kunst.

Huvitaval kombel saab mõttelise silla tõmmata "No Geography" ning The Prodigy viimase albumi "No Tourists" vahele. Mõlemad on Briti reiviskene kultustegelased, kes mõtestasid oma viimastel plaatidel lahti tantsukultuuri juuri – võib ju öelda, et see on retro, aga pigem mitte. Eesmärk on hoopis võtta mingi essents, mis töötas aastaid tagasi, ning teha selle mudeli alusel moodsat ekstaatilist tantsumalakat. Ja see töötab, kuradi hästi töötab!

Bendik Giske - "Surrender" (Smalltown Supersound)

Värske, praktiliselt eikuskilt tekkinud trend eksperimentaalmuusikas on saksofonistid, kes murravad täielikult selle lembepilli traditsioone ja kääksutavad-tuututavad välja abstraktseid ja ulmelisi helisid. See võiks pealtnäha kalduda free jazz'i veidruste poole, aga kaugel sellest – nii Ben Vince, kes andis hiljuti Tallinnas Kauplus Aasias ka ekstaatilise kontserdi, kui ka Bendik Giske vaatavad hoopis elektroonika poole.

Saksofonitörtsatused on ehitusklotsid, millest ehitada pööraseid helimaastikke, kus kammermuusika põrkab technoga – ning see on pigem lihtsustus nende piiritust visioonist. Kuigi Bendik Giske meenutab helipildilt kohati Arcat – ilma androgüüne vokaalita, ent sama sügavalt ürgelektroonikasse sukeldudes –, siis põhiline võlu seisneb just ootamatuses. Produktsioon hoiab "Surrenderit" koos ning kogu hullusele vaatamata on tegu igati tervikliku plaadiga, kuid see on 34 minutit kõige veidramat dissonantsi, mis hakkab lõpuks isegi loogilisena tunduma.

Msylma - "Dhil-un Taht Shajarat Al-Zaqum" (Halcyon Veil)

Teoreetiliselt on Saudi Araabia produtsendi Msylma juures palju seda, mis on outsider-popi ja äkilisema elektroonika puhul juba klišeeks muutunud. Technobiit tuksumas justkui pihitoolis istuva vokaali taustal – võib ju öelda, et see on James Blake'i mudeli kopeerimine, aga on selles midagi halba? Oleks keegi kunagi ette kujutanud araabiakeelset James Blake'i? Läheb väljateenitult kategooriasse "ma isegi ei teadnud, et sellist asja kuulda tahaksin".

Album "Dhil-un Taht Shajaraty Al-Zaqum" ei ole tegelikult meeldiv kuulamine – ülitumedad taustad ja religioossed tekstid (millest ilmselgetel põhjustel midagi tegelikult aru ei saa) suruvad kuulaja nurka ega anna hingamiseks ruumi. Msylma looming ei sobi kindlasti igaühele, kuid kiire sissevaatena võõrasse kultuuri on see igati rikastav. Ilmselt ei satu enamik inimesi eales Saudi Araabiasse, seega viige end vähemalt 44 minutiks kuulamisreisile.

Ariana Grande - "thank u, next" (UMG)

Kui paljude artistide puhul tahaksin, et nad mulle rohkem meeldiksid, siis Ariana Grande puhul on pigem vastupidi. Teda on lihtsalt meediaruumis kogu aeg liiga palju ning enamik temaga seonduv on tühi-tähi, mis jätab ta paratamatult pigem halba valgusesse. Aga kui jätame kõrvale Grande kui persooni, siis üllataval kombel on temast mitme igava albumi järel saanud üks põnevamaid ja maitsekamaid popartiste.

"thank u, next" ei eksperimenteeri ega tee midagi otseselt uut, aga siin on kerges trap'i ja R&B kastmes reliseeritud tipptasemel laulukirjutus ja sulnis vokaal. Grande teeb popmuusikat, mis on ühelt poolt reljeefne ja jääb meelde, kuid ei peleta ka ühtki kuulajat eemale. Lihtne meelelahutus, mis ei kaota ajas oma väärtust, vaid avanebki täielikult alles korduvalt kuulamisel.

DJ Nate - "Take Off Mode" (Planet Mu)

Footwork on tänaseni üks veidramaid tantsumuusikafenomene, mis on oma sünnist saadik jäänud justkui kapslisse. Ühelt poolt pole kunagi saatnud sealseid artiste suur edu - tuntuim artist ja žanri pioneer DJ Rashad suri vaid 34-aastaselt – ning teisalt ei toimu seal ka drastilisi arenguid. Ikka need samad trummimustrid, soulisämplid ja meeletult kiire tempo, aga samas muteerub footwork just selle žanri piirides vaat et iga albumiga. Kohati lähevad asjad liiga käest ära ja muutuvad friigikraamiks, aga tipphetkedel – nagu Jlini "Black Origami" – sünnib midagi eriti ilusat.

Lähenemisnurga poolest on DJ Nate küllalt sarnane Jlinile – selle asemel, et kogu aeg hoogu juurde keerata ja lood maaniat ning hullust täis süstida, laseb ta vokaalsämplitel rahulikult särada ja hoiab oma taustad pigem hõredad. Ei teagi, kas footwork on kunagi varem nii sulnilt kõlanud kui "Take Off Mode'i" kõige ilusamatel hetkedel. Sinna kõrvale jagub näpuotsaga ka raju nätakat, aga tugevamad momendid on just rauged, otsekui pohmelli käes vaevlevad lood. Laisk, aga imeilus tantsumuusika.

Gram-Of-Fun - "Second Breakfast EP" (Sony Music)

See kõlab ehk küüniliselt, aga just viimasel paaril aastal on Eesti popmuusika jõudnud tasemele, kus üha tihedamini tuleb endamisi küsida: "Kas see on tõesti kodumaine muusika?". Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd laulukirjutuses, mis on alati tasemel olnud. Just produktsioon ja järeltöötlus on tänaseks üliprofil tasemel kättesaadavad igaühele, mis annab võimaluse süstida oma muusikasse glamuuri ja glämmi, mida seal ehk muidu niivõrd polegi.

Gram-Of-Fun on just selline näide. Nägin neid aasta tagasi esinemas ja nad ei jäänud kuidagi meelde. Vahepeal stuudios veedetud kuud on aga andnud juurde mahla ja särtsu, sest esimene lühialbum "Second Breakfast" on tantsupopi kvintessents, vaat et isegi õpikunäide. Säravad vokaalid, nakkavad bassid ja nilerodgreslik funkvõnge loovad terviku, mis sobiks mõne Euroopa suvefestivali pealavale. Eufooriline moodne pop, mis ei tüüta ka korduval kuulamisel.

Prince - "Originals" (Warner)

Prince'i eluajal ilmunud viimased albumid ("Hitnrun", "Art Official Age") ei säranud eriti ja mõjusid loomingulise tupikuna. Oli raske mõista, kuhu suunas ta liigub ja mida tahab saavutada, eriti arvestades, milline hull muusikaline geenius ta tegelikult oli. Seetõttu mõjuvad eriti drastiliselt tema postuumselt avaldatud plaadid. "Purple Raini" uusversiooniga kaasa tulnud B-pooled on justkui hulk miniplahvatusi, millest igaüks lööb omaette pahviks. Intiimne "Piano & A Microphone 1983" mõjub kui geeniuse põlve peal istumine, need on laulud, mis pole mõeldud miljonitele kuulajatele, aga õnneks on meil see võimalus.

Ka värske album "Originals", kuhu on koondatud Prince'i lood, mis olid algselt kirjutatud teistele artistidele, töötab kui külmajudinaidtekitav sissevaade muusikalise geeniuse loomingu paremikku. Seksist ja ekstaasist nõrguv funk, valusad balladid, imalad poplood, mis iganes – vahet pole, mida Prince teeb, kõik hakkab tema käes särama. Kuula vaid mõnd fraasi igast loost ja saad aru, kuidas Prince elas muusikat. See polnud töö ega hobi, vaid ta valas igasse loosse kogu oma hinge. On vähe muusikuid, kes oma loomingu kaudu nii aktiivselt edasi elavad...

Cassius - "Dreems" (Love Supreme)

Muidugi, Cassiuse värsket kauamängivat võib – ja lausa peab – kuulama juba seetõttu, et duo liige Philippe Zdar hukkus traagiliselt kaks päeva enne albumi ilmumist. Aga see kurb sündmus saab olla vaid lisapõhjus, sest tegelikult on french house'i pioneerid sellele unustatud žanrile täielikult eluvaimu sisse puhunud. "Dreems" on suvi ja päike ja rõõm ja lust ja kõik muu hea, mida elul pakkuda on.

Ühtlaselt, justkui mixtape'ina kulgev "Dreems" on tugev autoriplaat, mis vaba käega segab hullu klubikütet pehme raadiopopiga. Sulni hittloo "Don't Let Me Be" järel tuleb maitsekas piano house'i pärl "Chuffed", aga selline üleminek tundub normaalne. Kogu plaat on kokku põimitud ühtlase käekirjaga ning midagi pole ülearu, vaid iga nurga tagant paistab just parasjagu põrkavad basskitarre ja mesimagusaid vokaale.

Kellel Cassiusest veel väheks jääb, siis võib kuulata ka Hot Chipi uut albumit "A Bath Full of Ecstasy". Plaat võtab küll kohati liiga imelikke pöördeid ja mõjub poseerivalt, aga produtsendina kaasa löönud Philippe Zdar kattis lood särava suhkruglasuuriga. Sellest aga piisab, et suvi südamesse tuua!

Cherushii & Maria Minerva - "Cherushii & Maria Minerva" (100% Silk)

Juba aastaid on Maria Minerva eksperimenteerinud magamistoapopi kõige tumedamates ja veidramates soppides – kohtades, kus see "pop" on ikka nii tinglik kui üldse olla saab. "Tallinn at Dawn" ja "Cabaret Cixous" on pigem ambientelektroonika julged katsetused, kus käekirja poolest on rohkem ühist Ariel Pinkiga. Plaat-plaadi järel on Minerva küll liikunud lähemale popile, kuid pole sinna päriselt kunagi jõudnud. Elektroonikaudu, mis teda ümbritseb, on selleks lihtsalt liiga paks.

Aga nüüd on ta kohal. Või vähemalt teoreetiliselt kohal, sest "Cherushii & Maria Minerva" kõlab nagu reis ajamasinaga 1980. aastate staadionipopi. On see Madonna? Või siis vähemalt Madonna, keda ei huvita, kas ta päriselt kellelegi korda läheb. Kuid Minerva ja tema 2016. aastal ööklubipõlengus hukkunud sõbranna Cherushii eesmärk pole olla retro, vaid nad kasutavad lihtsalt popklišeesid enda kasuks ära. Kokku sünnib nõtke ja plastiline pop-house, mis tantsib prožektoritevalguses nii, nagu homset polekski.

Moodymann - "Sinner" (KDJ Records)

Kui on keegi, kes on läbi ja lõhki cool, siis just Moodymann. Ta on house'i ebajumal, kes teeb asju nii, nagu teised ei tee. Aga miks peakski? Võtame kasvõi lugu-loo haaval tema uue albumi "Sinner". Avalugu "I'll Provide" kõlab nagu Nine Inch Nails oleks üritanud klubihitti teha ja sellega imehästi õnnestunud. "Downtown" seisab mingil õhkõrnal piiril house'i ja lounge jazz'i vahel, et kohati tundub isegi uskumatu, kuidas see saab olla Moodymann. Seitsmelooline plaat mängibki jaburate vastuoludega, aga kogu aja on tajutav moodymannlik ürgfunk, mingi tabamatu essents.

Koos Prince'iga on just Moodymann üks neid väheseid, kes elab oma muusikat kogu ihu ja hingega läbi. Vinguvad vokaaljorisemised, laisad trummirütmid ("Got Me Coming Back Rite Now") ja hullumeelne psühhedeelia ("If I Gave U My Love") on just see, mida temalt oodata. "Sinner" ei ole küll plaat, mis paistaks Moodymanni diskograafias tohutult silma, aga üle aastate on see esimene võimalus tema uut materjali kuulata. Ja tahaks veel-veel-veel, sest house'is ei saa piiritu hulluse poolest keegi teine Moodymannile vastu.

Sip€lga 14 - "Traplaif" (Legendaarne)

Eesti Soundcloudi-räpp kasvas lõpuks suureks. Jah, meil on Nublu ja veel mõned väiksemad edulood, aga Sip€lga 14 – kes vist oligi kodumaise mõminaräpi skene pioneer? – andis välja esimese päris Soundcloudi-räpi albumi. See pole mingi põlve otsas kokku klopsitud mixtape, vaid profilt produtseeritud ning sekund-sekundi haaval läbimõeldud tervik. Midagi pole ülearu, 23 minutit kestev album ei tundu ka kui kiire ruttamine või EP, vaid ikkagi ideedest tulvil ning värvikirev kauamängiv. Vähesed plaadid suudavad nii lühikese ajaga sedavõrd palju ära teha.

Plaadifirma Legendaarne alt ilmunud "Traplaif" kaugeneb vähemalt esmapilgul Soundcloudi-räpist. Ei kõla hullu andmist nagu Sip€lga 14 esimestes lugudes ("ma laadisin lolli peaga enda nuded netti üles") ning kõik nurgad on justkui maha lihvitud, aga mingi alateadlik essents on ikka alles. Mõminaräpp ei peagi kasutama tasuta biite ja salvestama muusika 5-eurose Maxima mikrofoniga – võlu peitub hoopis kusagil mujal. Kõlapildilt mõjub plaat hoopis mõttelise järjena Genka ja Põhjamaade Hirmu projekti 12EEK Monkey kosmilis-idamaisele rännakule "Xibalba Spa". Sügavatest bassiandmistest jõuab Sip€lga 14 plaadi lõpuks isegi punkparoodiani, tõestades, et mõminaräpis on kõik lubatud.

Murlo - "Dolos" (Coil Records)

Samal ajal, kui n-ö funktsionaalne Briti tantsumuusika teeb tagasitulekut, kerkivad pinnale ka abstraktsemad ja veidramad tegijad. Neist kõige säravam on Murlo, end koomiksitegelasena esitlev produtsent, kelle mõjutused on äärmiselt laiad. Midagi tuleb moodsast Briti bassimuusikast, veidi grime'ist ja garage'ist, aga samas küllalt palju ka kammermuusikast ja kunstelektroonikast. Ta on teinud muidugi ka tantsumuusikat, kuigi enamik normaalsed inimesed selle muusika järgi ei tantsiks.

Tema esimene täispikk album "Dolos" on eepiline suurteos. Bassid, mis kõlavad kui kumminuiadega hiiglaslike õhupallide tagumine, saadavad lõputut kilinate-tilinate laviini. Sellest tekib multifilmilik, ehk isegi paroodiline maailm, mis on samas nii värvikirev ja särtsakas, et kisub endasse ja hoiab küljes. Aga mida lugu edasi, seda kummalisemaks kõik muutub. Speed garage teeb äkkpöörde piiksuvasse autotune-gospelisse, et jõuda mõni lugu hiljem vaat et konservatiivse koorimuusikani. Kuidas see nii läks? Ma ei tea, aga Murlo jaburas koomiksimaailmas tundub see kõik okei.

Liisi Koikson - "Bittersweet EP" (Lista OÜ)

Huvitav, kuidas mõned muusikud defineerivad end aastate jooksul ühe külje pealt, ehitavad endale kindla publiku ja saavad tänu sellele igati edukaks, ent otsustavad ühel hetkel ootamatult kõik laiali lammutada ja täiesti pahupidi uuesti otsast alustada. Liisi Koikson tegi just seda – teadsime teda pehme eestikeelse popjazzi poolest, kuid ühel heal päeval hakkas ta tegema hoopis ingliskeelset elektroonikat ja tantsukamat popi. Usun, et paljusid tema varasemaid fänne pani see kulmu kortsutama, mulle isiklikult aga sobis väga hästi. Ei näe just tihti, et üks artist nii julgelt oma loomingulise teraviku vastassuunda pööraks.

Samas ei juhtunud see üleöö. Mäletan juba aastaid tagasi Liisi Koiksoni Soundcloudist avastatud demolugu "I'm The Only One", mille hea sündiliin ja mahlakas vokaal jäid meelde ja panid küsima: millal midagi sellist rohkem saab kuulda? 2017. aastal ilmuski album "Coffee for One", kus saidki kokku pehme jazz, täpne produktsioon ja moodne elektrooniline pop. Värske lühialbumi "Bittersweet" valguses tundub toonane kauamängiv aga pigem käeharjutus, sest uuel plaadil on samad motiivid veel mõjuvamad. Varasemad koostööd Jaan Tätte ja Imre Sooäärega on asendunud tänaseks Sander Möldriga ("Can't Stop Dancing") ning usun, et suuremad asjad ootavad veel ees.

Durand Jones & the Indications - "American Love Call" (Dead Oceans)

Soul on küll 1960. aastatest alates korduvalt muteerunud ja uusi kihistusi juurde saanud, kuid ka žanri nn algkuju pole kuhugi kadunud. Hiljuti meie seast lahkunud Charles Bradley ja Sharon Jones tegid mõlemad oma elu lõpuni soul'i ajastutruult, viies ajas mitu head aastakümmet tagasi. Ka noored tüübid Michael Kiwanuka, Curtis Harding ja Leon Bridges pööravad pilgu pigem minevikku, jäädes truuks traditsioonidele, kuid lisades sinna piisavalt ka tänapäevast produktsiooni ja mõjutusi moodsast popist.

Tihti võib selline lähenemine, kus rohkem laenatakse minevikust kui olevikust, muutuda kopeerivaks ja põhjendamatuks, ent õnneks on palju positiivsed erandeid. Kõik eelpool nimetatud artistid ning ka Durand Jones & The Indicatons paistab silma just hea laulukirjutuse poolest. Ja oi kui palju häid lugusid on plaadil "American Love Call"! 2019. aastal on see muidugi poolensti nurgatagune plaat, mida teavad vaid üksikud inimesed, aga mõelda, kui see oleks ilmunud a la 1972. aastal? See oleks album, mis kuuluks souliklassikasse ning mille põhisinglid kõlaksid tänaseni raadiotes. Laulukirjutuse tippklass ja lihtsalt imeilus muusika.

Marvin Gaye - "You're The Man" (UMG)

Durand Jonesi soovituses välja toodud 1972. aastal ei olnud tegelikult juhuslik. Soulilegendi Marvin Gaye album "You're The Man", mis jõudis kuulajate ette alles sel aastal, oleks pidanud tegelikult ilmuma just 1972. aastal. Albumi avasinglit ei võetud aga toona hästi vastu ja Gaye loobus plaadi avaldamisest. Artisti kuldaega jäänud "kadunud album" aga esindab just neid samu väärtusi, mida "American Love Call" praegu – jõulised vokaalid, imehead lood ja värvikirev muusika. Mida rohkemat võiks veel ühelt plaadilt tahta?

"You're The Man" on tõesti üks selliseid albumeid, mida kuulad paar lugu ja seal on kõik nii hästi paigas, et vajud mingisesse õndsasse pilve. Tahaks diivani peale pikali visata, Gaye sulnilt taustaks laulmas, ja suikuda mingisse õnneuima. Heatujumuusika parimas mõttes, mis näitab üht artisti tema parimas vormis. Jääb ainult loota, et ehk on teistelgi legendidel sellised pärlid kusagil arhiivis tolmu kogumas...

Vaiko Eplik - "Sireleis" (Vaiguviiul)

Kui Vaiko Epliku kaks eelmist plaati – "Kirevase" ja "Uus karjäär uues linnas" – olid eksperimenteerivad ja kaugenesid tema nakkava retropopi mudelist, siis nüüd on muusik justkui taas kodusadamasse tagasi sõudnud. Värske album "Sireleis" on suures osas pärit juba 2014. aasta plaadile "Nõgesed" ja "Nelgid" ajast, lihtsalt tervikuna jõudis see kuulajate ette alles nüüd. Need, kes vähegi Epliku kontsertidele sattunud, on mitmeid lugusid ilmselt juba ka kuulnud. Mitte, et see muidugi selle materjali väärtust kuidagi vähendaks – üks Epliku suurimaid väärtusi ongi selles, et lood ei anna end kohe kätte ning avanevad vahel alles mitmekümnendal kuulamisel.

Võime ju küsida, et kas meil on vaja veel rohkem Epliku muusikat? Üle kümne sooloplaadi ja mitmed kõrvaprojektid on loonud juba nii suure diskograafia, et kõhu saab igati täis. Ja eks mul tekkiski see küsimus pärast esimest paari-kolme "Sireleis" kuulamist, aga iga järgmise kuulamiskorraga see tunne väheneb – Eplik on lihtsalt nii hea laulukirjutaja, et neile lugudele on võimatu vastu panna. Seal pole võib-olla tõesti enam midagi eriti uut ning enamik trikid on juba varasemalt plaatidel nähtud, aga mis siis? Eesti popmuusikas ei suuda keegi teine Vaiko Eplikule vastu astuda ning hea, kui ta seda meile korra aastas meelde tuletab.

Jamila Woods - "Legacy! Legacy!" (Jagjaguwar)

Tore on kuulata muusikat, mis sünnib justkui muuseas. Ma ei pea silmas, et see peaks olema kuidagi lõdvalt või ükskõikselt tehtud, vaid kui tegijad tunnevad end niivõrd kindlalt, et suudavad n-ö võltsida laiskust, siis muutub see graatsiliseks. Oma teisel kauamängival "Legacy! Legacy" suudab Jamila Woods just täpselt seda. Ta ei ürita isegi midagi eriti moodsat teha – teda saadab jazzitunnetusega taustabänd, pole superstaaridest kaasautoreid ega ka tugeva bassiga peohitte. See aga ei tähenda, et Woodsi muusika poleks meeletult võluv.

"Legacy! Legacy!" on R&B tipptase, mis ei jää kaugele maha Eryhah Badu, D'Angelo või Lauryn Hilli parimatest töödest. Iga lugu särab nii eraldi kui ka osana tugevast tervikust, Jamila Woodsi vokaal justkui heljub nõtkete taustade peal ja põimib kõik omavahel kokku. Raske on isegi täpselt näppu peale panna, miks see muusika nii hästi töötab – seal on lihtsalt paras kogus ilu, badass'i ja cool'i, aga samas ka popmuusikale vajalikku naivismi. Ilmselt aasta parim musta muusika album, mis teeb pika puuga ära Solange'i paljuräägitud veiderdavale albumile "When I Get Home".

Thom Yorke - "Anima" (XL)

Vaatamata sellele, et Radiohead on praeguse aja üks ambitsioonikamaid ja armastatumaid rockbände, on neil olnud alati tugev side ka elektroonika ja tantsumuusikaga. Nende keerukates kompositsioonides on oma osa avaral elektroonilisel produktsioonil ning nad lasevad julgelt ka kõiksugu techno- ja house-produtsentidel enda muusikat remix'ida. Bändi ninamees Thom Yorke on oma sooloprojektis elektroonikaga veel julgemalt katsetanud, eriti aga just värskel albumi "Anima". Rock on täielikult hajunud ning järgi on jäänud julge autorielektroonika, kus tantsulisus kohtub mitmetähendusliku lüürika ja yorkeliku abstraktse veiderdamisega.

"Anima" ei ole lihtne plaat – kas Thom Yorke'ilt saaks üldse oodata midagi lihtlabast? – ning nõuab tähelepanu, kuid samas ei mõju seejuures lämmatavana. Tänu heale rütmigrupile on lugudes olemas kaasakiskuv meloodia, mille peale Yorke hakkab ehitama erinevaid muusikaliseid kujundeid. Lood ei jää kordagi pidama, vaiksest ballaadist võib areneda lõpuks kõige rajum ambient-techno andmine. Avarale tähendusväljale annab lisadoosi ka albumiga koos ilmunud režissöör Paul Thomas Andersoni lavastud 15-minutiline lühifilm, milles kujundeid, mida lahti murda, on rohkem kui paljudes täispikkades filmides. Seikluslik rännak Thom Yorke'i kõhedatel tantsuradadel.

Bibio - "Ribbons" (Warp)

Produtsent Stephen Wilkinson, kes avaldab plaadifirma Warp alt muusikat juba pea 15 aastat, on tabanud ära imetäpse tasakaalu folgi ja elektroonika vahel. Võime seda ju tinglikult nimetada tema loomingut folktroonikaks – omalaadne mugavustermin, mis on tekkinud Eesti popmuusikas –, aga see ei päde täielikult. Wilkinsoni muusika, mida ta artistinime Bibio alt avaldab, on nii läbikasvanud ja tervilik, et elektroonikat ja folki on seal võimatu eraldiseisvatena vaadata. Kui näiteks Trad.Attack! keevitab n-ö tänapäevast võnget tehislikult vanale pärandile külge, siis Bibio elabki mingis lillelapse folkunelmas. Lihtsalt tema muusikalises keeles kõiksugu traditsiooniliste pillide kõrval ka mõjutusi elektroonikast, house'ist ja ambient'ist.

Bibio eelmine täispikk album "A Mineral Love" – kui arvestame, et vahepealne ambienteksperiment "Phantom Brickworks" oli pigem singlikogumik – on viimase kümnendi üks ilusamaid plaate, mis on täis lapselikku elurõõmu, millesarnast ei leia vaat et kusagilt mujalt. See ilu on ka niivõrd universaalne, et olen seda kuulnud mängimas nii Eestis kaubanduskeskuses kui Hispaanias basseinibaaris. Uus album "Ribbons" jätkab samalt pinnaselt, kus olulisel kohal on Wilkinsoni õhkõrn vokaal, lihtsakoelised kitarrimeloodiad ja pehmelt põrkavad süntesaatorid. Suvemuusika, mille saatel kõige ilusamal päeval elu nautida.