Arvustus. Bon Iveri elu võimalikkusest pärast indifolgi surma
Uus plaat
Bon Iver
"i,i" (Jagjaguwar)
7/10
Pisut enne, kui eestlane õppis poes avokaadosid valima ja kibedat õlut jooma, hakati 1990ndatel ka Eestis ettevõtjaid koolitama, et inimestele tuleb lisaks kaubale selle kohta ka mingit lugu pakkuda. Nüüd oskab iga külasöökla jutustada, et tegu pole tavaliste keedukartulitega, vaid oma maheaiamaalt käsitsi korjatud artissaantuhlisega. Küllap on see turunduslikult õige, aga selliseid lugusid on saanud palju ja kui motiivid korduvad, läheb see kõrvust mööda samasuguse taustamürana nagu Hispaania trammi sumbuurne undamine, Michael Bublé või John Mayeri laulud ja vene külmiku vaikne surin.
Kui Bon Iver või õigemini tema vaimne isa Justin Vernon debüütalbumiga "For Emma, Forever Ago" 2007. aastal rambivalgusse sattus, oli tal peale albumi hiilgav lugu tagasilöökidest isiklikus elus ja tervisemuredest, millega ta vanemate maamajja lukustus, söögi saamiseks jahti pidas (tõsi, isa tõi talle aeg-ajalt õlut ja juustu) ning ise ööpäev otsa muusikat lõi. See oma tagasihoidlikkuses suurejooneline rohke falsetiga vaikne indie-plaat murdis tasapisi paljudesse aastalõpu edetabelitesse. Vernoni kaitseks tuleb öelda, et "lugu" levis siiski tagantjärele, mitte massiivse turunduskampaaniana.
2011. aastal ilmunud teine plaat "Bon Iver" kordas sama juba natuke lihvitumas võtmes, sarnasele kontseptsioonile oli lisatud hulk kelli ja vilesid, mida Vernon enamasti soovib ise kokku monteerida. Kuigi ka selle albumi puhul märgiti, et õnneks pole Vernon teinud lihtsalt koopiat debüütplaadist, vaid on arenenud, ning tegu oli taas ülieduka taiesega, oli tõeline pauk Bon Iveri kolmas album "22, A Million" 2016. aasta sügisel. Kui varem üritati Bon Iveri paigutada plaadiriiulil mööndustega kuhugi Mumford & Sonsi, Sufjan Stevensi või Fleet Foxesi kanti, siis nüüd oli kõik kapitaalselt uppis – Vernoni helimaailm muutus eksperimentaalseks elektroonikaks, kus vaid kohati võis veel tajuda sidemeid indie- ja indie-folgi maailmaga.
Bon Iveri oodatud neljas plaat "i,i" ei tekita enam nii palju üllatust kui kolmas, siin mängitakse natuke sarnaste klotsidega kui kolmandal plaadil. Sürpriis olnuks hoopis naasmine puhta indifolgi poole, aga kuigi mul on teatud nõrkus laulja-laulukirjutaja tüüpi artistide vastu, siis indifolgi suhtes tunnen juba tugevat väsimust. Justin Vernoni tugevam pool on just muusika, mitte lüürika. Ta on ka tunnistanud, et muusika tekib alati varem ja siis tulevad ka sõnad, sageli napid. Laulusõnades domineerivad tavapärased minoorsed kõhklused, isiklikud kriisid ja pettumused ning peresuhted, kuid siin ei jutustata mingeid saagasid, vaid sõnad on pigem muusikat markeerivad killud.
Uuel albumil laulab Vernon tavalisest vähem falsetiga, nii et mõnest laulusõnast on võimalik isegi ilma spikrita aru saada! Kuid nagu öeldud, Vernoni ja Bon Iveri puhul on huvitavam muusika ja kogu produktsiooni, miksimise ja masterdamisega on seotud olnud ligi sada inimest, nende seas näiteks James Blake, The Nationali Aaron Dessner (kellega Vernon teeb bändi Big Red Machine) ja Bruce Hornsby. Peale müriaadi süntesaatorite, sämplite ja spetsiaalselt loodud tarkvara on Vernon jälle lisanud saksofoni ja teisi puhkpille.
Kui kolmanda plaadi pealkirjad koosnesid muuhulgas suvalistest numbrijadadest, siis "i,i-l" on hulk minimalismi nagu "Yi", "Imi" ja "We" või nimesid: "Naeem", "Jelmore", "Faith", "Marion". Muusikaliselt leidub endiselt eksperimentaalsemat elektroonikat nagu lugudes "Imi" ja "Jelmore", kuid samas kõlab puhas klaveriballaad "U (Man Like)" ning huvitavamad on ehk just hübriidpalad nagu "We", "Holyfields" ja "Hey, Ma". Need on elektroonikat, ambienti ja minoorset lihtsust miksivad mängulised lood, mistõttu plaat lõpetab taas paljudes kokkuvõtetes kindlasti aasta parimate hulgas, mistõttu mõnigi andestab talle veel tagantjärelegi osa igavamat materjali.
Bon Iveri kohta öeldakse ikka veel "indifolgi tulevik", kuid tema varasemaid plaate kuulamata on seda seost juba raske märgata. Kahtlustan, et pigem on see lihtsalt üldisemalt muusikaline tulevik, millele tuleb kunagi leida uus žanrinimi (mis ei ole ka folktronica), sest tavapärased "indie-pop" ja "folkrock" ei ütle selle kohta enam midagi. Ilmselt see näitabki, et Justin Vernon on muusik, kes ei piira end žanritega.
Toimetaja: Valner Valme