Arvustus. Bon Iver kui indie-folgi tulevik ({{commentsTotal}})

Bon Iver
Bon Iver Autor/allikas: FB

Uus plaat

Bon Iver

"22, A Million" (Jagjaguwar)

7/10

Wikipediast enam annab mõne muusiku või kollektiivi kohta tihti infot guugeldamine pannes ostsingureale enne objekti küsisõna "is" (kas?). Bon Iveri kohta tuleb teisena "Is Bon Iver a band" (kas Bon Iver on bänd?). Teisisõnu tähendab see, et juttu tuleb plaadist, mille autoriks on jälle üks indie-folkbänd, mida seostatakse tegelikult ühe konkreetse hääle ja näoga. Antud juhul siis Justin Vernoni omaga.

Bon Iver või õigemini siis Justin Vernon on indie-maailma wunderkind. Oma põhibändiga suht harva plaate ilmutav ja ainult võidukaid kollaboratsioone (Gayngs, Volcano Choir, aga ka Kanye West ja James Blake) harrastav Vernon proovis nullindate alul õnne kolme päris kobeda sooloalbumiga, aga kõige pikem kõrs jäi toona tõmbamata. Bon Iveriga aga on esimesest plaadist alates Vernoni täht heleda leegiga siranud. "For Emma, Forever Ago", nende debüüt ilmus ju tegelikult alles 2008, "Bon Iver, Bon Iver" 2011 ja mõlemad olid kõikvõimalike väljaannete kuu plaadid ja viimane lausa kahe Grammyga auhinnatud.

Et siis räägime kollektiivist, kes viis aastat tagasi saanud muusikamaailma Oscari kategoorias "parim uus artist", aga juba järgmise albumiga astutakse sissetallatud indie-rajalt võssa ja pannakse fännid proovile, kas nad on nõus ka eksperimentalisimirägastikku järgi sumpama. Samas pole Bon Iver tegelikult kunagi olnud kerge muusika. Nende senised suurimad lood, "Holocene" eelmiselt plaadilt ja "Skinny Love" esimeselt iseloomustavad kenasti bändi senist arengukõverat. Võibolla suht lihtsakoelisele kitarr-basstrumm-falsetto kombinatsioonile on hiljem lisandunud sügavust, puhtust ja klahvpille. Nüüd aga on juba plaadiümbrist vaadates juhe krussis. Juba näiteks lugude pealkirjad - "22 (OVER S∞∞N)", "715 - CRΣΣKS", "666 ʇ" jne meenutavad pigem mõne vaporwave- artisti tõlkimatut märgijada, mitte indie-folgile omast puu- ja veetemaatikat.

Aga plaati kuulates selgub, et vihje tegelikult on õige. Siin ongi rohkelt elektroonikat, krõbinaid ja sämpleid (Mahalia Jackson, Supreme Jubilees jne). Vaporwave see just pole, aga glitch-popi väljend on küll siin-seal käinud. Üks märkimisväärsemaid võrdlusi, mida toovad paljud kriitikud, on see, et Radioheadi "Kid A" (2001) oli viimane plaat enne "22, A Millionit", mis kontseptuaalse kannapöördega säilitas vanad fännid ja võitis juurde uusi. Paralleele võib tõmmata küll, kui nüüd mõtlema hakata. Jõudsid ju mõlemad põranda alt oma rida ajades ajakirjade esikaantele, aga see ei olnud eesmärk. Oli veel midagi öelda, muuta, kuhugi areneda. Isegi kui selleks tuleb ajakirjade esikaaned loovutada. Täna võib öelda, et seda ei pidanud tegema. "22, A Million" müüb mühinal ja jääb ajatu, aga samas nii tänasesse sobiva postamendina 2016. muusika-aastat meenutama.

Lõpetuseks imeline "8 (circle)", philcollinsilk, peaaegu et popballaad, mis võtab kokku Vernoni karjääri seni - aastad popbände produtseerides, metsa-indie't tehes ja nüüd helide ja fännidega eksperimenteerides. Ilus!

 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: