Praegu on käimas üks maania, järjestada kultuurisündmusi ja teiselt poolt ajada neis lugejana näpuga järge. On see tõsine, võiks küünik küsida. Vastan oletatavale küsimusele, mis ka enda peas on kiuslikult tekkinud, range subjektiivsusega.

Keskendun plaadiaasta kokkuvõtetele, mis juba alates novembri keskpaigast tilguvad kokku lehele albumoftheyear.org. Seal ilmuvad planeedi tähtsamate kanalite ja muusikaväljaannete tabelid ning tiksub ka punkte arvestav üldmootor. Tänasest alustab ilmumist ka ERRi plaadiaastakokkuvõte kultuuriportaalis, kus 34 muusikaspetsialisti edastasid oma aasta esikahekümned, millest kokku koorus tipp-50, mis hakkab ilmuma tagant ette kümne kaupa päevas, ning reedel on lugejate ja kuulajate kogu edetabel, lisaks žürii liikmete isiklikud eelistused.

Mida see tabeldamine tähendab, on see lapsik mäng või leidub selles subjektiivses lemmikuteupitamises mingit tõde? Lõpuks ei lähtu need tabelid ju füüsiliste plaatide müügist ega voogedastuse menust, vaid lihtsalt sarikuulajate maitsest.

Just tinglikkuse tõttu need kokkuvõtted ilmselt huvi pakuvadki, sest loeb vähem turundus ja rohkem muusika. Maitse võib olla isiklik, aga on samal ajal jagamiseks. Juba eelmisel aastal samal ajal rääkisin siinsamas kultuurikommentaaris, et aastalõpu muusikaedetabelitega on nagu demokraatiaga: paljud eredamad ja uuenduslikumad ideed jäävad varju, aga ometi on ühisosa otsimine lausa möödapääsmatu. Seda näitab kokkuvõtete populaarsus. Tõde muusikas ei esine, igal kuulajal on alati õigus, aga iga kuulaja vajab ka suuniseid ja juhatust, eriti ajal, mil kogu maailma heli on kõigile, ka neile, kes füüsilisi plaate enam ei osta, digitaalselt minimaalse summa eest või isegi tasuta kättesaadav, sõltub, mis keskkondi keegi eelistab ja kas soovib oma voogedastust reklaamiga segada lasta.

Seega, tabelid ei ole loomulikult lõplik tõde, aga midagi valet selles ammugi pole.

Mängulisest poolest. Tabeleid juba ligi 20 aastat koostanuna on tekkinud viimastel aastatel umbes oktoobris kohkumusega tüdimus: varsti jälle, ja milleks! Ent niipea, kui esimesed vastused žürii liikmetelt laekuma hakkavad, haarab hasart jäägitult. Kaasmelomaanide eelistusi ja maitsemuutumisi on huvitav jälgida ja punkte on neetult põnev kokku lüüa, samuti vastata hämades tuttavate küsimustele, et kes võidab.

Samal ajal värskendan albumoftheyear lehte: mitmed mõjukad muusikaväljaanded nagu MOJO, Rough Trade või Uncut on oma tabelid ammu välja lajatanud, paljud tähtsad kanalid nagu Pitchfork või näiteks Mixmag ja FACT elektroonika osas pole enda sõna veel öelnud ja vahepeal ilmub märksa spetsiifilisemaid ülevaateid, väljaanne Exclaim avaldas 10 aasta parimat metal-albumit ja Stereogum tegi sama elektroonika-albumite osas. Üldkokkuvõttes pole aga midagi üllatavat: juhib Lana Del Rey "Norman Fucking Rockwell!" Angel Olseni plaadi "All Mirrors" ja Nick Cave & The Bad Seedsi "Ghosteeni" ees.

Nii et kes tahab teada, mis maailmas üldiselt kuum on, võib piirduda aastatabelite üldarvestusega, kes soovib kaevuda eksootikasse ning obskuursusse, sellele soovitan The Quietus'i või The Wire tabeleid - kuigi sellele pole vaja soovitadagi, sest see teab ise, mis tabelites ringi tuulata ja isikliku tähelepanuta jäänud plaate järele kuulata. Igale oma tabel, veel parem palju tabeleid!