USAs sündinud, kuid Torontos elav Meghan Remy on artist, kes teeb U.S. Girlsi nime all indie-pop-kaunismuusikat ning näeb pooltel pressifotodel välja ehmunud - nagu avastanuks kassasabas, et rahakott on maha ununud. Remy lüürika sotsiaalpoliitilist kriitilisust arvestades võiks sellist serveeringut taotluslikuks pidada. Uje pilk peegeldab hirme, mida tunnevad tuhanded inimesed iga päev maailmas toimuvat jälgides. Stressitaluvusest sõltuvalt võib globaalne olukord tunduda hullem kui kunagi varem. Uue albumi kaanepildil on artisti murelik vaade suunatud kaugemale horisondi taha, nagu näeks ta lähenemas ohuallikat.

Remy muusikaline taust on punkjuurtega ning tema varased albumid on mürased ja lindistatud sooloartistina madaltehnoloogiliselt prügiselt. Mida aeg edasi, seda rohkem muusikuid on ta salvestustele kaasanud, saund on muutunud puhtamaks, veidram eksperimenteerimine on jäänud pigem tagaplaanile. 2018. aastal ilmunud glämmi täis "In A Poem Unlimited" võeti hästi vastu ning muutis Remy pea üleöö põrandaalusest artistist indie-rocki pailapseks muusikameedias. Uus album jätkab sealt, kus eelmine pooleli jäi, kuigi lisandunud on uutmoodi tvist. Nimelt on muusika lindistatud 20-liikmelise muusikute ja lauljate kollektiiviga stuudios otse mängides. Järeltöötlust on vähe. U.S. Girlsi sõnul oli selline tööprotsess sujuvam ja meeldivalt värksendav. Helimaastik seikleb seekord retrolikus gospelis, segades sisse elemente tujutõstvast diskost, soulist ja elektrit täis süntpopist.

Remy hääl on kasu saanud aastaid kestnud professionaalsest hääleõppest ning see kõlab selgelt, mänguliselt ja jõulisemalt kui iial enne. Ballaadides nagu "IOU" ja "Denise, Don't Wait" on tunda Kate Bushi, tantsulisemas šedöövrites nagu "4 American Dollars" aga Donna Summeri puudet. Täisbändi võimekust kasutades on Remy töödelnud ümber kolm vanemat U.S. Girlsi lugu - "State House (It's a Man's World)", "Red Ford Radio" ja "Overtime". Neist kaks esimest kõlavad lühikeste vahepaladena, kuid viimane paistab välja 60ndate Motowni RnB tunnetusega, mis toob meelde Diana Rossi ja The Supremesi. Efektse saksofonisoologa lugu haarab, kuid laul ise on tõsine, sest teema on krooniline alkoholism.

Sarnane vastandamine, kus muusika on helgeis toones, kuid lüürika pigem masendab, on Remy teoste korduv motiiv. Pessimistlik "Born To Lose" on soulirikas raadiopop elava koorilaulu ja troopilise perkussiooniga, sarnaselt jätkab ladinaameerikaliku bossanoovaga kakskeelne "And Yet It Moves/ Y Se Mueve". Lauljanna esitab ka ühe Joni Mitchelli jälgedes käiva klaveriballaadi "Woodstock '99", mis räägib Remy ja ta sõbranna muljeist kurikuulsa New Yorki festivali otseülekannet vaadates. Tagasivaates peetakse sündust tõsiseks häbiplekiks, sest korraldajad ei suutnud publiku seas lokkavat vägivalda ja seksuaalseid rünnakuid ära hoida.

Võrdlemisi lühikese albumi üks pikematest radadest on "Ziggy Stardusti" võngetega eepiline kosmoserock "The Quiver To The Bomb". Põhilugude vahele on pikitud kolm muusikata sketši, kus plaadil kaasa tegevaid muusikuid intervjueeritakse küsimustega nagu "mida sa ütleksid teismelisele endale?", "mis on sulle elus kõige rohkem haiget teinud?" ja "mis värvi oli su lapsepõlve tuba?". Vastuseid kuulates tekib grupiteraapia moodi meditatiivne seisund.

"Heavy Light" on psühhedeelse maiguga heakõlaline teatraalne pop, mis kannab sügavamat sõnumit. Õnneks ei suru Remy oma maailmavaatelisi seisukohti liiga peale, sest üldpildis on muusika nauditav ning kuulaja ei pea end vaevama laulutekstide süvaanalüüsiga. Varasemaga võrreldes ei tundu teos aga erilise edasiminekuga, paljugi kostab päris tuttavlikult. Arvestades õhinat Remy intervjuudes, on ehk tegemist vaid väikse vahepeatusega enne võimsamaid ja senikuulmatuid projekte.