Arvustus. Flying Lotuse kauavalminud muusikaline odüsseia
Uus album
Flying Lotus
"Flamagra" (Warp)
7/10
Eksperimentaalne muusik, plaadifirmaboss ja filmitegija Steven Ellison ehk Flying Lotus (hüüdnimega FlyLo) jätkab kuuendal albumil oma elektroonilise jazzi odüsseiat, ent seekord popilikumas võtmes. Viimatise kümnendi üks kultuslikumaid alternatiivseid produtsente pakub viimaks järje oma viis aastat tagasi ilmunud albumile "You're Dead". FlyLo teine plaat "Los Angeles" (2008) on näiteks album, mida tuhanded lo-fi-hiphopi "magamistoaprodutsendid" J Dilla kõrval tugevaks eeskujuks nimetavad. Igatahes on California põrandaalusest biidimeistrist kümne aastaga sirgunud Grammy nominatsiooniga superprodutsent.
FlyLo'd on muusikaliselt enim mõjutanud must muusika nagu soul, jazz, funk, hiphop aga ka igasugune veider elektroonika nagu Aphex Twin ja Boards Of Canada. Sellest meloinnust on tekkinud unikaalne äratuntav käekiri, millel on küljes glitch'ilik psühhedeelne tunnetus. Uus album on mahult monumentaalne. Kuulajate päralt on seekord tervelt 27 lugu 67 minuti jooksul. Temaatiliselt on heliteos pühendatud tule ja leegi lummusele - "Fire Is Coming"! Kaanepilt on viide Michael Jacksoni albumile "Dangerous". Praegusel ajal tundub see olevat märgilise tähtsusega avaldus.
Albumil on korralik külalisesinejate nimekiri. Eredaimad kaastööd tulevad räpparitelt, sest nende vokaalne sooritus sobib FlyLo hiphopilikku saundi, mida ta seni on instrumentaalsena hoidnud. Nii kõlab efektselt vihane räpilugu "Black Balloons", kus Florida getopoeet Denzel Curry toob meelde legendaarse "Enter The Wu-Tang (36 Chambers)" vaibi. FlyLo sämplib taustaks 1973. aasta ulmelist animafilmi "Fantastic Planet", mille heliriba hiphop-produtsendid armastavad. Samuti ladusalt töötab albumil Tierra Whacki humoorikas "Yellow Belly" või räpiduo Shabazz Palacese lausutud sõnad "Actually Virtual'is".
Kahjuks peab tõdema, et FlyLo pole osanud teiste prominentsemate külaliste potensiaaliga eriti palju peale hakata. Hetke üks jahedamaid lauljaid Anderson .Paak ei paku siin tavapärast lööki ja nu-funk'ilik "More" tundub raisatud võimalusena teha midagi erilisemat. George Clinton ja Solange kõlavad plaadil lausa tuimalt. David Lynchi monoloog kummitab mõnusalt. Võib mõelda, et instrumentaalsed vahepalad on plaadil lihtsalt ruumitäiteks, aga ei, need helidisainilt põnevad lood töötavad sildadena pikemate lugude vahel. "Capillaries", "All Spies", "Remind U" ja tulevikujazzi puutega "Andromeda" on korralikud biidipalad, mille järgi saavad kõik kodus Soundcloudi räppariks ihkajad enda tuliseid riime harjutada.
Kõik lood on nii tunnetuselt kui stiililt otsapidi seotud. Leidub mitmeid toonivahetusi, kus lood poole pealt muudavad iseloomu kaosest rahusse ja vastupidi (albumi intro "Heroes" ja välja juhatav "Hot Oct."). Jazzikas meeleolu tuleb ehedaimalt esile vahepalades "Pygmy", "Heroes In A Half Shell" ja "Say Something". Sellegipoolest ei saa väita, et kogemus on easy-listening-kuulamine, sest FlyLo saund on hüperaktiivne ja nõuab täit tähelepanu. Muusiku enda vokaalseid oskusi saab hinnata loos "Debbie Is Depressed".
Edasi antakse lootustandev sõnum "and I think that in life you should be grateful, because all the days just feel the same". FlyLo on kasutanud ohtralt stuudiomuusikute talenti ja oskusi, mille tulemusel on saavutatud elava muusika kõla. Eriti mõjus näide on Thundercatiga tehtud hiilgav neosoul-number "The Climb". Pole kahtlustki, et tehniliselt on plaadi kallal kõvasti vaeva nähtud. Kompositsioonilt on lood keerukad ja võib-olla isegi liiga paksult saunde täis topitud ("Post Requisite", "Pilgrim Side Eye", "Inside Your Home"). Täiuslikem rada on kihiliste meloodiatega "Takashi", mis kostab hullunud jazzorkestrina.
Igal artistil on keeruline ennast ületada ja eriti teha midagi täiesti uut pärast viite hästi vastu võetud albumit. Kuna stiililt on plaat juba tuttava harjumuspärase käekirjaga, võib mõni kriitik arengut eitada. Aga selline massiivne, ent sidus kogus muusikat pole ju tavaline ettevõtmine, eriti ajal, mil valitsevad minialbumid ja EPd. Sellelt heliteoselt leiab igaüks midagi, aga kõige meeldivam on seda meditatiivset albumit otsast lõpuni ühe jutiga nautida. Flying Lotus ajab oma asja edasi ning tulemus on siiras ja imetlusväärne.
Toimetaja: Valner Valme